Kõrbeoda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ silmitses rohumaalast, olemata varem ühtegi chin’i lähedalt näinud. Ta teadis, et põhjamaa sõnumitoojad käivad aeg-ajalt Suurel basaaril, kuid see paik polnud tõeliste meeste jaoks ning tema lapsepõlvemälestused sellest olid ebamäärased, neid varjutas näljatunne ja häbi.

      Chin polnud üldsegi selline, nagu Jardir oli ette kujutanud. Ta oli noor – umbes sama vana kui Jardir esimest korda musta rüüd kandes – ja mitte kuigi suurt kasvu, ent sellegipoolest oli temas midagi karmi. Ta seisis ja liikus sõdalase kombel, vaadates Jardirile julgelt silma nagu mehele kohane.

      Jardir teadis, et põhjamaa mehed on alagai’sharak’ist loobunud ja peidavad end loitsumärkide varjus nagu naisterahvad, kuid Krasia liivad laiusid sadu miile vähimagi varjupaigata. Mees, kes need ületas, pidi igal öösel alagai’dega silmitsi seisma. Ta ei olnud küll Sharum, aga kindlasti polnud ta argpüks.

      Jardir heitis pilgu lömitavale Abbanile ja neelas tülgastuse alla. „Räägi, ja tee kähku. Sinu lähedus solvab mind.”

      Abban noogutas ja pöördus põhjamaalase poole, tuues kuuldavale mõned sõnad karedas kurguhäälses keeles. Põhjamaalane vastas validalt, koputades odaga rõhukalt vastu maad.

      „See on Arlen, Jephi poeg Ojaäärselt Põldaja suguvõsast,” lausus Abban, pöördudes uuesti Jardiri poole, kuid hoidis pilgu maas. „Asunud teele põhjamaalt Rizoni kindlusest, toob ta sulle oma tervituse ning palub, et tal lubataks täna öösel koos Krasia meestega alagai’sharak’i pidada.”

      Jardir oli rabatud. Põhjamaalane, kes tahtis võidelda? Ennekuulmatu lugu.

      „Ta on chin, Esimene Sõdalane,” urises Hasik. „Argpükside rahva hulgast. Ta pole väärt, et võidelda!”

      „Kui ta oleks argpüks, ei viibiks ta praegu siin,” kuulutas Ashan. „Krasias on käinud palju sõnumitoojaid, aga tema on ainus, kes sinu paleesse tulnud. See solvaks Everami, kui me ei lubaks võidelda mehel, kes seda soovib.”

      „Mina ei usalda rohumaalast lahingus oma selja taha,” ühmas Hasik ja sülitas sõnumitooja jalge ette. Dama sõnadele vaatamata noogutasid ja uratasid mitmed Sharum’id nõustuvalt. Nähtavasti oli vaimulike võimul siiski piir.

      Jardir pidas hoolega aru. Ta taipas nüüd, miks Ashan oli tahtnud otsuse tema õlule lükata. Kummalgi juhul võisid sel olla tõsised tagajärjed.

      Ta silmitses uuesti rohumaalast, igatsedes näha viimase käitumist lahingus. Inevera oli ennustanud, et võib-olla vallutab ta ühel päeval rohumaad, ning Evejah õpetas, et vaenlast tuleb tundma õppida, enne kui temaga lahingus kokku minna.

      „Abikaasa,” ütles Inevera, puudutades tasakesi ta käsivart. „Kui chin tahab Sharum’i kombel Labürindis võidelda, ei saa seda teha ilma ennustuseta.”

      Mõni ime, et naine oli kaasa tulnud. Ta teadis, et selles mehes on midagi erilist, ning vajas võõra verd ettekuulutuse arbumiseks. Jardir kissitas silmi, mõeldes, mida naine küll rääkimata jätab, kuid Inevera oli pakkunud talle raskest olukorrast väljapääsu ja ta oleks narr, kui seda ei kasutaks. Ta pöördus uuesti Abbani poole, kes kössitas ikka veel maas.

      „Ütle chin’ile, et dama’ting küsib luude käest järele. Kui need loa annavad, tohib ta võidelda.”

      Abban noogutas, kõnetades jälle rohumaalast tolle karedas põhjamaa keeles. Chin’i näol vilksatas ärritus – tuttav tunne Jardiri jaoks, kes oli üle poole elu kontide pilli järgi tantsinud. Nad jutlesid veidi aega, enne kui chin hambaid kiristas ja nõustuvalt noogutas.

