Imperfektsionistid. Tom Rachman
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Imperfektsionistid - Tom Rachman страница 17

Название: Imperfektsionistid

Автор: Tom Rachman

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежный юмор

Серия:

isbn: 9789949919598

isbn:

СКАЧАТЬ valge kuti peas? Kurb.”

      „Ma tean, aga ta on pikk, mis teeb asja pisut talutavamaks. Või mis? Kuigi ma olen ikka täielik idioot – jooksin välja, ilma et oleksin talle oma kontakte jätnud.”

      „Kuule, kuti aluspesu on sinu käes, küll ta välja ilmub.”

      Aga ei ilmu. Hardy helistab visiitkaardil olevale numbrile ja jätab teate. Mees tagasi ei helista. Hardy jätab veel ühe teate. Ikka ei mingit vastust. Lõpuks läheb ta mehe koju, mis näeb välja nagu laudadega vooderdatud garaaž. Mees ilmub uksele ja pilgutab päikesevalguse käes silmi. „Noh, terekest ka.” Ta kummardub alla naise juurde ja suudleb teda põsele. Hardy tõmbub üllatusega eemale. „Ma unustasin täitsa ära,” ütleb Rory. „Tead mis – ma lihtsalt, pagana päralt, unustasin su akna ära. Kas see pole minust hirmus! Anna andeks. Ma teen selle asja kohe korda.”

      „Tegelikult ma ikka pean kindlustusele avalduse tegema.”

      Mees mängib ühe rastapatsiga. „Ma peaksin neist totratest asjadest lahti saama. Mis sa arvad?”

      „Ma ei tea.”

      „Nad on teatud määral traditsioon. Üks minu odüsseiasid.”

      „Odüsseiasid?”

      „Nagu kaubamärgid.”

      „Sa mõtled „veidrusi”?”

      „Igatahes on nad totrad, kas pole. Tule – lõika nad mul maha. Eks ju?” Ta kutsub naise käeviipega sisse.

      „Millest sa räägid?”

      „Ma annan sulle käärid. Ja sa lõikad need maha.”

      Mehe elamine pole ilmselgelt mõeldud eluruumiks. Sel pole aknaid ning ainus valgusallikas on halogeenlamp nurgas. Võidunud madrats on vastu seina lükatud ja selle kõrval vedelevad päevinäinud seljakott, riidehunnik, žongleerimiseks mõeldud pallid ja kurikad, tööriistakast ning spiooniraamatud ja katekismus. Kraanikauss ja tualetipott on seina külge kinnitatud ning ilma igasuguse privaatsust pakkuva eralduseta. Tuba haiseb vana pitsa järele. Rory sorib tööriistakastis ja toob lagedale paari tööstuses kasutatavaid kääre.

      „Tõsiselt mõtled või?” küsib Hardy. „Need asjandused on niisama suured kui minu torso.”

      „Mis tähendab „torso”?”

      „Tahtsin lihtsalt öelda, et need on suured käärid.”

      „Sellest pole midagi! Ära muretse, Hardy.”

      Mees seab ennast tualetipoti kaanele istuma. Nüüd on tema pea umbes samal kõrgusel kus Hardy oma seistes. Naine tõuseb kikivarvule, nipsab kääridega ja ulatab mehele esimese amputeeritud patsisalgu. „See on omamoodi lõbus,” teatab ta teist patsi maha lõigates. Põrandale kuhjuvad lokid näevad välja nagu tulehakatis. Mehe paljaks jäänud kõrvad on kergelt kaldu nagu küülikul. Ta kergitab peeglit. Selles paistavad nende mõlema näod: Rory uurimas oma pügatud pead ja Hardy uurimas teda. Mees naeratab Hardyle, kes samuti naerab, kuid märkab siis peeglis omaenda nägu ja põrkab tagasi, raputades juuksekarvad oma kingadelt. „Kas tundub normaalne?”

      „Suurepärane. Suur tänu. Mu pea tundub nii kerge.” Ta raputab seda nagu märg koer. „Tead mis, mulle hakkab tunduma, et ennast paljaks varastada lasta polnudki nii halb. Ma sain oma kraami tagasi ja nüüd sain tänu sellele veel tasuta juukselõikuse.”

      „Sinu jaoks ehk küll. Aga mina ei saanud kõiki oma asju tagasi.”

