Avatult. Andre Agassi lugu. Andre Agassi

Чтение книги онлайн.

      Isa vahib, suu lahti. Ta pole vihane, tal ei ole piinlik – ta ei suudagi häbi tunda ja ta tunneb ära oma geenid, kui näeb neid tegutsemas. Ma ei tea, et oleksin teda kunagi uhkemana näinud.

      HARVADE NÄITUSMÄNGUDE KÕRVAL tippmängijatega on mu avalikud matšid tavaliselt raha peale mängitavad juhuotsad. Ma meelitan rutiinselt kollanokki ligi. Esmalt valin silmatorkava väljaku, kus üksinda mängima hakkan, tagudes palli igasse suunda. Teiseks, kui mõni upsakas teismeline või purjus külaline mööda jõlgub, kutsun ta mängima. Kolmandaks, ma lasen neil võita, täiega. Viimaks küsin haleda häälega, kas nad sooviksid mängida dollari peale. Võib-olla viie? Enne kui nad aru saavad, mis toimub, servin ma juba matšpalli ja 20 taala jaoks, millest piisab, et Wendile kuu aega kokat osta.

      Philly õpetas mulle, kuidas seda teha. Ta annab tennisetunde ja teeb sageli õpilastega äri, mängib nendega tunnihinna peale, seejärel topelttasu või mitte millegi peale. „Aga Andre,“ ütleb ta, „sinu suuruse ja nooruse juures peaksid sa raha kokku kühveldama.“ Ta aitab mul süsteemi välja arendada ja harjutada. Aeg-ajalt tundub mulle, et ma ainult arvan, et teen äri, kuna inimestele meeldib meie etendustes osaleda. Hiljem saavad sõprade ees kiidelda, et nad nägid üheksa-aastast tennisefriiki, kes kunagi ei eksi.

      Isale ma sellest kõrvalärist ei räägi. Mitte et ta arvaks, et see on vale. Talle meeldib hea äri. Ma lihtsalt ei tunne, et peaksin isaga tennisest rääkima rohkem kui tingimata vajalik. Siis satub isa ise kogemata äritsema. See juhtub Cambridge’is. Kui me ühel päeval sisse astume, osutab isa mehele, kes räägib härra Fongiga.

      „See on Jim Brown,“ sosistab isa. „Kõigi aegade parim jalgpallur.“

      Ta on tohutu suur lihastemägi, seljas valged tenniseriided ja jalas pika säärega sokid. Olen teda ka varem Cambridge’is näinud. Kui ta ei mängi raha peale tennist, siis mängib ta kabet või täringumängu – ikka raha peale. Sarnaselt isaga räägib härra Brown palju rahast. Praegu kaebleb ta härra Fongile rahamatšist, mis läbi kukkus. Ta pidi ühe tüübiga mängima, kuid too ei ilmunud välja. Nüüd elab härra Brown seda härra Fongi peal välja.

      „Ma tulin mängima ja ma tahan mängida,“ ütleb härra Brown. Isa astub sammu ette.

      „Te soovite mängida?“

      „Jah.“

      „Mu poeg Andre mängib teiega.“

      Härra Brown vaatab mind, siis uuesti isa.

      „Ma ei mängi mingi kaheksa-aastase poisikesega!“

      „Üheksa.“

      „Üheksa? Oooh, noh, ma ei teadnud.“

      Härra Brown hakkab naerma. Mõned mehed kuuldekauguses samuti. Saan aru, et härra Brown ei võta isa tõsiselt. Suur viga. Küsige selle veoautojuhi käest, kes maanteele lebama jäi. Sulen silmad ja näen teda, vihm vastu nägu peksmas.

      „Kuulge, ma ei mängi oma lõbuks, selge? Mängin raha peale,“ ütleb härra Brown.

      „Minu poeg hakkabki teiega raha peale mängima.“

      Tunnen, kuidas kaenlaalused higiseks tõmbuvad.

      „Jah? Mis summa peale?“

      Isa kuulutab naerdes: „Ma võin oma kuradi maja mängu panna.“ „Ma ei vaja teie maja,“ ütleb härra Brown. „Maja on mul olemas.

      Kuidas oleks kümne tonniga?“

      „Nõus,“ ütleb isa.

      Hakkan väljaku poole lonkima.

      „Rahune maha,“ ütleb härra Brown. „Ma pean enne raha nägema.“ „Lähen koju ja toon ära,“ ütleb isa. „Olen varsti tagasi.“

      Isa kiirustab uksest välja. Istun toolile ja kujutan ette, kuidas ta seifi avab ja rahahunnikud välja tõmbab. Kõik see jootraha, mida ma olen näinud teda aastate jooksul kokku lugemas, kõik need ööd täis rasket tööd. Nüüd ta kavatseb selle minuga tuulde lennutada. Tunnen rinnus raskust. Muidugi olen uhke, et isal on minusse selline usk. Aga kõige rohkem tunnen ma hirmu. Mis saab minust, isast, emast, õdedest ja vennast, rääkimata vanaemast ja onu Isarist, kui ma kaotan?

      Olen ka varem sellise surve all mänginud, kui isa on ette hoiatamata vastase valinud ja mul teda peksta käskinud. Kuid see on alati olnud teine poiss ja kunagi pole raha mängus olnud. Tavaliselt toimub see õhtupoolikul. Isa äratab mind tukastusest ja karjub: „Võta reket! Siin on keegi, kellele sa pähe pead tegema!“ Ta ei hooli sellest, et teen uinakut, sest olen väsinud hommikusest draakoniga mängimisest, sest üheksa- aastased tavaliselt ei tee uinakuid. Silmi hõõrudes lähen õue ja näen võõrast poissi, mõnd imelast Floridast või Californiast, kes juhtub linnas olema. Nad on alati minust vanemad ja suuremad – nagu see kutt, kes oli äsja Vegasesse kolinud ja kohe, kui minust kuulis, uksekella helistas. Tal oli valge Rossignol ja pea nagu kõrvits. Ta oli vähemalt kolm aastat minust vanem ja irvitas üleolevalt, kui õue läksin ja ta minu väikest kasvu nägi. Isegi pärast seda, kui olin teda võitnud ja muige tema näolt maha pühkinud, kulus kaua, et ma maha rahuneksin, et saaksin lahti tundest, et olin nagu jooksnud mööda Hooveri tammi kohale tõmmatud köit.

      Kuid härra Browniga on lugu teine ja mitte ainult sellepärast, et kõik pere säästud on mängu pandud. Härra Brown oli isa vastu lugupidamatu, kuid isa ise ei saa teda nokauti lüüa. Ta tahab, et mina seda teen. Nii et selles matšis on rohkem mängus kui pelgalt raha. See on lugupidamise, mehelikkuse ja au küsimus – maailma kõikide aegade suurima jalgpalluri vastu. Ma pigem mängiksin Wimbledoni finaalis. Nastase vastu. Ja Wendi oleks pallitüdruk.

      Aegamisi taipan ma, et härra Brown jälgib mind. Jõllitab. Ta astub minu juurde ja tutvustab ennast, raputab mu kätt. Tema käsi on üks suur nahapaksend. Ta küsib, kui kaua ma olen mänginud, kui palju vastaseid võitnud, kui palju kaotanud.

      „Ma ei kaota kunagi,“ ütlen ma vaikselt.

      Ta silmad tõmbuvad pilukile.

      Härra Fong tõmbab härra Browni СКАЧАТЬ