Vene veri. Kai Aareleid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et teid kolme ei peata mitte miski, ainult haud. Ja surnuaia õigeusu poole peal saite te kõik jälle kokku.

      Märg lumi

      Väikeses kesklinna poes käratab muidu nii vagur ja masinlik kassapidaja mulle vihaselt:

      „Kas täpsemat raha pole?”

      „Ei ole,” vastan.

      „Äkki ikka on?”

      „Ei, ei ole.”

      „Ei ole siis, jah?” Ta isegi ei vaata mulle otsa. Ülejäänud järjekord küll.

      „No ei ole.” Tee või tina.

      Kassapidaja kõmatab kassa lukku ja kaob tükiks ajaks tagaruumi raha vahetama. Mul on paha tunne. Minu ees ostis mees kolm kilo rasvaseid kanakoibi, paar kilo mullaseid kartuleid, kilo tatart, kolm saia, mõne sibula. Ühe moosipiruka. Maksis väikeste, käkras rahatähtedega, napilt tuli välja. Minu korvis on liiter jäätist, väike purk vaarikamoosi ja üks pakk lutsukomme lastele. Arve on natuke üle saja ja mul on tuhandene. Rohkem mul tõesti pole, rublatki. Aga mul pole paha tunne mitte niipalju oma laupäevaste, vabariigi aastapäeva puhul tehtud ostude ega suure rahatähe pärast, vaid sellepärast, et müüja ei uskunud mind. Ja mul pole mingit võimalust tõestada, et mul tõesti pole muud raha. Tunnen end samamoodi nagu lapsena, kui naabritädi kahtlustas mind väikese musta rahakoti varguses, see aga tuli hiljem välja tugitooli vahelt.

      „Mina ei teinud seda!”

      „No kes selle siis võttis?”

      „Mina ei tea.”

      „Sina ei tea midagi. Sina ei ole kuulnud ega näinud.”

      „No ei ole.” Tee või tina.

      Müüja on ikka veel kuri, kui ta mulle silmi pööritades raha kätte loeb. Nüüd vaatab ta mulle siiski korra altkulmu otsa. Katsun naeratada, kuid ei suuda.

      Poe põrandale on laotatud puruks kistud pappkastid, mis lirtsuvad ja on juba pooleldi lagunenud. Inimesed on näost kahvatuhallid. Kui ma läppunud poest uuesti tänavale astun, sõidab mööda pikk kiiskavvalge limusiin. On hakanud tihedat lörtsi sadama.

      Neelatan ja hakkan minema. Räpane lörtsisadu voolab minust üle ja kastab paarisaja meetri peal põhjalikult märjaks. Pesen kodus kaua käsi.

      Jääminek

      Märtsi lõpus hakkab jää kanalitel värvi muutma. Iga hommikuga on see tsirkuse juures meie silla all aina kollasem. Ja siis ühel hommikul olen üsna kindel, et näen, kuidas eemal, järgmise silla taga, sõidab keegi paadiga. Jääd on veel ainult mõni üksik triiviv pank, pruunikaks imbunud ja prahine. Sillasammaste vahel loksuvad parvena tühjad plastpudelid, juba mitmendat päeva ühe koha peal.

      Tšellokohvriga tüdruk vaatab huviga silla all kobrutavasse ruskesse vette. Tuul keerutab tohutute pööristena tolmu üles, kiriku tagant tõusev hiiglaslik pilv vajub tumeda massina linna kohale. Kas tõesti esimene äike sel kevadel? Peseb tänavad, uputab trepikojad?

      Aga ei. Äikest ei tule. Poole tunni pärast on ilm jälle selge. Kõrge sinine taevas linna kohal ja päike.

      Hoovis katkise purskkaevu ümber riisutakse talvist sodi. Siin on ümbruskonna ainus koerakakatamise koht. Homme näeb see välja samasugune kui enne, aga ometi teeb kraamimine tuju heaks. Õigus on vist neil, kes annavad lootust, et ka Neevalinna saabub millalgi kevad. Et saabuvad valged ööd ja kõik ainult siia igatsevadki.

      Varssavi Ekspress

      Mäletan oma esimest Leningradis-käiku 1989. aastal. Olime emaga teel Berliini. Tulime Balti vaksalis rongi pealt maha, vedasime kohvrid kõrvale Varssavi jaama ja sõitsime metrooga Nevskile. Ema näitas mulle Kaasani katedraali, mis oli siis veel religiooniajaloo muuseum, ja Iisaku katedraali, kus rippus siis veel pendel. Teise rongini oli aega, ja nii me käisime laevaga lõbusõidul mööda kanaleid ja saatsime peapostkontorist rublad rahakaardiga koju, sest neid ei tohtinud üle piiri viia. Mulle jäi meelde see kaunis võõras linn, tagantjärele meenutades palju ilusam kui palav ja raske Berliin, kuhu õhtune rong meid läbi Varssavi edasi viis.

