Imperfektsionistid. Tom Rachman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nüsi mu lugu ära. Ma ei taha teha homme lehte lahti ja lugeda sealt mingit lühisõnumit kuubalase järel. On see arusaadav?”

      Clint naeratab. „Ma teen, mis ma tegema pean, mees.”

      Sel ööl magab Arthur halvasti – teda segab ootusärevus. Kui leht saabub, keerab ta kohe lahti üheksanda lehekülje. „Jaah!” kuulutab ta. „Oh, Clint, kallis, kallis Clint!” Just nii, nagu Arthur oli lootnud, pole Clint Erzbergerist kirjutatud artiklist tegelikult midagi alles jätnud, surudes naise elu kokku sajasse sõnasse, mis moodustavad lühisõnumi surnud kuubalase sabas. „Suurepärane,” lausub Arthur.

      Ta kogub end pisut ja helistab siis oma kabinetist Kathleenile. „Vabanda, et sind nii varasel ajal kodus tülitan, aga kas sa meie tänaseid nekrolooge nägid?”

      „Nekrolooge mitmuses?” Arthur kuuleb, kuidas Kathleen lehti lappab. Siis muutub tema hääl metalseks. „Miks me selle lühisõnumina avaldasime?”

      „Ma tean – ma ei saa aru, miks me poleks võinud seda ühe päeva kinni hoida.”

      „Sa ei teadnud, et see niisugusel kujul ilmub?”

      „Polnud õrna aimugi. Näen seda alles praegu esimest korda. Asi, mis mind häirib, on see – noh, õigupoolest on neid asju mitu. Esiteks kogu see raha, mis leht mind sinna kohale saates kulutas. Teiseks see vaev, mis ma nägin sinna teist korda tagasi sõites. Eriti pärast kõike seda, mis juhtunud oli.” Ta tõukab jalaga kabineti ukse kinni, nii et Visantha tema juttu ei kuuleks.

      „Just nimelt,” nõustub Kathleen.

      „Aga rohkem kui miski muu,” läheb Arthur oma jutuga edasi, „häirib mind see, et ma oleksin nagu Gerdat alt vedanud. Selline oluline kahekümnenda sajandi kirjanik, tõsine mõtleja, minu meelest. Niikuinii on ta teenimatult vähe tähelepanu pälvinud. Ja mida meie teeme? Clint teeb temast lühisõnumi. Mingi kuuba valetaja sabas. Ma ei soovi kellelegi pahandusi tekitada, aga minu meelest on see solvav. Ja see jätab lehest halva mulje. See jätab meist mulje kui filistritest, ja ometi kõik, mis Clintil oleks vaja olnud teha, olnuks seda ühe päeva kinni hoida ja siis täies mahus trükki lasta, nagu ma talle ütlesin. Nagu ma ütlesin, et sina tahad. Ma ütlesin talle: „Ära avalda täna midagi. Kathleen tahab, et sa seda homseni kinni hoiaksid.” Igatahes, mul on kahju – sellepärast ma irisen. Ma ei taha Clinti maha teha. See on lihtsalt…”

      „Ei, sul on täielik õigus vihane olla. Ma olen ise ka üsna pahane.”

      „Kas me võiksime panna minu loo täna täispikkuses?” Ta teab vastust niigi.

      „Me ei saa tema surmast kaks korda teatada,” lausub Kathleen.

      „Mis mind jahmatab, on see, et ma rõhusin spetsiaalselt sinu soovile, kui Clint ja mina seda arutasime.”

      „Tõsiselt või?”

      „Ma väljendusin täiesti selgelt.”

      „Tead mis,” ütleb naine järjest vihasemaks minnes. „Ma ei taha, et Clint sind toimetaks. See on lihtsalt naeruväärne.”

      „Aga toimetuse poliitika järgi? Ma mõtlen, et ma peaksin olema Clinti alluvuses. Minu asjad on üheksandal küljel. Ja see on tema oma.”

      „Midagi ei ole tema oma.”

      „Aga mis saab minu rubriikidest: mõistatused ja kõik see värk?”

      „Sa ei peaks niikuinii enam selle jamaga tegelema. Seda võib teha praktikant.”

      „Sul tuleb selle pärast Clintiga ütlemist.”

      „See mulle muret ei tee.”

      „Ma ei tahaks esile trügida,” seletab Arthur, näppides kleeplindi tükki, mis hoiab seina peal üht Rübliku vana ajakirjaväljalõiget. „Aga ma olen juba mõnda aega mõelnud sinuga ühest asjast rääkida.”

      Kui Arthur uueks kultuuritoimetajaks määratakse, kolib ta ümber Clinti vanasse kabinetti. Arvatakse, et Clinti paigutamine Arthuri vanasse boksi mõjuks liiga demonstratiivselt, niisiis leitakse talle koht spordiosakonna servas näoga vastu kandetala.

