Kõrbeoda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

      Jardir kerkis õhku ja paisati vastu seina, tema keha raputas kirjeldamatu piin. Ta proovis sellega rahu sõlmida, ent valu lõppes sama äkki, nagu algaski, jättes endast maha üksnes halvava õudustunde. Ta pöördus uuesti Inevera poole, kuid naine tõstis jälle kivi ning välk sähvatas teist korda, ja kolmandatki, kuna ta end ikka veel püsti ajas. Kolmandalgi korral üritas ta tõusta, aga käed-jalad ei kuulanud sõna, lihased tõmbusid isetahtsi krampi.

      „Viimaks me mõistame teineteist,” lausus Inevera. „Mina olen Everami tahe, ja sinul oleks targem loobuda vastuhaku mõtetest. Kui selle paksu sea magatamine hankis sulle valge turbani, siis peaksid sa mind eneseohverduse eest tänama, mitte püüdma kõike vussi keerata!”

      „Paksu sea?!” nõudis Andrah, ajades end lõpuks jalule. „Ma olen…!”

      „… elus, sest mina tahtsin nii,” ütles Inevera, tõstes deemonikolba. Selle lõugade vahelt nilpsasid leegid, pannes Andrah’ kahvatama.

      „Mul oli vaja, et sa Jardirit toetaksid, kuni ta võidab Sharum’ite ja ülejäänud hõimude Damaji’de poolehoiu,” kõneles naine, „aga nüüd, mil Qasha ootab last, peavad kõik Sharum’id teda oma vennaks nii öös kui ka päevaajal. Enam sa temast ei vabane.”

      „Ma olen Andrah!” karjus mees. „Mul tarvitseb ainult kätt viibutada, et see palee maatasa tehtaks!”

      Inevera naeris. „Sel juhul algaks kodusõda. Ja kui sul ka õnnestuks Ahmann tappa, kuidas jääb siis tema naistega, dama’ting’idega? Kas sa vägistad ja mõrvad nad, nagu on kombeks? Evejah ei jäta kahtlust, milline saatus ootab neid, kes söandavad mõnele dama’ting’ile viga teha.”

      Andrah põrnitses süngelt, oskamata midagi kosta.

      „Taeva väravad on suletud,” lausus naine, tõmmates õlgadele siidrüü, et oma alastus kinni katta. „Ehk avanevad need järgmine kord jälle, kui mul on sinult mõnd otsust tarvis, aga võib-olla saadan Ahmanni, et ta selle sinu verega valmis kirjutaks. Seni kasi oma kärbunud vana odaga tagasi enda paleesse.”

      Andrah ei vaevunud riidessegi panema, vaid korjas rõivad sülle ja sibas toast minema.

      Inevera lähenes Jardirile, põlvitades abikaasa kõrvale. Deemoniluu kamakas, mida ta oli välkude pildumiseks kasutanud, lagunes tuhaks, mille ta peopesalt lõbustatult maha pühkis. „Sa oled tugev,” kiitis ta. „Vähesed mehed suudaksid üheainsagi tabamuse järel tõusta, kolmest rääkimata. Kui täna öösel uue valmistan, pean võtma suurema luu.”

      Ta sirutas käe, silitades mehe juukseid ja hellitades ta nägu. „Ah, mu arm,” sõnas ta kurvalt, „kuidas ma soovin, et sa poleks seda näinud.”

      Jardir püüdis liigutada keelt, mis tundus olevat nii paistes, et täitis lausa terve suu. „Miks?” krooksatas ta viimaks vaevaliselt.

      Inevera ohkas. „Andrah tahtis sind hukata, kuna sa tema sõbra nii autul kombel tapsid. Ma tegin mis tarvis, et päästa su elu ja sind võimu juurde aidata. Aga ära muretse. Varsti saabub päev, mil tema troon kuulub sulle, ning sel päeval võid sa tema meheriista ise küljest lõigata.”

      „Kas…” alustas Jardir, suutmata edasi rääkida. Ta neelatas ägedalt, üritades keelt süljega niisutada, kuid seegi näis olevat võimatu.

      Inevera tõusis ja tõi talle vett, kallates seda ta huultele ja masseerides ta kurku, et ta neelata saaks. Naine kuivatas ta suu oma siidrüü hõlmaga, paljastades ühe rinna. Mees imestas, kuidas ta võis seda naist praegugi ihaldada, aga just nõnda see oli.

