Kõrbeoda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saatis igiarmuline Everam. Kõnele meile tõtt, ja sa ei pea rohkem kannatama.”

      Hingekarjane vahtis teda ning paistis mõningal määral toibuvat. „Ma tean sind,” krooksatas ta. „Sa väidad, et oled Päästja, kuid sa ei ole tema.”

      „Ja kuidas sina seda tead?” küsis Jardir.

      „Päästja on juba tulnud,” lausus hingekarjane. „Maalingutega Mees kõnnib pimeduses ning maa-alused põgenevad teda nähes. Ta hoidis ära Päästjavälu hävimise ning sinul tuleb temaga veel tegemist.”

      Jardir heitis Ashanile üllatunud pilgu.

      „See pole pelgalt ühe mehe jutt, Shar’Dama Ka,” väitis Damaji. „Ka teised chin’id räägivad sellest maalingutega uskmatust. Sa pead selle valeprohveti hävitama, ja ruttu, kui tahad kindlustada aupaistet, mis kuulub õigusega sulle.”

      Jardir vangutas pead. „Vana sõber, sa kõneled just nagu minu naine.”

      7. ROHUMAALANE

326 pN

      „Ühel päeval saab minust Sharum Ka!” hüüdis Jayan, suskides odaga kaltse täis harjutusnukku, mille Jardir oli talle valmistanud. See õõtsus laisalt laetala külge kinnitatud köie otsas.

      Jardir naeris, rõõmustades poja innukuse üle. Jayan oli nüüd kaksteist, kandis juba bidot ega jäänud toidujärjekorras kunagi nälga. Jardir oli hakanud poegadele sharukin’e õpetama alates päevast, mil nood astusid oma esimesed sammud.

      „Mina tahan Sharum Ka olla,” kurtis üheteistkümneaastane Asome. „Ma ei taha olla mingi tobe dama.” Ta näppis valget riiet, mida kandis üle ühe õla.

      „Nojah, aga sinust saab ju Sharum Ka side Everamiga,” lausus Jardir. „Ja ühel päeval ehk koguni Kaji hõimu Damaji. Ehk isegi Andrah.” Ta naeratas, kuid oli sisimas poisiga nõus. Ta tahtis poegadeks sõdalasi, mitte vaimulikke. Sharak Ka oli tulekul.

      Alguses oli Inevera soovinud, et valget hakkaks kandma Jayan, ent Jardir oli kindlalt keeldunud. See oli üks tema väheseid võite naise üle, kuid ta kahtlustas, et see ei pruukinudki tegelikult võit olla. Polnud võimatu, et abikaasa tahtis kogu aeg just Asome’ist valge rüü kandjat teha.

      Teised poisid olid kobarasse kogunenud, vahtides vanemaid vendi aukartusega. Enamik Jardiri ülejäänud poegi olid Hannu Pash’i jaoks veel noored ning pidid oma tee leidmisega ootama. Teisena sündinud poegadest pidid saama dama’d, ülejäänutest Sharum’id. Oli vanakuu esimene õhtu, mil Nie vägi oli juttude järgi kõige tugevam ja Alagai Ka luuras öös. Mitte miski ei andnud sõdalastele öös rohkem jõudu kui poegade nägemine.

      Ja tütarde, mõtles mees, pöördudes Inevera poole. „Mulle teeks rõõmu, kui ka minu tütred võiksid kord kuus vanakuu ajaks koju tulla.”

      Inevera raputas pead. „Nende väljaõpet ei tohi segada, abikaasa. Nie’dama’ting’ide Hannu Pash on… põhjalik.” Tõepoolest, tüdrukud viidi kodust ära märksa nooremalt kui pojad. Ta polnud oma vanimaid tütreid juba mitu aastat näinud.

      „Neist kõikidest ei saa ju ometi dama’ting’e,” ütles Jardir. „Mul peab olema tütreid, kellega naita oma ustavaid mehi.”

      „Ja nii sünnibki,” vastas Inevera. „Ainult et ükski mees ei julge sinu tütardele viga teha ja nende ustavus kuulub ennekõike sulle ning alles siis abikaasale.”

      „Ja ennekõike Everamile, alles siis oma isale,” pomises Jardir.

