Sõpruses ja surmas. Angela Hofberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kurbus oli seda suurem, et raske gripi tõttu ei pääsenudki ta matusele, oli hoopis kodus kõrge palavikuga maas. Pani üksnes küünla kummutile põlema ja meenutas hubisevat leeki jälgides head inimest ja tema ülekohtuselt kiiret elulõppu.

      Hurmi pikka kurnavasse põdemisse mattunud lein jäi justkui lõpetamata, aga kui ta hiljem Reginale mitmel korral ettepaneku tegi koos kalmistule Herta hauale minna, siis leidis sõbranna ikka ettekäände keelduda – küll polnud tal aega, küll jupsis tervis või oli ees midagi pakilist seoses Inesega.

      Jah, Ines. Temaga olid tekkinud probleemid. Ta oli nüüd murdeikka jõudnud ja varaküps, nagu ta etnogeneetiline foon määras. Hormoonid möllasid, meelemald ajas üle ääre ja loomuomane lodevus lõi välja.

* * *

      Kui Hurmi kord üle pika aja jälle Regina juures Mustamäel käis, ei suutnud ta ära imestada, kuidas oli muutunud viimati nähtud lapseohtune Ines. Nüüd seisis ta ees pikk ja tugeva kondiga tõmmu neiu, rinnamuksud läbipaistva pluusi all pakatavalt pungumas ja pahur võru suu ümber. Väikest kasvu ja graatsilise emaga polnud tal väliselt midagi ühist, kui tuline temperament välja arvata. Ja näis, et sädemeid lendas siin nüüd pidevalt.

      „Meil oli just pahandus, tulid õigel ajal!” hüüdis Regina. „Ütle nüüd sina ka oma sõna sekka, kas sinu meelest võib viieteistaastane ööseks kodunt ära jääda?!”

      Mis ütlejat oli Hurmist, kel endal lapsi polnud ja igasugune pedagoogiline kogemus puudus. Ta võis vaid sõbrannale kaasa tunda ja teda toetada, mida ta muidugi ka tegi, katsudes Inest rahulikult manitseda, kuid tüdruk krimpsutas vaid nägu ja lahkus oma tuppa, ust tagantkäe kinni virutades.

      Regina arvates oli peamine Inese muutumise põhjus vanaema ootamatu surm. Tüdruk oli vapustatud ja enesest väljas.

      „Peab vist tõesti psühhiaatri juurde minema,” arutles ta murelikult. „Ma lihtsalt ei saa temaga hakkama. Eks ema hellitas teda üleliia, Ines tegi, mis iganes pähe tuli, ja nüüd on tulemus käes. Minuga üldse ei arvestata! Ma muretsen või hulluks, kui ta koju ei tule! Ta võiks vähemasti helistada, meil on nüüd ju telefon, aga ta lihtsalt kaob ära ja ilmub siis, kui ise suvatseb. Koolis on pahandused, puudub põhjuseta, hinded on alla läinud, mind kutsutakse kooli… No vaju häbi pärast maa alla!” kaebles Regina sigaretti süüdates.

      Sõbranna nägi tavatult sorakas välja, näost plass ja minkimata. Sellisena polnud Hurmi teda justkui kunagi varem näinudki – ikka oli Regina seatud ja mukitud, pikad juuksed värske henna all. Eks kodus võis ta end käest lasta, siin polnud võõraid silmi nägemas, muidu oli Regina edev ja talle läks teiste arvamus vägagi korda. Samas, ega tal polnud vist enam võimalust pidevalt näiteks maniküüris käia, mis seni oli olnud ta elu elementaarne osa.

      Hurmi adus, et sõbranna mured ei seisnenud vaid Ineses. Kogu kodune praktiline elu käis eluvõõrale Reginale üle jõu, pesupesemisest ja söögitegemisest ei teadnud ta ju kuni ema surmani õieti midagi. Kodu tundus siiski suhteliselt puhas olevat, ehkki segamini, eriti köök. Ilmselt ei pannud Ines kuhugi abistavat kätt külge. Tõesti, kuidas Regina küll kõigega hakkama sai, vaeseke.

      Hurmil oli sõbrannast südamest kahju, kuid ta ei osanud miskit moodi aidata. Pakkus küll võimalust, et Ines võiks mõnel nädalavahetusel tema juurde tulla, saaks korralikult sooja süüa, hoiaks tal pilgu peal ja Ilmar võiks matemaatikas aidata, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ei vajanud Ines ei Hurmit ega tema hoolt. Õnneks oli Ando oma endise naisega suhtlema jäänud ning Ines, kes oli väiksest peale tema uues peres käinud, arvestas Andoga kuigivõrd veel nüüdki. Muud isa aseainet tal ju kunagi polnud olnudki – mõned Regina kavalerid olid lapsega küll kokku puutunud, aga need kontaktid jäid lühiaegseteks, nagu polnud pikka iga antud ema suhetelegi.

