Vene veri. Kai Aareleid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ 25. Ma ei tea, kas seda luges üheteist- või kaheksa-aastane. Ja mina ei tea kõiksusest midagi.

      Päeval loen foori taga seistes seintele kleebitud „Nevskoje Vremjast” pealkirju: pühapäeval uppus äärelinnas lõhkenud kuumaveetrassi juures inimene. Tallinnasse hakkas käima rong. Meie korterist kiviviskekaugusel asuvas kiirtoidurestoranis toimus plahvatus, paar turisti sai viga.

      Ühel eriti tumedal päeval teen nimekirja asjadest, mida ma siin veel näha tahan, enne kui ära lähen. Nimekiri saab pikk ja maha tõmmata pole midagi.

      Ema süda

      Ema kiri 13. veebruarist 2007.

      „Kulla tütar.

      Vaat, millest ma täna mõtlesin: äkki ongi nii, et peab vanaks elama, et emasüdamest õieti aimu saada. Minagi pole nooremana – isegi mitte viiekümnesena, kui mu enda ema veel elas – seda päriselt mõistnud. Ema süda on see, mis alati muretseb, kui teateid ei tule: tumm, tume, tühi vaikus kõmiseb maailmast vastu, kui internet ei tööta, mobiil on levist väljas või lauatelefonilt ei saa välja helistada. Kui pole marki, ümbrikku ega valget paberilehte. Kui rongid, lennukid ja laevad ei ole enam meie läkitusi vedamas. Kui ei sõida isegi postihobused, kes vanal imelikul ajal toimetasid inimeste kirju ühest postijaamast teise, kus jälle uued hobused ette rakendati, et kirjad liiguksid, aeglaselt, aga siiski, ja emasüdamed võiksid rahu saada. Igasugustel aegadel igasuguseid teid pidi kulgenud kirjades ja sõnumites võis olla halbu või häid uudiseid, ükskõik – peaasi, et emasüdamed teada said, mille eest paluda. Vaat niisugune mure mul. Saada palun mingigi elumärk.

      Kallistab ema.”

      Saan tolle meili kätte kaks nädalat hiljem avalikus internetipunktis ja tean, et see võlg jääb igaveseks meie vahele. Kirjutan küll kohe vastuse, aga heastada ma seda ei saa.

      Must ja valge

      Veebruar kestab igavesti. Maailm on aina mustvalgem ja tunnen, kuidas ma ise muutun. Saabudes valdasid mind ühtemoodi nii hirm kui ka ootusärevus. Kaugelt suuremad kui mõnel teisel maal. Minu jaoks oli see ju see maa, sinu maa, Aleksandra. See osa minust, mida olen aegade jooksul ühepalju peitnud ja salamisi ihanud, see tundmatu kaheksandik, mis oled sina.

      Hirm ja ootusärevus. Need kõrvetavad mind iga viimane kui kord, kui ma ukse lahti teen ja välja lähen. Iga viimane kui kord. Hirm. Ootusärevus. Ja alati, kui koju tagasi tulen, saan aru, et mõlemad on õigustatud. Siin maal ei ole endastmõistetavaid asju. Mitte minu jaoks, mitte kunagi.

      Ma ei tee enam värvilisi fotosid. Need ei sobi siia.

      Külalised

      Sa oled samovari villase lapiga läikima löönud. Tõstnud välja pudeli kirsinalivkaga ja hõõrunud klaasid veel korra üle. Nüüd paned mõõdetud liigutustega valmis teepuru, kohendad söepanni. Istud toolile ja otsid kaua paremat asendit. Tool nagiseb. Siis enam ei nagise. Kärbsed sumisevad, aga muidu on kõik täiesti vaikne. Sa ohkad – kogemata, harjumusest. See on kopsudele igal juhul hea, õhutab. Ja siis sa naeratad.

      Selliseid silmapilke on siin nii harva. Nägu ikka veel naerul, kallad sa endale ühe rjumotška ette ja maitsed. Maitsed veel korra, veel. Jood pitsi tühjaks. Vaikus. Söed naksuvad. Kärbsed sumisevad. Iiliti toob tuul küla poolt hääli. Lepiku tagant kostab Mustiku ammumist. Ja ikkagi vaikus.