      „Iseendastki mõista,” kostis Inevera ning mees aimas, et naine naeratab loori taga. Ta tahtis juba vastu kähvata, kui Ashan tuppa astus. Vaimuliku poeg Asukaji, Asome’iga ühevanune, järgnes isale, seljas nie’dama bido. Ashan kummardas Jardirile.

      „Sharum Ka, on üks küsimus, mida kai’Sharum’id paluvad teil lahendada.”

      „Ma viibin poegade seltsis, Ashan,” sõnas Jardir. „Kas sellega oodata ei anna?”

      „Palun vabandust, Esimene Sõdalane, aga minu meelest mitte.”

      „No hüva,” ohkas Jardir. „Milles asi?”

      Ashan kummardas taas. „Küllap oleks parem, kui Sharum Ka tuleks ja vaataks oma silmaga,” lausus ta.

      Jardir kergitas kulmu. Ashan polnud kunagi varem kõhelnud millegi kohta arvamust avaldada, isegi kui teadis, et Jardir temaga ei nõustu.

      „Jayan!” hõikas ta. „Too minu kilp ja oda! Asome! Mu rüü!”

      Poisid sibasid käsku täitma, sellal kui Jardir tõusis. Tema üllatuseks tõusis ka Inevera. „Ma tulen oma mehega kaasa.”

      Ashan kummardas. „Muidugi, dama’ting.”

      Jardir heitis naisele terase pilgu. Mida too teadis? Mida olid need neetud kondid naisele tänase öö kohta rääkinud?

      Lapsi maha jättes asusid nad kolmekesi teele, laskudes alla Sharum Ka palee uhkest kivitrepist, mis viis Sharum’ite harjutusväljakule. Väljaku kaugemasse otsa jäi Sharik Hora ning külgi ääristasid pikalt hõimude paviljonid.

      Trepijalami lähedal, tema palee müüride vahel, seisis rühm Sharum’eid ja dama’sid ringis kahe khaffit’i ümber. See vaatepilt vihastas Jardirit. Oli solvav, et khaffit’ite jalad rüvetasid Sharum Ka eluaset. Ta avas suu, et nõnda öeldagi, kui tema pilk peatus ühel khaffit’il.

      Abban.

      Jardir polnud oma vanale sõbrale juba aastaid mõelnud, otsekui oleks poiss vandemurdmise ööl tõepoolest surnud. Sellest oli möödas üle viieteistkümne aasta, ning kui Jardir polnud enam väikest kasvu ja kõhetu bidot kandev poisike, siis Abban oli veelgi märgatavamal kombel muutunud.

      Kunagine nie’Sharum oli läinud pööraselt paksuks, jättes peaaegu sama värdjaliku mulje nagu Andrah. Ta kandis endiselt khaffit’ite pruuni vesti ja mütsi, ent vesti alla jäid erksavärviline särk ja kirjust siidist pantaloonid ning koonusekujulise pruuni mütsi ümber oli ta mässinud punase siidturbani, mille keskele oli asetatud kalliskivi. Vöö ja tuhvlid olid maonahast. Ta toetus elevandiluust kargule, mille pea oli nikerdatud kaamelikujuliseks; tema kaenlaalune puhkas selle kaameli küürude vahel.

      „Miks sa arvad, et tohid siin seista koos väärikatega meestega?” nõudis Jardir.

      „Andestust, isand,” ütles Abban, laskudes mullapinnale käpuli ja surudes lauba vastu maad. Shanjat, kes nüüd oli kai’Sharum, naeris ja lõi talle jalaga tagumikku.

      „Sa vaata ennast,” lõrises Jardir. „Sa käid riides nagu naine ja edvistad oma räpase rikkusega, justkui ei solvaks see kõike, millesse me usume. Oleksin pidanud sul kukkuda laskma.”

      „Palun, vägev isand,” kostis Abban. „Ma ei tahtnud solvata. Viibin siin üksnes tõlgina.”

      „Tõlgina?” Jardir pööras pilgu teisele khaffit’ile, kes oli Abbaniga kaasas.

      Kuid too teine mees polnudki khaffit. Seda võis otsekohe näha tema heleda naha ja juuste, riietuse ning eriti veel kulunud oda järgi, mida mees kandis. Tegu oli chin’iga. Võõraga põhjapoolsetelt СКАЧАТЬ