      Kodus on Arthuri ja Visantha suhted pingestunud. Naine ei varja, et otsib töökohta kunagisel kodumaal Ameerikas, ja võimalust, et mees võiks koos temaga tagasi pöörduda, ei võeta isegi jutuks. Õigupoolest tunneb Arthur naise lahkumisest kergendust – vana Visantha on niikuinii juba ammu läinud, nii nagu on kadunud ka endine Arthur.

      Neil päevil eelistab ta kauaks tööle jääda. Ületundide ajal imetleb ta oma uut kabinetti. Tõsi küll, see on väiksem kui teistel osakonnajuhatajatel. Ja ta asub nüüd kirjatarvete kapist kaugemal. Aga see-eest veejahuti on jälle tublisti lähemal. Ja see lohutab.

      1954. corso vittorio, rooma

      Lehe toimetus asus tööle Corso Vittorio Emanuele II tänaval. See oli lai ida-lääne-suunaline magistraal, mida ääristasid määrdunudvalged lubjatud kirikud ja oranžikas-verevad renessansiaegsed paleed. Paljude Rooma kesklinna ehitiste värvid oleksid nagu pärinenud kunstniku pastellikarbist: teravpunane, säravkollane, vihmapilvekarva sinine. Kuid toimetuse sünge seitsmeteistkümnendast sajandist pärinev hoone tundus olevat värvitud tinapliiatsiga: see oli nagu hariliku pliiatsiga hooletult halliks kritseldatud ja dekoreeritud kõrge tammeuksega, mis oli piisavalt suur, et kuunarit alla kugistada, kuid inimolendid sisenesid majja läbi seespool hingedele kinnituva tillukese värava. Uksehoidja mõõtis tulijaid oma klaasputkast pilguga, mööda pikka koridori allapoole, voogav suurepärane tumepunane vaip lõppes õige pisut enne liftikabiini, mille metalluks oli poikvel, nii et võis nähe liftipoissi oma velvetkattega toolil istumas. „Che piano, signore? Mitmes korrus, söör?” Cyrus Otti korrus oli kolmas. Varem oli neis ruumides toimetatud fašistlikku filmiajakirja, mis pärast Mussolini langemist pankrotti läks. Otti viskas välja kogu vana tolmunud mööbli, lasi vaheseinad maha kiskuda, nii et tekkis avatud avar uudistetuba. Viimast ääristasid kenad kabinetid, mis avanesid uudisteruumi nagu teatrisaali loožid lava poole. Ta ostis puidust pöördtoolid, lakitud töölauad, messingist laualambid, tellimuse järgi tehtud hobuserauakujulise laua küljetoimetajate jaoks, läikivmustad telefonid reporteritele, kolmkümmend kaheksa Underwoodi kirjutusmasinat otse New Yorgist, paksust kristallist tuhatoosid ja paksu valge põrandavaiba koos idaseina äärde sisse seatud tagasihoidliku kokteilibaariga. Pool aastat hiljem sattus iga kolmandal korrusel liftist väljuv külastaja otse kihavasse uudistesaali, mille ees asus sekretärilaud, vasakut kätt punt kirjutusmasinal tippivaid reportereid ja paremat kätt pool tosinat küljetoimetajat, kes hobuserauakujulise laua taga korrektuurpoognatele loetamatuid parandusi kritseldasid. Seina veeres paiknevates tubades kauplesid müügiagendid reklaamipinnaga, masinakirjutaja tippis ümber erakuulutusi ja raamatupidaja vedas sulge mööda pearaamatu lehekülgi. Ruumi loodenurgas asus Otti kabinet, mille jääklaasist uksele oli söövitatud kiri VÄLJAANDJA, kirdenurgas omakorda olid peatoimetaja Leopold T. Marshi ja uudistetoimetuse juhi Betty Liebi tööruumid. Nende ümber olid koondunud vanemad toime-tuseliikmed, kes tegelesid majandusteemade, spordiuudiste, agentuuride, foto ja küljendusega. Käskjalad sebisid edasi-tagasi nagu tolmeldavad mesilased. Lehe trükkimine toimus siinsamas poolkeldrikorrusel, kuid niisama hästi oleks see võinud olla hoopis teine maa. Ametiühinguliikmetest itaalia töölised toimetasid seal all kõrvulukustavat lärmi tegeva trükipressiga, kuid ainult üksikud neist olid kunagi kohanud kedagi, kes vaid mõni korrus kõrgemal lehte lugusid kirjutas. Hilisel pärastlõunal saabus veoauto tohutu suure ajalehepaberi rulliga, mille töölised mööda kaldteed kastist maha veeretasid ja lükkasid siis niisuguse mürtsuga masina laadimispessa, et kogu maja värises kuni kolmanda korruseni välja. Kõik ajakirjanikud, kes seal aega surnuks lõid – omavahel СКАЧАТЬ