      Korraga hakkab sul piinlik. Mida sa istud siin üksipäini ja jood, tee midagi, ütled sa endale. See pole ilus, niimoodi käed rüpes olla. Need pole õige ristiinimese kombed. Lööd kähku risti ette ja pobised. Sa ei tea vahel ise ka, mis see on, mida sa ütled. On need üldse sõnad või… Sinu mamma pobises nii, samuti tädi ja kui mõtlema hakata, siis kõik küla mutikesed. Gospodi, pomilui, gospodi, prosti mne… Aga edasi? Edasi vist ei olegi midagi. Sa ei tea, ei mäleta. Ei mäleta ka seda, mida sa ise häda hetkel ütled. Linnas, kui ümberringi on liiga palju võõraid inimesi ja võõrast keelt, vaatad sa lihtsalt enda ette maha ja korrutad vaevu kuuldavalt: Gospodi, pomilui, gospodi, pomilui, gospodi, pomilui… ja see aitab. Sa ajad end kähku püsti, kallad pajast natuke vett ja hakkad oma pitsi pesema.

      Su palged on õhetama löönud. See on see kuumus, mõtled. Oled just oma klaasi ära kuivatanud ja uuesti lauale seadnud, kui tüdrukud rüsinal tuppa tormavad.„Korjatud. Näe!” teatab Tiina ja näitab oma korvi. Suurem, Meeri, paneb käe suule ja näeb kurja vaeva, et naeru tagasi hoida.

      „Nuka, näidake siia,” kamandad sa.

      Sa sobrad korvis lehtede vahel.

      „No mis lehtesi, mis lehtesi te siia olete toppind?” küsid sa kurjalt.

      Meeri hammustab huulde ja müksab Tiinat. Tiina müksab vastu, ajab silmad suureks, vastab:

      „Mamma, sa ise teed ka nii, kui me vaarikal käime. Marjad ja lehed, marjad ja lehed, et katki ei läheks.”

      „Marjad ja lehed,” porised sa. „Vabarnaga tehakse nii. Mitte sõstraga. Sõstart korjate puhtasti, nii et üle puhastama ka ei pea. Lähte nüüd sauna juurde, nokite lehed välja ja korjate mõlemad korvid täis. Kas te saate! Kõss!”

      Plikad kirtsutavad nina ja põrnitsevad maha.

      Vaatad neid ja pahvatad äkitselt naerma.

      „Teid küll… Oijah…”

      Naerad nii, et võtab köhima ja silmad lähevad märjaks.

      „Mis on, mamma?” küsib Meeri.

      Sa köhid, koputad endale vastu rinda, lehvitad valge rätikuga tuult.

      „Palun vabandust,” ütleb Tiina.

      Sa muudkui naerad.

      Tüdrukud vaatavad nõutult teineteisele otsa ja turtsatavad samuti.

      „Noh, kõsst, minge, minge,” ütled lõpuks silmi tupsutades. „Oh jah.”

      Kostab koputus aknale ja nähtavale ilmub Marfa Ivanovna kübaras pea:

      „Šurake, kus sa ometi oled?”

      Sa silud nägu ja kleiti, tõmbad peoga üle juuste ja kiirustad külalistele vastu:

      „Marfa Ivanovna, milline rõõm! Musenka, tere, tere. Tulge ometi edasi…”

      Ja kui külalised on sisse tulnud ning laua taga istet võtnud, kumbki oma tavalisel kohal, tõmbad sa köögiukse kinni ning lükkad riivigi ette, et keegi ei segaks seda kauaoodatud koosviibimist.

      Valged roosid

      Kui Marfa Tootson ja õmblejanna Musja alevist külla tulid, panid sa lapsed tädidele marju korjama. Uks oli riivis. Tassid kõlisesid, palged õhetasid, venekeelne jutt muutus aina valjemaks. Ja sina lõkerdasid heleda häälega, nagu sind muidu kunagi naermas ei kuuldud. Papa tõmbus kuuri alla taimedele ladinakeelseid silte kirjutama või võttis lambanahkse kasuka ühes ja läks saunalavale päevast uinakut tegema. Aga tüdrukud Tiina ja Meeri ronisid ikkagi köögiakna taha piiluma ja kukkusid kordamööda papa istutatud valge roosi põõsasse, mis läkski lõpuks välja.

      Pärast marfade külaskäike olid sa tükk aega nagu teine inimene.

      Need lapsed ei olnud aga toona mitte sinu enda, vaid juba su laste lapsed. Nemad ei mõistnud vene keelt ja neid ajas vihale, СКАЧАТЬ