Vene veri. Kai Aareleid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ haljasala kujundanud ja nüüd olete te kutsutud samba avamisele. See on sul esimene kord Pärnus olla. Vahel harva olete te käinud Tartus või Jõgeval. Luual istikuid toomas, Laiusel sugulaste juures ja Kaarepere jaamas Mihklile pakki saatmas. Sa tahtnuks ülestõusmispühal kirikusse, aga kus sa siis laste kõrvalt lähed. Oma kirik on ju nii kaugel, linnas. Ehk kunagi, kui lapsed on suured. Ehk.

      Sa oled seda sõitu oodanud ja kartnud. Sa ei tahtnud tulla. Ei tahtnud tulemata jätta. See sõit on su elu tükiks ajaks rööpast välja löönud.

      Inimesi on palju, lilli pole nähagi. Keegi peenes elevandiluukarva kleidis naisterahvas peab kõnet ja Friedrich on rahva seas tüki maad eemale trügitud.

      Sulle tundub, et mõned naised vaatavad sind silmanurgast. Naistel on heledad, ainult natuke allapõlve kleidid, tillukesed kübarad ja lühikesed juuksed. Nad näevad välja väga ühesugused. Väga teistsugused. Neist õhkub lillelõhna, mis paneb sul pea pööritama.

      Palav on. Pikk pruun kleit on selle ilma jaoks liiga soe ja Musjalt laenatud kingad pigistavad. Sa ei tahaks siin olla. Mitte siin, niimoodi rahva hulgas ja kõigile vaadata. Friedrich on saanud oma tööga hakkama hästi nagu alati. Need lilleklumbid ja põõsad ei erine suurt sellest, mis on kodus õue peal. Samad õied ja värvid mis ikka. Samad lõhnad, kui saaks lähemale kummardada. Ainult et siin lööb ninna muu, võõras hõng. Linnahõng. Ja ainsana on siit puudu Friedrichi kuulsad papitükkidele kirjutatud sildid. Ladinakeelsed sildid, millega mees on märgistanud iga viimse kui taime oma aias ja mida sina, Aleksandra, pole kunagi osanud lugeda. Ent Friedrich on neid sulle niikaua korrutanud, et mõned on ikka meeles. Viola wittrockiana. Tulipa tarda. Iris sibirica.

      Iris sibirica. See on nii ilus, et klomp tõuseb kurku.

      Sa ei kuula enam, mida naine samba juures räägib. Natuke eemal jalutab mööda ema kahe väikese lapsega. Tilluke tüdruk tõstab uhkelt jalgu ja vaatab, kas kõik ikka näevad tema uusi kingi. Sa saadad neid pilguga, kuni nad põõsaste taha kaovad. Võõraid lapsi nähes valdab sind hetkeks seletamatu paanika: Volli ja Leeni, kuidas nad Laiusel tädi Johanna juures hakkama saavad? Sa ei peaks olema siin, sa peaksid olema kodus… Päike paistab lagipähe.

      Sa mõtled kõigist neist aastatest, kui oled igatsenud kuskile ära. Kuskile mujale, eemale lastest, eemale neist võõrastest inimestest, kellest sa pole kunagi päriselt aru saanud. Sa oled küll õppinud purssima nende keelt, aga nende võõrad pookstavid ajalehes ja laste kooliraamatutes panevad sul ikka veel silmad valutama. Ja pookstavid ei lõpe raamatutes. Kõik, mis nad ütlevad või teevad, on natuke pookstav. Nad korjavad isegi rämpsseeni, isegi su oma vanamees. Ja nad on nii mustad, kõik need inimesed ümberkaudsetes taludes. Sina keedad ja pressid ja tärgeldad ikka nii, nagu Maria Gavrilovna sind mõisas õpetas. Küürid laupäeviti seebi ja harjaga laudpõrandaid ja lased pärast tõmbetuule ja päikese käes kuivada. Põrand oli esimene asi, mille Friedrich koos suuremate poistega ehitas. Sauna juures lastest veel suurt abi ei olnud, see tehti su väsimatul pealekäimisel kohe esimesel Eesti-suvel. Esimene Palamusel sündinud laps Liisi tuli ilmale juba uues saunas. Sa kiitsid Friedrichit ja Friedrich oma punaste põskedega naeratas.

      Jah, sa olid igatsenud ära. Võib-olla ka tagasi, ehkki see „tagasi”, see kodune maa seal sadade, tuhandete verstade taga tundus aina udusem ja aina vähem tõeline. Oli seda kunagi olnudki? Kas sai üldse olla olemas midagi, mis on nii teistsugune kui see, mis siin? Neil kahel maailmal on ainult üks ühisosa, too juba hallineva habemega punapõskne mees, kes seisab pisut kühmus ja mudib oma sõlmiliste sõrmedega musta kulunud nokaga mütsilodu. Nii kaua, kui sa mäletad, on mees alati nii teinud.