      Aeg vana Varssavi vaksali rööbastel on seisma jäänud ja seal kohtab ainult liikumatuid muuseumironge. Varssavisse saab nüüd teistest jaamadest. Suursugusesse jaamahoonesse on ehitatud kallis kaubanduskeskus Varssavi Ekspress. Neil on reklaam, mis ütleb: Varšavskii Ekspress – tõ znaeš gde, „Varssavi Ekspress – sa tead, kus”. Jah, isegi mina tean, kus.

      Kadunud kodu

      1991. aasta detsembri algul, kui Leningradist oli just saanud Peterburi, käisin siit läbi teist korda. Leninliku Komsomoli teater, mis oli saanud uue nime Balti Maja, korraldas draamaseminari Zelenogorskis. Kogu üritus oleks praeguseks mu meelest pühitud, kui tolle paigaga poleks olnud seotud üht kokkusattumust.

      Ühel hallil ja udusel õhtupoolikul – siis ma veel ei teadnud, et siinmail ongi see valitsev talveilm vahelduseks teistsugusele, niiskele külmale – kolasin koos soomlaste Esa ja Sariga, kellega olime paugupealt sõbrunenud, Zelenogorski metsa all ja otsisime merd. Õieti oli see Esa, kes tahtis tingimata randa näha. Tal paistis sellega nii suur häda olevat, et ta kiirendas muudkui sammu ja kaduski lõpuks metsas ära.

      Pika otsimise ja hüüdmise peale leidsime ta lõpuks vee äärest. Ma polnud vist mitte kunagi näinud, kuidas mees nutab. Hääletu, pisarateta vappumine, mis ajas hirmu peale.

      Esa vanaisa oli olnud Terijoel kalur, müünud suviti Helsingi sakstele kala.

      Sügisel enne Talvesõja algust läks ülejäänud pere Lahtisse maapakku, nagu paljud teisedki sealtkandist. Vanaisa läks sõtta. Jätkusõja ajal, kui soomlased olid kannase tagasi võtnud, sattus ta Viiburi kanti, sai päevakese puhkust ja jõudis käia Terijoel kodu vaatamas.

      „Juba tee otsast oli näha, et seinad on püsti ja katus peal,” kirjutanud ta kodustele. „Läbi on sadanud ja mõnes kohas on põrand mädavõitu, aga selle saab kerge vaevaga korda. Suurde tuppa on sõdurid teinud vaheseina, nii et nüüd on tubasid neli. Uus tapeet on pandud, ajalehtedest. Kõik mööbel peale voodite on minema viidud. Leivaahju tagumise otsa on nad maha lammutanud, teinud asemele plekkahju. Pesuköögi pada oli keset õue, selle keerasin ümber, et külm lõhki ei lööks. Hea, et meie juures niigi palju alles on, pärast kõike, mis vahepeal on juhtunud. Sakaril ja Toivol on kõik hooned põlenud, samuti Makusel, Mannermaal ja Uotilal, kõik kuni Koskiseni välja. Seal ei ole enam midagi järel. Meie õunapuudest ei paista enam asja olevat, aga marjapõõsastelt võib marju saada küll, kui kunagi koju pääseme.”

      Nii kirjutas vanaisa jaanuaris 1942. Mõni kuu hiljem sai ta rindel surma.

      Too kiri koos vanaisa landi ja vanaema leivaretseptiga kuulus perekonna reliikviate hulka. Kodus küpsetas Esa naine ikka veel mummo retsepti järgi leiba, iga jumala nädal, sestpeale, kui nad viisteist aastat tagasi paari läksid.

      Keel

      Arturile ja mu suurtele poistele käivad närvidele kõik need imelikult vildakad poolvenekeelsed sõnad, mida mu ema on ikka kasutanud ja mille tema õppis oma emalt ja too oma emalt, sinult, ja mina teilt kõigilt. Mõnikord need lihtsalt tulevad. See on sinu murrak, Aleksandra. Sinu pärand. Selles ei ole kunagi olnud ühtegi eesti rahvariide seelikutriipu, ühtegi luteri kiriku jõululaulu ega salaja sosistatud isamaalist luuletust. СКАЧАТЬ