Kõrbeoda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

      Ashan kummardas. „Nagu Sharum Ka käsib.”

      Pärast õhtusööki mindi Sharik Horasse, kus Damaji’d ülistasid nende edu ja õnnistasid eelseisva öö lahingut. Kui sõdalased Labürinti lahkusid, pidas Jardir oma kaks leitnanti kinni.

      „Hasik, täna öösel kannad sina valget turbanit,” ütles Jardir.

      Hasiki silmad lõid metsikult särama. „Nagu Sharum Ka käsib.” Ta kummardas.

      „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!” lausus Ashan. „Lasta dal’Sharum’il etendada Sharum Ka’d on meie püha vande rikkumine!”

      „Jamajutt,” kostis Jardir. „Evejah pajatab, et Kaji mängis sageli sääraseid mänge, kui ei tahtnud, et tema liikumisi teataks.”

      „Andestust, Esimene Sõdalane,” vaidles Ashan, „aga teie ei ole Päästja.”

      Jardir naeratas. „Seda ehk mitte. Kuid Shar’Dama Ka jättis meile Evejah’ selleks, et me sealt õpiksime.”

      Ashan kortsutas kulmu. „Aga kui Hasik vahele jääb?”

      „Ei jää,” kinnitas Jardir. „Kui ta kannab ööloori, ei tunne lingumasinate meeskonnad teda ära, sest nad on mind üldjuhul eemalt näinud. Seevastu Hasikit näevad müüripealsel kõik ning Sharum’itel pole mingit kahtlust, kas ma ikka viibisin täna öösel Labürindis.”

      „Kui sa eksid, siis ta surmatakse,” hoiatas Ashan.

      Jardir kehitas õlgu. „Hasik on tapnud sadu alagai’sid. Kui see on tema saatus, siis ärkab ta paradiisis.”

      „Ma ei karda, Sharum Ka,” sõnas Hasik.

      Ashan turtsatas. „Lollpead enamasti ei kardagi,” pomises ta. „Aga kuhu sa siis lähed,” küsis ta Jardirilt, „sellal kui teised arvavad, et oled müüril?”

      „Nonoh,” ühmas Jardir, võttes Hasiki musta turbani ja sidudes loori näo ette, „jäägu see minu teada.”

      Krasia kindluse tänavad olid öösel vaiksed, tõelised mehed olid viimseni lahingusse läinud ning naised, lapsed ja khaffit’i lihtrahvas viibisid Linnaaluses luku taga. Nagu kõigil linna paleedel, nii olid ka Sharum Ka paleel omaenda müürid ja loitsumärgid, selle keldrikorrustelt pääses mitmes kohas Linnaalusesse. Palee oli alagai’de eest kaitstud sama hästi kui iga teinegi, ja pealegi polnud Jardiri teada veel kunagi juhtunud, et mõni deemon oleks Krasia välismüürist läbi tunginud.

      Jardir püsis varjus, must dal’Sharum’i rüü muutis ta pimeduses nähtamatuks. Isegi kui pealtnägijaid oleks olnud, poleks keegi tema möödumist märganud.

      Tema palee väravad olid kinni, kuid nie’Sharum’ina veedetud aastad olid õpetanud teda mängleva kergusega müüridel ronima. Silmapilgu pärast laskus ta pimeduses juba teiselt poolt alla.

      Kui ta üle õue palee poole läks, tundus kõik olevat korras. Üheski aknas ei põlenud tuld ning valitses vaikus. Siiski ei andnud Qasha sõnad talle rahu. Öösiti pole Sharum Ka palees kõik alati sugugi vagusi.

      Jardir hiilis omaenese kodu pimedates koridorides hääletult nagu varas, kasutades kõiki oskusi, mida oli õppinud Labürindis alagai’sid varitsedes. Ühtegi eesriiet paigalt nihutamata käis ta ükshaaval läbi vastuvõtusaalid ja ootetoad – iga viimsegi koha, kuhu võinuks koguneda need, kes söandasid trotsida öist liikumiskeeldu –, ent ei leidnud sealt hingelistki.

      Nii võiski arvata, mõlgutas ta. Kõik on end keldrikorrustele lukustanud, nagu seadus ette näeb. Sa olid narr, et tulid. Ashanil oli õigus. Sa mängid oma kohustustega, et rahuldada uudishimu. Mehed surevad öös, sellal kui sina luurad omaenese kodus.

