Sõpruses ja surmas. Angela Hofberg
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sõpruses ja surmas - Angela Hofberg страница 8
Название: Sõpruses ja surmas
Автор: Angela Hofberg
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985336557
isbn:
Solvumuse alla surunud, oli Hurmi sõbranna naiivse optimismi pärast südant valutanud, nii et Regina kutse tuli just õigel ajal, et tüli ära klaarida.
Ilmar oma naise ja Regina vahelisest tülihakatisest ei teadnud, sest Hurmi tavaliselt mehele sõbranna eraelust ei rääkinud, tajudes vaistlikult, et too Ilmarile ei sümpatiseeri. Eks Hurmi ohkas ise ka sisimas, kui mõtles sõbranna pidevalt purunevatele suhetele ja suutmatusele oma elu korraldada. Samas imetles ta endiselt Hurmi saavutatud edu ja kuulsust ning tema sarmi. Temal polnud midagi taolist vastu panna, hall muuseumihiireke nagu ta oli. Siiski, ta oli ametlikult abielus ja vaatamata viljatusele oli tal isegi natuke nagu perekond, seda küll… Kas Regina üldse tajuski, mis väärtus oli harmoonilisel kooselul? Ehk vajaski ta vaid armumist, kirge ja tundelõõma, vahest kannatusigi, mis toitsid tema tundealdist loojahinge? Kuid ei, Ines ja temaga toimuv pani Regina vastutuse koorma all ägama ning paratamatult igatsema stabiilsust, tasakaalu ja kindlat pidepunkti. Hurmi oli valmis sõbrannat toetama ja aitama, alati, millal iganes, ning ta lisas lavale saadetavale buketile kaardikese kohtumissooviga.
Peatselt saidki nad kohvik Tallinnas kokku. Hurmi märkas muutust Reginas kohe – tavaliselt oli ta pärast esietendust rahulolev ja emotsioonidest pakatav. Sedapuhku istus lauas tujutu ja pilku peitev noor daam, kelle norg oli ilmselge. Ega ta varjanudki.
„Sul oli õigus, tuleb tunnistada, ma panin seekord ikka täitsa mööda. Kuidas ma küll niimoodi eksida sain! Jumala eest, armastus teeb pimedaks!” ei hakanud otsekohene Regina keerutama ega oma järjekordset eksimust varjama.
Mitte ainult seekord, tahtis Hurmi öelda, aga neelas märkuse alla.
„Tegin end tõesti lolliks. Ma sain Toomase koduse numbri ja helistasin talle ühel õhtul, et talle võimalus anda…”
„Mis ettekäändega ometi?”
„Noh, tahtsin täpsustada üht muusikalist nüanssi, küll meil juttu oleks jätkunud. Aga tal oli kiire ja pikemalt me rääkida ei saanudki. Ja siis, vahetult enne esietendust, selgus, et tal on hoopis romaan Oljaga, selle minu noore dublandiga! See oli mulle nagu maavärin, kõik kukkus kokku. Ime et ma üldse veel tantsida suutsin. Nad on koos nagu turteltuid! Kui ma ikka mõtlen, mis mulje ma kogu selle asja juures jätta võisin, oh…”
Regina ei nutnud, aga paistis, et ta polnud šokist veel õieti toibunud, isegi lillakaks toonitatud huuled häilatasid haiglaselt. Vaatamata läbielamistele kilisesid tema randmetel metallist käevõrud ning peaaegu igas sõrmes hiilgas suurema või väiksema kiviga sõrmus. Vähemalt välimusele suutis Regina endiselt mõelda.
„Õpi nüüd vähemalt sellest, et ei saa nii kergesti pead kaotada. Katsu sellistes olukordades ikka realistlikumalt käituda ja asjad kainelt läbi mõelda.”
Hurmi oleks hea meelega Reginale ka eelmisi kordi meelde tuletanud, kuid ta säästis sõbrannat. Teisel isegi palju taluda, pettumust, häbi ja alandust. Ega siiras ja vahetu Regina ilmselt teatris oma suurt armumist vaka all hoidnud, küllap said seda avali enesepakkumist jälgides muiata nii orkestrandid kui tantsijad.
See polnud praegu aga ainus Regina mure. Ta oli ikkagi probleemse Inesega psühhiaatri juures käinud ja vähimagi pidurduseta hüsteeriline tüdruk võttis nüüd arsti ettekirjutuse kohaselt mingeid rahusteid, mis muutsid ta loiuks ja tuimaks. Noruline Regina usaldas Hurmile, et oli oma ammuse kavatsuse teoks teinud ning Carlosele kunagisi Moskva sõpru kasutades keerukaid teid pidi kirja saatnud.
„Ma tean, et ta on abielus ja tal on terve posu lapsi, aga ta ei tohi siiski Inest maha kanda! Tüdrukul on ju tema ema eesnimi! Panin muidugi fotod ka kirja sisse, Ines on ju nagu tema suust kukkunud. Näis nüüd, kas võtab kontakti. Tütar vajab ometi isa ja tal on kohustused, nagunii pole ta meid toetanud ega meist hoolinud.”
Hurmi kiitis Reginat tubli ja otsustava tegutsemise eest. Ei tema hätta jää. Aga kui Hurmi pani ette surnuaeda minna, raputas ta pead. Ei saa, aega ei ole.
„Kunagi kindlasti,” lubas ta Hurmile seegi kord.
Kui Hurmi järgmisel korral emal külas oli, võttis too rahulolematuna ise Regina teema üles.
„Kas te veel läbi käite? Sa võiksid talle öelda, sõbranna ikkagi, et nii ei kõlba, et ta oma lihase ema haua hooletusse jätab. Manda ütles eelmine kord, et tema ja Silvi seda Liival kraabivad. Oma ainus tütar ei tõsta sinna jalgagi, ei istuta kevadel lilleõit ega tõmba sügisel okkaid kokku. Küünalt ka ei sünnipäevaks ega jõuluks-uusaastaks ei vii! Sihuke on su primadonna-sõbranna!”
Hurmil oli seda piinlik kuulata, justkui oleks ise ka süüdi. Nüüd siis selgus, miks Regina ikka ja jälle temaga surnuaeda minemast keeldus, nii palju tal sündsustunnet ikka jätkus. Ega ta ilmselt teadnud, et kalm on korras ja hoolitsetud.
„No nii kiire tal nüüd ka olla ei saa, olgu pealegi kuulus ja tähtis. Tea, kas oskabki sinna enam minna, mitu aastat juba matustest möödas. Võiks ikka oma lapsele ka näidata ja õpetada, et kalmuaeda tuleb pühaks pidada ja hauda korras hoida, tüdruk ju rohkem vanaema laps oligi. Vaata et sina nii ei tee, tulen sind kohe kummitama, kui mu haua laokile jätad,” manitses ema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.