Imperfektsionistid. Tom Rachman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ toimetajad oma laudade tagant, hõõrusid valutavaid õlalihaseid ja üritasid auru välja lasta. Enamik ajakirjanikke olid mehed, peamiselt ameeriklased, kelle seas oli siiski ka mõni britt, kanadalane ja austraallane. Nad kõik elasid tööle võtmise ajal Itaalias ning oskasid itaalia keelt. Kuid ajalehe uudistetoimetuses kõneldi omavahel vaid inglise keelt. Keegi oli riputanud liftiuksele sildi: LASCIATE OGNI SPERANZA, VOI CH’USCITE – VÄLJASPOOL ON ITAALIA. Ja kui mõni töötaja läks allkorrusele võileibu tooma, teatas ta: „Ma lähen Itaaliasse – kas kellelgi on midagi vaja?” Lehe esimene täistegevusaasta, 1954, oli uudisterohke: McCarthy kohtuasjad, NSV Liidu tuumakatsetused ja Dow Jonesi tõusmine rekordtasemele 382 punkti peale. Algul rippus lehe kohal kahtlus, et tegu on Otti äriimpeeriumi rahvusvahelise hääletoruga, kuid see ei leidnud kinnitust. Lehe sisu peamine mõjutaja oli hädavajadus – igal küljel tuli toimetajatel mingeid auke täita, end ebamäärase uudisväärtusega sõnavahust läbi närida ning kanda samas hoolt, et see ei sisaldaks ebatsensuurseid väljendeid, mida nad säästsid ilmselt omaenda vestluse tarbeks kolleegidega. Betty ja Leo juhtisid toimetust koos. „Mina hoolitsen üldisema pildi eest,” armastas Leo öelda. Kuid just Betty oli see, kes suurema osa lehenumbrist valmis – või ümber – kirjutas. Tal oli proosateksti kirjutamise peale tõelist annet. Ott ise tegeles rahalise poolega ja andis nõu, kui seda küsiti – mida juhtus päris tihti. Betty ja Leo tormasid kiirkõnnakul läbi uudistetoimetuse tema kabineti poole, püüdes esimesena ukseni jõuda. Ott kuulas nad tõsise näoga vaipa põrnitsedes ära. Siis tõstis ta pilgu, kahvatusinised silmad Betty ja Leo vahel ekslemas, ja kuulutas oma otsuse. Kõik kolm said omavahel suurepäraselt läbi. Õigupoolest tekkisid ainsad ebamugavad momendid siis, kui Ott eemaldus – siis kõnelesid Betty ja Leo teineteisega, nagu oleks neid äsja omavahel tutvustatud, ja vaatasid väljaandja tagasitulekut oodates kannatamatult ukse poole. Kui asi kasumit puudutas, oli Ott tavaliselt halastamatu. Ajaleht oli aga selles suhtes anomaalia: rahaliselt oli tegu täieliku hävinguga. Kodus Ameerikas jälgisid Otti ärikonkurendid tema Itaalia avantüüri kahtlusega. Selle taga peab olema mingi varjatud skeem, oletasid nad. Kui nii, siis oli selle eesmärk aga täiesti arusaamatu. Bettyle ja Leole ei selgitanud ta oma äriplaane kunagi ning isikliku elu suhtes oli veelgi kinnisem. Tal oli naine Jeanne ja väike poeg Boyd, kuid ta polnud kunagi rääkinud, miks pere Atlantasse maha jäi. Leo oli üritanud temalt üksikasju välja meelitada, kuid ebaõnnestunult – Ottil oli võime panna vestluse käigus punkte sinna, kuhu ja millal tema tahtis.

      EUROOPLASED ON LAISAD, NÄITAB UURING

      majandusreporter – Hardy Benjamin

      Hardy veedab oma hommikud telefoni otsas Londoni, Pariisi ja Frankfurdiga kõneldes ning turtsakatelt majandusanalüütikutelt tsitaate välja meelitades. „Kas intressimäärad varsti kerkivad?” küsib ta. „Kas Brüssel pikendab tollimaksu jalanõudele? Mida arvate kaubandusbilansi tasakaalustamatusest?”

      Hardy jääb vankumatult viisakaks, isegi kui tema allikad seda ei ole.

      „Hardy, mul on kiire. Mis sul vaja on?”

      „Ma võin hiljem uuesti helistada.”

      „Praegu on mul kiire ja hiljem on veel kiirem.”

      „Vabandust, et ma peale käin. Tahtsin lihtsalt küsida, kas te saite mu sõnumi kätte.”

      „Jah, ma tean – sa teed järjekordset Hiina lugu.”

      „Ma teen hästi kiiresti, ma vannun.”

      „Sa tead minu seisukohta Hiina suhtes: „Me kõik peaksime hakkama mandariini keelt õppima. Bla-bla-blaa.” Kas ma võin nüüd minna?”

