Vene veri. Kai Aareleid

Чтение книги онлайн.

      Leningradis blokaadi ei ole. On lihtsalt üks ilus ja soe laupäevane ennelõuna. Konsulaadi ees pidi olema järjekordne noorte meeleavaldus. Tulime perega siiakanti jalutama, tahtsime piiluda. Jäime õige natuke hiljaks, aga protest ongi juba läbi, pargis Lenini kuju juures riietub veel kamp noori ümber, see on kõik. Sõdurit kehastanud poiss pusib kirsasid kollasekirjusse Lenta kilekotti toppida. Ka OMON-i mehed on bussidesse roninud ja sõiduvalmis, päike särab.

      Mu väike tüdruk leiab kusagilt oksa ja kougib konsulaadi aia alt lendlehti: Eesti pinnale prahti ei loobita.

      Parginurgas kodutute pingil, nagu me seda hüüame, istub tuttav kuju, krae kõrvuni. Peakonsul viskab eilse ajalehe prügikasti ja tuleb juttu rääkima.

      „Nii ilus ilm. Lapsed peaksid olema datšades peenraid kaevamas,” viipab ta Lenini poole.

      Noored on minekuvalmis. Lenini peas isub tuvi. Linnud armastavad Leninit.

      Sõnumid kodust

      Friedrich on lehe kohal kumaras ja veab sõrmega järge.

      „Khm. Nad on Simbirskile uue nime annud.”

      „Mis sa seal räägid?” hüüad sina üle õla. „Pomised jälle omale habemesse.”

      „Nad on pannud Simbirski nimeks Uljanovsk. Uljanovi järgi, noh.”

      Sa jätad munakloppimise pooleli ja pöörad mehele otsa vaatama.

      „Uljanovsk, ütle nüüd…” pomiseb papa.

      Sa tuled kõheldes laua juurde, laskud Friedrichi vastu toolile ja kummardud vaatama.

      „Loe, mis seal on. Loe kõik ette.”

      „Misse?”

      „Loe, mis seal Simbirski kohta on öeldud.”

      Friedrich tõstab pilgu ajalehelt ja vaatab sulle otsa. Tema vesihallides silmades läigib vabandus.

      „Šura, siin ei ole midagi. Siin ongi ainult see üks lause. Simbirsk nimetati Uljanovi järgi ümber. Kõik.”

      „Kõik? Kas seal ei ole siis…”

      Sa põrnitsed omaette, mudid käsi.

      „Ah ei, ei midagi,” ohkad sa siis, tõused püsti ja silud tükk aega pihikut, enne kui tagasi pliidi äärde lähed ja edasi toimetad.

      Ujuvatel saartel on täna imelik soolakas kõrvalmaik, aga Friedrich ei ütle midagi.

      Elus Lenin

      Noorena oli papa Simbirskis näinud Leninit ja Mitšurinit. Kui papa oli juba vana mees, kutsuti ta Palamuse kooli ja teda näidati pioneeridele.

      „Näete, lapsed,” ütles pioneerijuht. „See mees siin on näinud elusat Leninit. Kas pole suur õnn?”

      Papa nohises ja mudis mütsilodu.

      „Rääkige meile, seltsimees aednik, missugune oli Lenin?” palus pioneerijuht.

      Papa köhatas.

      „Nuu… Uljanov – khm – Lenin… ei olnud suur mees… Aga tal oli kõva hääl. Ta oli… nii peale vaadata… täitsa tavaline, aga hääl… see kostis tal kaugele. Mõni ütles, et üle terve Venemaa. Võis olla küll, jah.”

      Pioneerijuht noogutas tunnustavalt.

      Pioneerid plaksutasid.

      Minu inimesed

      Lasteaia ees sisehoovi pingil magas hommikul inimene.

      „Näe, inimene magab,” imestas tüdruk.

      „Onu või tädi?” küsis poiss.

      „Ei teagi,” vastasin mina.

      „Tädi,” vastas tüdruk.