Sõpruses ja surmas. Angela Hofberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vähki põdenud naise oli Ilmar matnud juba paari aasta eest, kuid Hurmi oli tema jutust siiski aru saanud, et päris üksinduses mees seda aega mööda ei saatnud, ehkki leinaaastat oli pidanud. Selge, et Ilmaril olid oma vajadused ning Hurmi ei saanud liiga pikalt mehe kannatlikkusega mängida, riskides lõpuks jääda tühjade pihkudega – nii, nagu Regina endiselt oli. Sõbrannaga paistis küll olevat sootuks vastupidine lugu, tema kippus end ise pakkuma, uskudes, et mehed vajavad julgustust. Igal juhul, selleks ajaks, kui ta Ilmari päriselt endasse lubas, oli Hurmi enda iha sedavõrd suureks paisunud, mehest rääkimata, et juba esimene plahvatus lennutas nad taevastesse kõrgustesse, kuhu nad õndsuses heljuma jäidki. Hurmi jõudis paradiisi, mida polnud osanud otsidagi. See oli täistabamus.

      Lähedus oli nii täiuslik, et Hurmi oli jalamaid nõus, kui Ilmar teda oma lastega tutvustada tahtis, ning kui ta oli kohtunud Ilmari Tartu tudengist poja Rauli ja isaga koos elava abituriendist tütre Ingaga, viisid Ilmar ja Hurmi kiiresti abiellumisavalduse sisse. Ilmari lastel ei paistnud midagi isa uue kaaslanna vastu olevat ja nii kolis Hurmi peatselt Ilmari kesklinnas asuvasse avarasse korterisse. Jätkus seal ruumi kõigile, ka vahel nädalavahetuseks ülikoolilinnast saabunud Raulile. Kõigile näis sobivat, et Hurmi majapidamises ohjad üle võttis, pesu pesi ja süüa tegi. Tal oli nüüd perekond, korraga oli ta vajalik ja ta täitis oma kohustusi kergelt ning rõõmuga – sedavõrd nautis ta oma uut pereelu. Raulile ja Ingale Hurmi lähedale pääseda ei püüdnud, kuid suhted olid sõbralikud, ehkki veidi hillitsetud. Eks olnud see loomulikki, lõpeks olid Ilmari järeltulijad juba täiskasvanud ega vajanud mingit asendusema, ka nende isa oli samal seisukohal. Oli tõeline rõõm, kui Inga vahel midagi oma koolielust poetas ja Hurmi tagasihoidlikku nõu sai anda.

      Abikaasa kaotanud Ilmar hoidis oma uut naisukest kirgliku õrnusega ning üha enam õppis Hurmi tundma mehe häid külgi – tema huumorimeelt, kannatlikkust, tasakaalukust ja järjekindlust, rääkimata oskustest, millega ta meeste töödega hakkama sai. „Ma ju maalt,” kommenteeris ta ise muhedalt.

      Nii arenes nende suhe aastate jooksul peaaegu täiuslikuks.

      See oli omamoodi ime. Oli ju üldlevinud seisukoht, et õnnelik abielu pole võimalik pika tutvumisperioodita, et kooselu ei saa õnnestuda, kui partnerid pole enne põhjalikult tundma õppinud teineteise iseloomu ja harjumusi ning nendega teadlikult leppinud. Nemad selleks aega ei võtnud – teades teineteist vaid mõned kuud ning veetnud intiimselt koos üksnes paar ööd, tähendas selline ülepeakaela abiellumine arutut riski. Liiatigi veel nende eas, kus polnud enam tegu tormaka noorustuhinaga. Nii tundus samm kõrvaltvaatajatele päris pöörane. Ja ometi juhtus ime, neile sai osaks eriline Saatuse and. Hea naine öeldi olevat see, kes kunagi ei nurise, aga Hurmil polnudki selleks õiget põhjust. Abielu jooksul ei jõudnud nad teineteisest sedavõrd tüdineda, et kaasa harjumused oleksid võinud ärritama hakata. Oli see hea õnn või oli selles oma osa ka mõlema tarkusel? Hurmi polnud end kunagi eriliseks tarkpeaks pidanud, kuid oma vaistu ta usaldas ja küllap oli see teda õigel hetkel juhatanud, nii et neil õnnestus Ilmariga suuremate vastuoludeta koos elada. Tõesti, Ilmariga oli kerge abielus olla.

      Hurmi abiellumine ei muutnud õnneks midagi tema ja Regina suhetes, nad said ikka aeg-ajalt kokku, et lobiseda. Väikesel pulmapeol, mis peeti Vana Tooma keldrirestoranis, oli Regina samuti kohal, lõbutses ja vihtus tantsu ning paistis siiralt rõõmustavat sõbranna elumuutuse üle. Tavaliselt pidas Regina alkoholiga piiri, kuid sedapuhku, ehk sündmuse erakorralisuse tõttu – pulma ju enam kuigi sageli ei kutsutud, uuele ringile minevad eakaaslased vormistasid asja tavaliselt isekeskis ja vaikselt, järelkasv aga polnud veel paariminekuikka jõudnud –, oli ta märgatavalt sopsus, kippus isegi oma tugevatel baleriinijalgadel tuikuma. Kui sõbranna lahkuma asutas ja Hurmi ta kõrgest trepist üles aitas, et ta Raekoja platsile tellitud taksoga Mustamäele saata, rippus Regina Hurmi kaelas ja kordas üha: kuidas ma sind kadestan, kuidas ma sind kadestan… Aga Hurmi tundis oma sõbrannat, teadis, et selles ülestunnistuses polnud raasugi kadeduskibedust. Küll aga tabas ta kadeduse ära paari oma naiskolleegi viltuses pilgus ja kõveras naeratuses, mis õnnesooviga kaasnes. Eks neid üksildasi naisi oli muuseumis teisigi, kes lootusrikkalt vaba mehe poole olid vaadanud ja kellele välkpulm pettumuseks oli.

