Imperfektsionistid. Tom Rachman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jalgadele laotatud ja lihalõikamisnuga käeulatuses. Siis tõuseb ta üles ja kontrollib veel kord lukku. Peeglist möödudes tõstab ta käe, et mitte oma peegelpilti näha.

      Ta kontrollib ka köögiakent – purustatud aknaruudu ette seatud papitüki äärte vahelt puhub tuul sisse. Ta kohendab pappi. See püsib oma kohal, kuid mingit kaitset ei paku. Hardy seab end teki all mõnusalt sisse ja lööb raamatu lahti. Pärast kaheksat lehekülge – ta on kiire lugeja – tõuseb ta üles ja läheb kööki uurima, mida õhtusöögiks leida. Ta otsustab riisikuivikute ja purgikanasupi kasuks. Viimane asub ülemisel riiulil, milleni ulatumiseks tema kasvust ei piisa. Kulpi appi võttes nihutab ta purgi riiuli servale. Seal see kõigub veidi ja kukub alla, nii et Hardy saab selle vaba käega kinni püüda. „Ma olen geenius,” ütleb ta endale.

      Päevad mööduvad, kuid politsei ei suuda teist kuriteoohvrit leida, mis tähendab, et Hardy ei saa ikka veel oma asju tagasi.

      „Algul,” kaebab ta Annikale, „kujutasin ma seda kutti endale ette nagu mingit armsat süütut inglise munka oma spioonilugude ja katekismuse ja kõige sellega. Aga nüüd ma hakkan teda juba tasapisi vihkama. Nüüd on mu kujutluses pilt mingist perverdist preestrist, tead küll, roguskist rüü ja jampsiva jutuga, kes varjab end mõne paavstliku institutsiooni tiiva all, sest Ühendriikides ootaks teda kriminaalsüüdistus. Paraku olen ma näinud tema boksereid.”

      Peaaegu kaks nädalat hiljem leiab politsei mehe üles. Selleks ajaks, kui Hardy jaoskonda jõuab, on mees juba seal ja sorteerib nende asju. Naine pöördub vihaselt politseiniku poole. „Uskumatu, et te mind ära ei oodanud,” käratab ta itaalia keeles. „Kogu küsimus oli ju selles, et tema ja mina pidime asjad üheskoos ära jagama.”

      Politseinik kaob kuhugi ja teine ohver pöördub rõõmsalt Hardy poole. Preester ta igatahes ei ole, vaid tegu on armetu väljanägemisega kahekümnendates aastates blondide rastapatsidega tüübiga. „Buongiorno!” ütleb mees, paljastades üheainsa sõnaga oma täieliku keeleoskamatuse.

      „Kas te poleks mitte pidanud mind ära ootama?” vastab Hardy inglise keeles.

      „Ah te olete ameeriklane!” ütleb mees iiri aktsendiga. „Ma armastan Ameerikat!”

      „No tänan, kuigi ma ei ole tegelikult suursaadik. Kuulge, kuidas me seda tegema hakkame? Kas alustame CD-dest?”

      „Hakake teie pihta. Selleks tegevuseks on palju kannatlikkust vaja. Ja Roryle on palju kannatlikkust täiesti võõras asi.”

      „Teie nimi on Rory?”

      „Jah.”

      „Te räägite endast kolmandas isikus?”

      „Mis isikus?”

      „Unustage ära. Olgu, ma võtan oma asjad.” Ta laob oma riidest koti asju täis ja uurib siis allesjäänud kraami. „Oodake – ühte minu asja siin ei ole.” Mehe lips, raamatud, CD-d ja bokserid on kõik, mis veel lauale jäänud.

      „Mis teil puudu on?”

      „Lihtsalt üks isiklik asi. Pagan küll. See ei maksa midagi – ainult sentimentaalne väärtus. Rubiku kuubik, kui te just teadma peate. See oli kingitus. Igatahes…” Hardy ohkab. „Kas te teete kindlustusele avalduse?”

      „Ei olnud plaanis, kui aus olla.” Mees pistab pea uksest välja ning kiikab alla eesruumi. Siis tuleb ta tagasi ja ütleb Hardyle sosinal: „Ma ei ela tegelikult oma korteris päris seaduslikult. See on äriruum, kui rangelt võtta. Ma võin seal töötada, kuid ma ei tohiks seal elada.”

      „Ja mis tööd te teete?”

      „Õpetamistööd.”

      „Mis laadi?”

      „Igavene häda nende võmmidega, sellepärast, et ma ei ela seal formaalselt võttes päris ametlikult. Ma mõtlesin, et ei tule üldse oma asjadele järele. Aga neid oli mul vaja.” Lai irve näol, puudutab ta bokserite hunnikut.

      „Olgu, aga minu kindlustusel pole mingit pistmist sellega, et teie äripinnal elate.”

      „Nad võivad hakata ringi nuuskima, kas te ei arva?”

      „Vabandust – mida te ütlesite, et õpetate, Rory?”

      „Koomikuna esinemist,” vastab mees. „Ja trikkide tegemist.”

      „Mitte ühel ja samal ajal, ma loodan.”

      „Kuidas palun?”

      „Pole oluline. Kust Iirimaa kandist te pärit olete? Arvatavasti Corki krahvkonnast? Iga iirlane, keda ma kohtan, tundub olevat Corki krahvkonnast. See peaks praeguseks täitsa tühi olema.”

      „Ei, ei – seal on palju inimesi,” vastab Rory täiesti puhtast südamest. „Kas teile on sellist juttu räägitud? Et see on tühjaks jäänud?”

      „Ma tegin nalja. Aga olgu, lähme asja juurde tagasi. Minu kindlustusfirma ei hakka teie vastu huvi tundma, nii et ma kavatsen avalduse esitada. Sissemurdjad lõid mu akna puruks ja Roomas läheb selle parandamine mulle terve varanduse maksma.”

      „Akna? Kas see on kõik. Jumal hoidku, ma võin selle korda teha.”

      „Te panete mulle uue akna?”

      „Muidugi.”

      „Kuidas?”

      „Panen sinna uue klaasi.”

      „Teie ise panete?”

      „Absoluutselt.”

      „No hüva, aga millal?”

      „Kohe praegu, kui soovite.”

      „Kohe ma ei saa – pean tööle tagasi minema. Pealegi, kas teil pole selleks mitte mingisuguseid materjale vaja?”

      „Nagu näiteks?”

      „Näiteks klaasi.”

      „Aa,” noogutab mees. „Teie jutus on iva.”

      „Ma ei taha siin mingit põikpead mängida, aga politseil võttis teie ülesleidmine peaaegu kaks nädalat aega. Ma ei saa pühendada oma elu teie tagaajamisele, et tuua teid oma akent parandama.”

      „Te ei usalda mind?”

      „Asi pole selles, et ma teid ei usalda. Ma lihtsalt ei tunne teid.”

      „Näete, võtke mu visiitkaart.” Mees ulatab Hardyle kaardi ning võtab siis kella käe pealt. „Võite selle ka endale hoida, tagatisena, kuni ma teie akna ära parandan.”

      „Teie elektronkella?”

      „Kui te seda ei taha, valige ise – ükskõik mida siit laualt.” Mehe koli on laual laiali: CD-d, kapsastunud spiooniraamatud, katoliku katekismus, bokserid.

      Üle naise näo libiseb naeratus. Ta heidab mehele pilgu ja pühib siis tolle bokserid laualt oma riidest kotti. „See on nüüd tagatis.”

      „Te ei tohi neid võtta!” protestib Rory. „Mida ma siis jalga panen?”

      „Mis teil selle viimase nädala СКАЧАТЬ