      Ta tahtis juba lahkuda, minna tagasi Labürinti, kui kuulis oma magamiskambrist mingit heli. Kui ta lähemale hiilis, muutus see valjemaks. Ta piilus eesriide tagant ja nägi magamistoa ukse ees seismas kaht kai’Sharum’it, kes kandsid Andrah’ kaardiväe valget särpi. Helid kõlasid selgemalt ning ta taipas, millega tegu.

      Need olid Inevera karjatused.

      Temas lahvatas raev, millesarnast ta poleks osanud ettegi kujutada. Taipamata, et on liikvele läinud, purustas ta rusikaga juba ühe kai’Sharum’i selgroo. Mees uratas, kuid jäi kähku vakka, varisedes põrandale, kus Jardir lömastas kannaga ta kõri.

      Teine sõdalane pöördus vilkalt ümber, liikudes sujuvalt, nagu Sharik Horas treenitud Sharum’ilt võiski oodata, aga Jardiri raev ei tundnud piire. Sõdalane püüdis temast kinni kahmata, ent Jardir sukeldus ta väljasirutatud käte vahelt läbi mehe selja taha, haarates tal ühe käega lõuast ja teisega kuklast. Järsk nõksatus, ja mees kukkus surnult vaibale.

      Jardir pöördus, virutades jalaga kõvasti vastu ust. See oli seestpoolt riivis, kuid ta kiristas üksnes hambaid ja virutas uuesti, lüües seekord ukse hingedelt maha, mispeale see prantsatas tuppa põrandale.

      Avanev vaatepilt tarretas ta paigale, tal oli tunne, nagu oleks oda talle rinda puurinud. Ta oli arvanud, et Andrah surub Ineverat pikali, võttes naist väevõimuga, aga hoopis tema naine, alasti, ratsutas paksmaol niisama himuralt, nagu Qasha oli hommikul ratsutanud Jardiril. Andrah piilus hirmunult tema poole, kuid ei pääsenud Inevera pehme keha alt välja. Naine pööras pead ning raevunud Jardir polnud kindel, kas ta kujutas seda ette või võbeles Inevera suunurkades tõepoolest kerge irve abikaasa üle, kellelt oli võetud viimnegi auraasuke.

      Kui enne hõõgus Jardiri raev nagu sepaahi, siis nüüd oli sellest saamas Nie sügaviku viies kiht. Ta marssis seinaraami juurde, valides sealt lühikese torkeoda. Kui ta ümber pöördus, oli Andrah Inevera alt vabaks rabelnud. Mees seisis alasti Jardiri magamiskambris, lõtv riist peaaegu peidus tohutu kõhu voltide all. See pilt täitis Jardiri tülgastusega.

      „Pea kinni! Ma käsin!” karjus Andrah ründavale Jardirile, ent viimane ei teinud väljagi, vaid äigas talle oda tömbi tagumise otsaga vastu lõugu.

      „Selles asjas ei saa isegi sina abikaasat keelata!” hüüdis Jardir, kui Andrah maha kukkus. „Täna öösel teen ma Krasiale teene!” Ta tõstis oda, et mees läbi torgata.

      Inevera kahmas ta käsivarrest. „Lollpea!” kisendas naine. „Sa rikud kõik ära!”

      Jardir pöördus ja lõi Ineverale käeseljaga näkku, paisates naise eemale. „Ära muretse, truudusetu jiwah,” ütles ta, vaadates uuesti Andrah’ poole. „Minu oda leiab peagi ka sinu.”

      Ta tõstis jälle oda ja Andrah kriiskas, ent siis muutus kõik oranžiks ja punaseks ning Jardirit tabas uskumatult tugev hoop, mis lennutas ta ohvrist kaugemale. Raskesse sõdalaserüüsse õmmeldud põletatud savist plaadid pehmendasid lööki üksjagu, aga kui ta vastu seina põrganult toibus, avastas ta, et rüü on leekides. Röögatusega kiskus ta selle seljast.

      Ta vahtis Ineverat, kes hoidis käes sedasama tuledeemoni kolpa, mis oli naisel kaasas nende esimesel kohtumisel Sharik Horas. Inevera seisis vähimagi häbita kahe mehe ees alasti, teades, et veel praegugi pole tema ilule võrdset. Viha ja erutus kobrutasid Jardiris, heideldes ülevõimu pärast.

      „Lõpeta see rumalus!” nähvas naine.

      „Sinu korraldusi ma enam ei kuula,” vastas Jardir. „Põleta kas või terve palee, kui soovid, aga ma tapan selle СКАЧАТЬ