      Neil polnud mugav samas asutuses töötada, mõnelegi kolleegile see ei meeldinud, ehkki Hurmi otseselt Ilmarile ei allunud. Peatselt leidiski mees sõbra abiga endale uue töökoha. Asutuse juhtkonda ta küll ei kuulunud, ent palk oli suurem ning vastutus väiksem. Seega igati õnnestunud lahendus.

* * *

      Regina elu läks ikka vanaviisi, jätkus kuulsust ja tööd ning võimalusi elada vaba ja meelepärast elu. Ema kandis üha põhiraskust – kasvatas-õpetas Inest ja hoolitses kodu eest. Seda kõike oma töö kõrvalt, sest pensionini oli tal veel aega. Regina teatripalk oli küll korralik, aga isa toetuseta kasvava lapse tarvis seda nappis. Sestap tuli Hertal perele lisaraha teenimiseks veel kodus haltuurat teha. Kübarategijal olid selleks head võimalused ja kliente jätkus. Sõbranna Manda tutvustega õnnestus muretseda isegi defitsiitset Tšehhi veluuri, mida ateljees ametlikele tellijatele harva jätkus.

      Raha oli kogu aeg vaja, sest Regina tahtis hästi riides käia. Juba tema staatus nõudis esinduslikkust ja kopikaveeretamine polnud talle kunagi omane olnud. Nii oligi alailma puudus käes, tagavara selles peres koguda polnud kombeks või ei osatud. Kui ees seisis teatri järjekordne välisreis, mis nõudis erakorralisi väljaminekuid, oli Regina alati sunnitud märkimisväärse summa laenama, ema aga palehigis ka öötundidel töötama, teadis Hurmi.

      Rahapuuduse teema kerkis Hurmi ja Regina vestlustes aeg-ajalt üles, kuid Hurmi oli veendunud, et tõelist kitsikust sõbranna küll ei tundma ei pidanud. Pigem kippus ta elama üle jõu ning lubama endale liigset luksust ja suurejoonelisust. Suu tuleb seada seki järgi, tahtnuks Hurmi öelda oma memme kuldsed sõnad, kui Regina taas rahapuuduse üle kurtis, kuid pidas nagu ikka paremaks vaikida. Nüüd, mil ta ise oli tänu abielule Ilmariga majanduslikult täiesti kindlustatud, sobinuks tal veelgi vähem teist õpetama hakata. Kuigi – Hurmi tundis kehvust küll ja veel, õieti oligi piskuga harjunud ja sellega üles kasvanud juba lapsepõlvest saadik, õppinud raha lugema ja kokku hoidma. Alles abielu Tarmoga oli taganud parema järje ja kindlustunde. Mis muuseumitöötaja palka puutus, siis see oli teadagi närune pajuk, vähemalt esindusteatri solistitasuga võrreldes. Kõik on suhteline, möönis Hurmi sisimas ikka ja jälle. Tema elas nüüd nagu kuninga kass, ent kokkuhoidlikkusega harjunud, ei tõusnud tal nüüdki käsi rublasid lehvitama ega endale laia joont lubama. Õnneks ei pidanud keegi Hurmit koonriks, kokkuhoid oli käinud ikka rohkem enda arvel. Ilmar igal juhul oli meeldivalt üllatunud, kui osava majandaja ta oli kogemata kombel kosinud. Ta lausa ärgitas Hurmit rahaga vabamalt ringi käima, endale midagi hinnalisemat selga hankima, kasvõi Manda kaudu. Kogu praktiline elu püsis ju tutvustel – mida rohkem oli tutvusringkonnas kaubanduses töötavaid inimesi, seda enam olid vajadused rahuldatud ja parematel juhtudel sai endale lubada midagi uhkematki.

      Eriti keerukaks läks Regina olukord siis, kui täisjõus ema Herta ootamatult suri, ja raskeks ei läinud ainult majanduslikus mõttes. Ta kaotas justkui käed, sest kogu abi langes korraga ära. Herta haigestus äkitselt kiire kuluga maksahaigusesse, mis viis ta siitilmast kümmekonna vaevalise päevaga.

      Kõigest sellest kuulis Hurmi alles siis, kui Regina helistas ja ta matusele kutsus. Algul oli Hurmi solvunud, et sõbranna talle ema haigusest kohe ei teatanud. Tal oli hirmus kahju, et polnud saanud haiglasse minna ja lahke Hertaga, kes oli talle jõudnud lähedaseks ja armsaks saada, hüvasti jätta. Kuid kohe leidis ta Regina käitumisele õigustuse – küllap oli sõbranna toimuvast nii vapustatud, et muud talle meelde ei tulnud ega pähe ei mahtunud. Aga ikkagi, ehk oleks Herta ise ka soovinud teda näha ja midagi enne lahkumist öelda. Olukorra lootusetust arstid tema eest Regina sõnul varjanud polnud.

      Tööstitu oli mõte, et Herta suri kõledate haiglaseinte vahel ihuüksi, ilma et kedagi oleks tema juures teda ära saatmas olnud, ja nii leidis valveõde alles varahommikul ta jahtuva keha.

      Hurmi leinas Regina ema sügavalt, sest vahel oli talle tundunud, СКАЧАТЬ