      Järgmisel hommikul ärgates mõtleb Hardy Roryle. Keskpäeval saadab ta mehele sõnumi. Kui ta pärast seda kusagil mõne mobiiltelefoni piiksatust kuuleb, kontrollib ta kohe enda oma. Kuid see pole kunagi Rory. Hardy kahetseb, et oli saatnud sellise pateetilise sõnumi („Su aluspesu on endiselt minu käes!”), ja loodab, et ehk pole mees seda mingil põhjusel kätte saanud. Mõne tunni pärast ei suuda ta enam ootamist taluda ning helistab Roryle. Mees vastab telefonile ja lubab hiljem „läbi hüpata”.

      Keskööks ei ole ta ikka veel nägu näidanud. Hardy helistab uuesti, kuid keegi ei vasta. Kell on peaaegu üks öösel, kui mees laia naeratusega tema ukselävele ilmub. Hardy vaatab demonstratiivselt kella. „Ma toon su asjad,” ütleb ta. „Päris külm on, kui sa ukse niimoodi lahti jätad.”

      „Kas ma võiksin siis sisse tulla?”

      „Vist küll.” Hardy toob kilekoti mehe aluspesuga. „Ma loodan, et need ei olnud su ainsad püksipaarid.”

      „Muidugist mitte.” Mees võtab oma asjad. „Ennist ma mõtlesin, miks peaks varas tahtma minu aluspükse. Kuid nüüd ma näen, et need on päris populaarne kaup.”

      „Noh, olgu siis, sellega on vist kõik. Või, hm, tahtsid sa midagi juua või miskit?”

      „Jaah, kena, jajah. Väga armas.”

      „Mul on söögikraami. Kui sa tahad.”

      „Super, super.” Mees järgneb talle kööki.

      Hardy avab pudeli Valpolicellat ja soojendab küpsetusnõus üles lasanje, mille oli kavatsenud tööle kaasa võtta. (Ta kokkab palju ja väga oskuslikult, kuid ei söö ise kunagi enda valmistatud toitu; Hardy silme all on suured võibriketid, kühvlitäied suhkrut ja gallonite kaupa koort mikserisse kadunud, et taas välja ilmuda tema puusadel. Niisiis lõpetavad nüüd tema loomeviljad – viltune kartulitorn, Seattle’i keerisküpsised, seesamiga paneeritud lõhekook ja sidruni-estragonikaste – toimetuses, kus need kolleegidele jagatakse. Siis närivad ja puistavad neid vaibale üllatunud toimetajad ning tema võib oma laua taga istudes kogu protsessi jälgida, nuumates end vaid kolleegide kiitusega.)

      Rory hävitab lasanjet, kulistab alla suurema osa veinist ja lobiseb, kusjuures teeb seda kõike ühel ja samal ajal. „Kena. Super.” Ta jutustab oma isast, kellel on Dublini lähedal torulukksepatööde firma, ja oma emast, kes töötab meditsiinitarvete firmas sekretärina. Ta oli Iirimaal veidi aega ülikoolis käinud, kuid lahkunud ilma kraadi saamata ning reisinud seejärel Austraalias, Tais ja Nepalis. Siis oli ta elanud New Yorgis ja töötanud pubides. Samas käis ta seal kursustel, kus õppis komöödiažanri ning esines avatud mikrofonil East Village’is. Seejärel reisis ta läbi Euroopa, sõitis laevaga Marseille’st Napolisse, veetis mõne kuu Lõuna-Itaalias ning saabus siis Rooma.

      Hardy täidab uuesti külalise klaasi. „Mina poleks kunagi julgenud midagi õpetada. Mitte ainult sellepärast, et mul selleks oskusi pole. Üksipäini võõras linnas midagi ette võtta. See nõuab parasjagu vaprust.”

      „Või lausrumalust.”

      „Vaprust,” kordab Hardy.

      Mees pärib tema töö kohta. „Ei tahaks seda tunnistada,” ütleb Rory, „kuid ma pole oma elus peaaegu ühtegi ajalehte lugenud. Nii kuradi väike, eks ole.”

      „Väike?”

      „Kiri. Te peaksite kirja suuremaks tegema.”

      „Mm,” pomiseb naine. „Võib-olla tõesti.”

      „Millest sa siis kirjutad, Hardy?”

      „Majandusest.” Ta lonksab oma veini. „Vabandust, ma ei pea sinuga sammu.”

      „Sa ei jõuakski СКАЧАТЬ