      Sa vaatad teda ning su süda hakkab kiiremini lööma. Sa näed vaimusilmas jälle seda pikka ja sirget, selgete siniste silmadega linalakka, kes sind ikka heki varjust silmadega saatis. Teid viis tegelikult kokku väike Serafima, kes märkas palju paremini, mis tema hoidja ja võõramaalasest aedniku vahel toimub. Paremini, kui teie kumbki endale tunnistada julgesite. Serafima andis sulle edasi esimesed punapõsksed õunad ja vedas sind esimest korda teisele poole hekki eestlasele tere ütlema. Väike päike Serafima, mis temast küll saanud on?

      Inimesed sumisevad, naeravad, kätlevad, viiplevad. Su pilk peatub kullasel laigul puude taga. Aeglaselt tõstad sa silmad ja kõik mõtted tarduvad korraga vakka. Sa korjad kleidiserva kõrgele, ja hakkad majakana plinkiva kuldse laigu poole minema, aina kiiremini, kuni pistad lõpuks jooksu, nagu polekski sa nelikümmend, vaid neliteist.

      Kirikuvärav on lahti. Tuttav rist helgib päikese käes. Sa oled koju jõudnud.

      Aeglaselt astud sa trepist üles ja sirutad käe, justkui tahaks järele katsuda, kas see kõik ikka on päris. Või ainult mälestus. Käsi väriseb vaevu märgatavalt. Sa suled silmad.

      Sind äratab tuttav puudutus õlal. Alles nüüd märkad põse vastas kiviseina niisket jahedust. Hingad veel korra sügavalt sisse. Avad silmad. Ere valgus paneb silmi vidutama. Friedrich vaatab sulle otsa, mehe pilgus on lõputu abitus. Ta võtab sul hellalt ümbert kinni, paneb lõua su pealaele ja silitab su selga.

      „Lähme koju,” sosistad sa.

      Aiad

      Aprill. Kanalitel sõidavad paadid ruudulistesse tekkidesse mähitud inimestega ja jõe peal tõstetakse juba öösiti sildu. Aiad aga on lukus.

      Mihhailovski aed on lukus, tehnilistel põhjustel ja terve kuu. Pargiteede ääres paistavad sildid, kuhu on kirjutatud vene keeles „Tungiv palve: murul mitte kõndida” ja inglise keeles „Hoidke murust eemale!”. Tuvid nokivad pargivahi visatud raasukesi. Mänguväljaku liivakastis sinetab üksik kühvel.

      Suveaed on lukus. Na prosušku, kuivamiseks. Määramata ajaks. Pargimutid kõnnivad tähtsa näoga ringi, kohendavad värava küljes rippuvat rasket ketti. Park ise on kuiv ja roheline ning väga maaliline oma tühjuses.

      Väike park Aleksandra teatri ees on samuti lukus. Avatud 8–22, kuid ikkagi lukus. Talvel tehti selles pargis Katariina Suure ausamba taustal lasteaiapilte. Pildi peal laste selja taga pistavad Katariina suured lumised seelikuvoldid. Katariina Suure lumised seelikuvoldid.

      Aiad on lukus. Nii peab olema.

      Isamaa tomatid

      Tsirkuse vastas poe ees müüb pikkade valgete juustega naine puuvilju. Mõnikord me räägime paar sõna, kui ma õunu või tomateid ostan. Ilmast, tema kaubast. Et kas tomatid on ikka „kodumaised, isamaised”. See „isamaised” tegi mulle algul palju nalja. Mõni päev müüb keegi teine ja siis pole mul sinna asja.

      Müüja kuulab päev läbi raadiot. Ega ta ole kordagi pärinud, kust ma olen. Ju siis on niigi kuulda. Ta naeratab isegi siis, kui ma midagi ei osta.

      Eile tundus, et ta tahab mulle midagi öelda. Aga ei, naeratas ainult. Oli kahekümne seitsmes aprill 2007.

      „Tallinnas tehti täna Pariisi moodi märulit,” ütles Artur hilja õhtul koju jõudes. „Räägitakse, et südalinnas annab tervet akent otsida.”

      Lapsed ei saanud aru ja Artur seletas.

      „Kas me nüüd saame Eestisse tagasi?” küsisid lapsed.„Mina mitte. Konsulaate ei panda isegi sõjaolukorras kinni,” ütles Artur.

      Laste näod läksid tõsiseks, isegi kõige väiksem jäi täitsa vakka.

      Kas nad tõesti igatsevad nii väga tagasi, mõtlen. Teiste sisse ikka ei näe. Isegi kui nad on lapsed. Või eriti just siis.

      Lenin ja tuvi

      Tallinnas on mäss, СКАЧАТЬ