      Pärastlõunaks on Hardy kirjutanud tuhat sõna, mis on suurem arv kui kalorite hulk, mis ta eilsest saadik on manustanud. Hardy on dieedil, mida alustas umbes kaheteistkümneaastase plikana. Nüüd on ta kolmekümnekuuene ja unistab jätkuvalt võiküpsistest.

      Ta lubab endale väikese pausi allkorruse espressobaaris. Seal kohtab ta oma vana sõbrannat Annikat, kes on töötu ja omab seetõttu tavaliselt kohvijoomiseks vaba aega.

      Hardy tühjendab suhkruasendaja paki oma cappuccino’sse. „Mitte miski ei iseloomusta inimese püüdluste mõttetust paremini kui sahhariin,” teatab ta ja võtab lonksu kohvi.

      „Ah, aga see on hea.”

      Annika matab samal ajal oma caffè macchiato’t pruuni suhkru lõputu joa alla. Nad moodustavad baaris üsna ebatavalise duo: üks on punapäine nohiklik ja lühike (Hardy); teine rinnakas, stiilne ja pikk (Annika). Punapea viipab baarimehele, kuid too ei märka teda; rinnakas sõbranna noogutab seepeale ja baarimees tormab kohale.

      „Sa oled poiste püüdmises ikka vastikult osav,” märgib Hardy. „Kuigi see on alandav, kuidas neil sinu peale kohe ila jooksma hakkab.”

      „Minule see alandav ei ole.”

      „Minule on see alandav. Ma tahan, et teenindav personal kohtleks mind nagu objekti. Muide, kas ma rääkisin sulle, et mul oli seoses oma juustega äsja veel üks õudusunenägu?”

      Annika naeratab. „Sa oled haige, Hardy.”

      „Unenäos vaatasin peeglisse ja nägin seda viirastust endale vastu jõllitamas, oranž mullivaht ümberringi. Õudne.” Ta kiikab ennast baari taga olevast peeglist ja pöörab siis pilgu ära. „Groteskne.”

      „Muideks,” ütleb Annika, „ma jumaldan sinu juukseid.” Ta sikutab üht Hardy lokikest. „Vaata, kuidas see tagasi naksatab. Ja ma armastan kastanpruuni.”

      „Kastanpruuni?” hüüatab Hardy kulme kergitades. „Mu juuksed on niisama palju kastanpruunid kui porgandisupp.” Tema mobiiltelefon heliseb ja ta rüüpab viimase tilga cappuccino’t. „See on kindlasti Kathleen, kes tahab mu loo kohta küsida.” Hardy võtab ametialaseks kasutamiseks mõeldud hääletooni ja vastab. Kuid hetke kuulanud, muutub tema toon ärevaks. Ta vastab itaalia keeles, kirjutab üles mingi aadressi ja lõpetab kõne. „See oli politsei,” teatab ta Annikale. „Mu korteris käisid murdvargad. Tundub, et politsei püüdis kinni paari hulgustest narkareid, kes parajasti majast kogu mu kraami välja tassisid.”

      Koju jõudnud, leiab ta eest lahtitõmmatud sahtlid ja põrandale laiali puistatud toiduained. Seal, kus varem oli muusikakeskus ja tilluke lameekraaniga teler, ripuvad nüüd traadid. Tema sülearvuti oli õnneks töö juures. Hardy korter asub esimesel korrusel ja kõrvaltänavale avanev köögiaken oli katki löödud. Sealtkaudu olidki nad sisse tulnud, ütles politsei. Ilmselt olid kaks kahtlusalust toppinud kõik, mis jõudsid, plastikkottidesse ja siis jalga lasknud. Aga kotid, mis olid juba enne pungil ühest teisest korterist Trasteveres varastatud asju, rebenesid raskuse all puruks ja puistasid kogu kraami väljas tänavale laiali. Kurikaelad üritasid oma noosi kottidesse tagasi toppida, kuid nende sebimine äratas politsei tähelepanu.

      Politseijaoskonnas on pikale lauale laiali laotatud tema CD-plaadid, minimuusikakeskus, väike lameekraaniga televiisor, DVD-d, kosmeetika ja ehted segamini teise, mitte kohal viibiva ohvri varandusega: umbes 1961. aastast pärinev nailonist lips, sületäis ingliskeelseid spioonipõnevikke, katoliku katekismus ja veidral kombel kuhi näruseid boksereid.

      Hardy kinnitab protokolli jaoks, et temale kuuluvad esemed on leitute hulgas, kuid midagi ära võtta tal ei lubata – vältimaks vaidlusi asjade kuuluvuse üle on vajalik ka teise ohvri kohalolek ja politsei ei suuda teda leida.

      Õhtul helistab Hardy Annikale, et teda enda poole meelitada. „Katkise aknaga on nii õudne. Kas sa ei tahaks siia tulla ja mind kaitsta. Ma teen süüa.”

      „Ma tuleksin hea meelega, СКАЧАТЬ