      „Ma viin ta ennustamiseks paleesse,” lausus Inevera.

      Jardir noogutas. „Seisan talituse ajal sinu kõrval, et sind kaitsta.”

      „See pole vajalik,” kostis Inevera. „Ükski mees ei söandaks dama’ting’ile viga teha.”

      „Ükski krasialane,” parandas Jardir. „Kes teab, milleks need põhjamaa metslased on suutelised.” Ta irvitas. „Et sinu laitmatu vooruslikkusega mitte riskida, ei jäta ma sind temaga kahekesi.”

      Jardir teadis, et naine lõriseb loori all vihast, aga ükskõik. Ta tahtis tingimata pealt näha, mis Inevera ja rohumaalase vahel sünnib. Ta andis Hasikile ja Ashanile märku neile majja järgneda, et naine ei saaks teda palees tunnistajateta ukse taha jätta. Ka Abban tiriti kaasa, ehkki tema kohalolu rüvetas palee põrandaid. Et seda teotust kõrvaldada, tuleb need hiljem verega üle pesta.

      Peagi viibisid Jardir, Inevera ja chin kolmekesi pimendatud toas. Jardir vaatas rohumaalasele otsa. „Siruta käsi välja, Arlen, Jephi poeg.”

      Chin üksnes silmitses teda uudishimulikult.

      Jardir sirutas omaenda käe välja, jäljendades liigutustega väikest sisselõiget ning hoides kätt alagai hora kohal.

      Chin kortsutas kulmu, kuid kääris varruka kõhklematult üles ja astus kätt välja sirutades ette.

      Vapram kui mina esimesel korral, mõtles Jardir.

      Inevera tegi sisselõike ning varsti lõid arbud ta pihkudes ärevalt kumendama. Chin’i silmad läksid seepeale pärani ja ta jälgis toimuvat pingsalt. Naine viskas luud maha ning Jardir uuris kähku tulemusi. Tal polnud küll dama’ting’i väljaõpet, ent Sharik Horas oli ta õppinud tundma paljusid arbudel leiduvaid märke. Igal deemoniluul oli ainult üks ennustusloitsu märk. Ülejäänud märgid olid lihtsalt sõnad. Sõnad ja nendest tekkiv muster pajatasidki sellest, mis juhtuma hakkab… või vähemalt, mis võib juhtuda.

      Jardir pani tähele kobaras märke „Sharum”, „dama” ja „väljavalitu”, enne kui Inevera luud uuesti pihku kahmas. Shar’Dama Ka. Mida see võis tähendada? Chin ei saa ju ometi Päästja olla. Kas tema saatus oli kuidagi Jardiri omaga seotud?

      Jardiri üllatuseks raputas Inevera arbusid ja heitis neid veel kord, nagu mees polnud pärast seda esimest Labürindi-ööd ei teda ega ühtegi dama’ting’i tegemas näinud. Naine jäi rahulikuks nagu dama’ting’ile kohane, aga juba see, et ta luid teist korda viskas, oli kõnekas.

      Ja ta viskas kolmandagi korra.

      Mida ta seal ka ei näe, mõtles Jardir, ta tahab selles kindel olla.

      Ta heitis pilgu rohumaalasele, kuid ehkki too huviga pealt vaatas, ei näinud võõras siin ilmselgelt midagi peale Labürinti pääsemiseks tarviliku ürgse kombetalituse.

      Ah, Jephi poeg, kui see vaid oleks nii lihtne.

      „Ta tohib võidelda,” ütles Inevera, võttes rüü vahelt savist anumakese ja määrides chin’i haava mingi haisva seguga, enne kui selle puhta riidetükiga kinni sidus.

      Jardir noogutas, ta polnudki täpsemaid selgitusi oodanud. Ta lahkus koos chin’iga toast.

      „Khaffit,” hõikas ta Abbanile. „Ütle Jephi pojale, et alustagu müüril. Kui ta on võrguga kinni püüdnud alagai, tohib ta Labürinti siseneda.”

      „Nalja teete!” sõnas Hasik.

      „Everam on rääkinud, Hasik,” lausus Jardir teravalt ning sõdalane rahunes.

      Abban tõlkis kähku ja chin СКАЧАТЬ