      Regina polnud eluraskustele vaatamata minetanud oma armumisannet ja valmisolekut suhteks, nüüdki pühendas ta Hurmi oma järjekordsesse lembeloosse, tõsi küll, esiotsa veel platoonilisse. Nagu sageli varemgi oli Regina kaotanud südame töökohas – teatris üpris tüüpiline situatsioon, mil elu ja kunst kokku kipuvad sulanduma ja emotsioonid igapäevasele tavasuhtlusele hoopis uue varjundi annavad. Regina õppis parasjagu Sülfiidi rolli ja oli arutult armunud balletti dirigeerivasse nooremapoolsesse orkestrijuhti, uskudes, et tunne on vastastikune.

      Hurmi kuulas sõbranna innukat kirjeldust pilkude vahetusest ja selle taha varjuvast salatõmbest. Esimest korda kõigi nende aastate jooksul püüdis Hurmi sõbrannat kainestada ning maa peale tuua.

      „Miks sa arvad, et ta sinust sisse võetud on? Ta pole ju millegagi sulle seda mõista andnud, see võib olla ainult sinu ettekujutus,” püüdis Hurmi manitseda.

      „Naine tunneb alati sellise asja ära, selleks meil instinktid ongi! Sa ei saa sellest aru, sa pole laval olnud ega sellist harmooniat tajunud, nagu meil Toomasega on. Meie muusikatunnetus langeb absoluutselt ühte, ma vaistan tema meeleolu kõige peenemaid nüansse! Ah, Hurmi, sa ei kujuta ettegi, mis tunne on tema dirigeerimisel liikuda! Ma hõljun nagu pilvedes, usu, mu hüpped on ka hoopis kõrgemad! Mul oleks nagu tiivad selga kasvanud, kui ta orkestri ees seisab, ma lausa lendan!”

      Regina õhin oli ilus ja kurb ühtlasi. Hurmi, kes ometi oli Regina eakaaslane, mis sest, et elus palju vähem kogenud, vaatas ja kuulas sõbrannat nagu iidhing. Ta poleks tahtnud Regina tuju rikkuda, samas aimas süda halba – liiga palju oli ta samasuguste ebarealistlike unistuste tunnistajaks olnud. Miks kujunesid Regina romansid alati nii illusoorseteks?! Miks ta ometi oma nurjumistest ja õhulosside klirinast midagi õppida ei suutnud?! Kuidas ta aastatega kohe raasugi targemaks ei saanud!?

      „Tead, ma olen mõelnud, et pean Toomast julgustama. Talle tuleb märku anda, kuidas ma temasse suhtun ja mida ma tunnen. Ta on nii noor ja kogenematu, ta kindlasti ise ei julge. Ta ehk ei usugi, et ma temasse ka armunud võin olla.”

      „Ole nüüd ikka, lähed ja avaldad proovi vahepeal armastust või?”

      Regina tajus Hurmi irooniat küll: „Miks sa õelutsema pead, võiksid püüda natukenegi mulle kaasa elada ja mõista!”

      „Ma taipan küll, mida sa tunned, aga, vabandust, las ma tuletan sulle meelde Arvot ja Neemet ja Vellot. On ju teisigi olnud, kellega sa alt läksid, kas sul enam meeles pole?”

      „Kuidas sa võid selline olla! Vahel ma vaatan, et sinus pole terakestki romantikat, kuidas sa niimoodi küll elada saad?! Sa ei suudagi mõista, sul on mees olemas, sa pole üksi… Ja üldse, vahel ma mõtlen, kas sa oledki armunud olnud või oskadki armastada!” paiskas Regina. Ta oli ilmselgelt solvunud.

      Aga Hurmigi haavus. Mõne aastaga oli ta Ilmarisse nii jäägitult kiindunud, et uskus kindlalt teadvat, mida armastus tähendab. Kui tundmus Tarmo vastu oli olnud kõrvetav nooruspõlve armumine, siis nüüdseks teadis Hurmi, et armastuseks see ei arenenud. Mitte seepärast, et viis aastat oli olnud liiga lühike aeg, selleks lihtsalt puudus pinnas ja väetis – kokku klappiv seksuaalsus, vaadete ja maitsete ühtsus, mis tahes. Kus ei ole, sealt pole ka midagi võtta. Aga suhe Ilmariga oli hoopis midagi muud. Hurmile eneselegi üllatuseks kasvas ta mehega kiiresti ja kindlalt kokku. Ega nad tegelikult väga sarnased ei olnud ja neilgi oli väiksemaid naginaid ja arusaamatusi. Kuid Hurmi igatses ja vajas oma meest kogu aeg, igal hetkel, ning teadmine, et teda armastatakse, andis võrreldamatu heaolu-, lausa õndsustunde, ilma milleta ei kujutanud ta oma elu enam üldse ette.

      Regina oli ülekohtune, pealiskaudne ja ilmselt siiski ka rumal. Polnud mõtet temaga neid teemasid üldse arutada.

      Sel korral läksid nad pahuksis lahku, aga paari nädala pärast helistas Regina Hurmile, teatamaks sõbrannat ja tema meest teatrikassas ootavatest priipääsmetest esietendusele, õieti küll teisele esietendusele. Seda õiget premjääri tantsis noor lootustandev solist, kes alles mõne aasta СКАЧАТЬ