      „Kas sa teadsid, et see niimoodi läheb,” küsis ta, „kui lasid mul Sharum Ka tappa?” Taas tegi ta katset käsi-jalgu liigutada, ja taas ei kuulanud need sõna.

      Inevera ohkas jälle. „Sa oled elanud vaid kakskümmend talve, mu arm, ning isegi sina mäletad aega, kui Krasias oli kümme tuhat dal’Sharum’it. Damaji vanimad liikmed mäletavad, kui neid oli kümme korda nii palju, ning muistsete ürikute järgi oli meid enne Naasmist miljoneid. Meie rahvas hukkub, Ahmann, kuna tal puudub juht. Tugev Sharum Ka, võimukas Andrah – sellest ei piisa. Vaja läheb Shar’Dama Ka’d, enne kui Nie pillutab viimasedki meist liivadele laiali.”

      Inevera vakatas, pöörates pilgu kõrvale, ning paistis järgmisi sõnu hoolega kaaluvat. „Tookord esimesel õhtul ei küsinud ma arbudelt, kas me näeme sinuga veel,” tunnistas ta. „Ma küsisin, kas Krasias leidub mõni mees, kes suudaks meid kurnatusest välja tuua ja uuesti hiilgusele juhtida, ning mulle vastati, et aastate pärast leian ma Labürindis nutmas ühe poisi.”

      „Mina olengi Päästja?” küsis Jardir, hääl kare ja uskmatu.

      Inevera kehitas õlgu. „Arbud ei valeta, kuid nende tõde pole ka lõplik. On olemas tulevik, kus inimesed peavad sind selleks ja ühinevad sinu toetuseks, ning tulevik, kus nad ühinevad kellegi teise toetuseks või ei ühine üldse.”

      „Mis kasu neist luudest siis on?” küsis Jardir. „Kui see on inevera, siis otsustab ju saatus.”

      „Saatust, nagu sina seda mõistad, pole olemas,” väitis Inevera, „kui välja arvata, et Sharak Ka, viimne lahing, on peagi tulekul. Me ei söanda lasta tulevikul omasoodu kujuneda. Ma hoidsin sul silma peal sestsaadik, kui sa hakkasid bidot kandma, mu kallis. Sina oled Krasia pääsemislootus ning ma kavatsen sind kõigiti aidata, isegi kui pean selleks teotama oma keha või koguni sind ennast.”

      Jardir vahtis teda pärani silmi. Käed-jalad vedasid teda endiselt alt, ja nüüd polnud tal ka sõnu. Inevera kummardus ja suudles pehmete jahedate huultega ta laupa. Naine tõusis, vaadates nukralt pealt, kuidas ta abituna põrandal rapsis.

      „Kõik, mis ma teen, on sinu ja Sharak Ka heaks,” lausus ta ning väljus toast.

      6. VALEPROHVET

      „Chin’ide näol on tegu suurepäraste orjadega,” ütles Jayan. „Vähimgi nendest hindab oma elunatukest sedavõrd kõrgelt, et ei võta iialgi südant rindu ega hakka vastu. See on tõepoolest vägev vallutus, isa. Sinu aupaiste on piiritu.”

      Jardir raputas pead. „Nihutada paigalt paar liivatera ei ole veel tõelise jõu tundemärk, nii nagu päikese nägemine ei anna märku teravast pilgust. Nõrkade üle valitsemises pole mingit aupaistet.”

      „Siiski on see meie jaoks suur õnnistus,” ei jätnud Jayan. „Võit on täielik, ilma et see oleks meile midagi maksma läinud.”

      Toa teises otsas turtsatas Abban oma tillukese kirjutuslaua taga.

      „Kas sul on midagi lisada, khaffit?” nõudis Jayan.

      „Ei midagi, mu prints,” lausus Abban kähku, tõstes pilgu raamatupidamiselt. Ta tõusis ja kummardas sügavalt, toetudes kaamelikujulise peaga kargule. „See oli vaid köhatus.”

      „Ei, palun,” käis Jayan peale. „Räägi, mis sind nõnda lõbustas.”

      Abban piilus Jardiri poole, kes noogutas.

      „Dal’Sharum’eid ei pruukinud me küll kaotada, mu prints, aga maksma on see läinud igal juhul,” ütles Abban. „Toit, riided, peavari, veokulu. Säärase tohutu sõjaväe liikvel hoidmine on üüratult kallis. Teie isa käsutuses võivad olla kõigi kaheteistkümne hõimu rikkused ning Everami Kingitus pealekauba, kuid СКАЧАТЬ