Sõpruses ja surmas. Angela Hofberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olnud, tema elu kulges endises üksluisuses. Ta polnud nagunii kuigi aktiivne väljas käija ega tutvuste-suhete looja, mille eest Regina teda ikka nahutas: „No ega see hiir sulle ikka koju suhu ei jookse, pead ise agaram olema!” Hurmi viskas vastu magedat nalja: „Jookseb, jookseb, mul terve korter hiiri ja kelder rotte täis.” See oli vanade majade tuntud häda, nii harjumuspärane, et juba iseenesestmõistetavaks kujunenud. Hurmigi oli õppinud oma koduhiirt tundma ja mingil määral temaga suhtlema – ikkagi elusolend tema üksildases kodus.

      Hurmi oli uue koduga eneselegi hämmastuseks ruttu harjunud, ehkki olmeline tagasilangus mugavusteta korterisse algul üpriski kohutas. Aga läheduses asus saun, mille plussid isegi Mustamäe vannitoa üles kaalusid, kesklinna tööle oli vaid rahuliku jalutuskäigu tee ning aialapp väikese peenramaaga tegi suurt rõõmu. Kokkuvõttes meeldis Hurmile ta uus tagasihoidlik pesa roheluses rohkemgi kui paneelmaja kodu Tarmoga. Nii et selles suhtes polnud midagi nuriseda, kõik oli igati hästi. Ainult see üksindus, jah, see tegi vahel meele kurvaks ja kibedakski. Aga nagu ema ikka ütles – iga asi tuleb omal ajal, ei ta tulemata jää. Pidi ootama, kannatlik olema. Üksindusega sai ju ka kohaneda, lootis Hurmi. Ümberringi oli nii palju üksikuid naisi, kõik nad pidid oma elu elama ja sellega leppima. Ega tema olnud viletsam.

      Regina kannatlik ei olnud, tema aina rabeles ja tegutses ning ikka oli tal mingist teoksil olevast või loomisjärgus suhtest pajatada. Armumine oli tema pidev loomuomane seisund ja seetõttu oli Hurmil Reginaga alati huvitav kokku saada – üha kuulis ta midagi uut ja põnevat. Vahel tahtnuks ta küll sõbratari maa peale tagasi tuua, kuid see poleks nagunii õnnestunud, sedavõrd elevil oli Regina oma romantilisest innust. Ega Hurmi saanukski Regina jaoks olla mingisugune autoriteet, kelle nõuandeid tallele panna ja järgida, tema kogemustepagas oli sõbranna omaga võrreldes olematu, positsioonist rääkimata. Kuigi Regina paistis ülimalt eneseteadlik, teadis Hurmi, et oma loomult polnud ta sugugi kõrk ega ülbe. Vastupidi, kuulsa inimese kohta oli ta päris lihtsa ja lahke olekuga ning just sellisena oli Hurmi teda ikka tundnud. Tõsi, Hurmil polnud aimugi, kuidas käitus sõbranna teistega, kolleegide ja võõrastega, aga raske oli teda toheda ja upsakana ette kujutada. Hurmi kuulas meelsasti, kui Regina talle teatriklatši rääkis, ilmutamata seejuures ei hoomatavat õelust ega kadedust. Kuigi, ega ta konkurente ei kiitnud ka, eks võitlus rollide ja esietenduste pärast mõjutas paratamatult suhteid tantsutemplis.

      „Kui sa vaid teaks, kui palju on teatris intriige, salatsemist ja silmakirjalikkust! Kellegi peale ei või kindel olla, aina oodatakse, et saaks jalga taha panna. Mina seda ei oska ja ära ei kavatse õppida ka,” rääkis Regina.

      Tal oli loominguliselt igati hästi läinud – ei tema elukutsega sageli kaasnevaid raskeid traumasid, noorena lapski sünnitatud, mida tema eakaaslased muudkui kaugemasse tulevikku lükkasid, tutvused üle suure liidu ja patroonid olemas. Mida sa hing veel ihkad! Selles, et isiklik elu ei laabunud ning üksikema staatusest ei paistnud vaatamata pidevatele ponnistustele väljapääsu, polnud ju midagi erandlikku. Üksildane Hurmi, kelle igavad ja üksluised päevad muuseumiseinte vahel ei pakkunud võimalust uuteks tutvusteks ega üldse põhjalikumaks elumuutuseks, kadestas sõbrannat tema suhete galerii pärast, aga samas ka imestas. Imestas, kuidas küll nii vahelduvas suhtluskonnas, kus saab aina uusi tutvusi sõlmida ja austajaid hankida, on sõbrannal ikka veel tühjad pihud. Miks ei leia ta lõpuks endale normaalset meest, kuigi valikuvõimalused on rikkalikud?! Äkki on viga ikkagi Reginas endas…

      Hurmi ei tahtnud oma sõbranna suhtes kriitiline olla. Ta vaatas endiselt Regina poole alt üles, oli uhke ja meelitatud, et tal oli nii tuntud ja särav kaaslane, kes kunagi märkamatuks ei jäänud. Igav polnud neil omavahel kunagi. Tänu sarnasele kultuuritajule said nad ühtemoodi aru teatrist ja kunstist ning neil oli, millest kõnelda ja mida arutada. Reginal jätkus haaravaid teatrilugusid ning Hurmi sai elamusliku ülevaate tuntud inimeste eraelust, suurematest-väiksematest kulissidetagustest draamadest, õhku tõusudest ja pettumustest. Kuna Hurmi silmaring oli Regina omast üksjagu avaram – erinevalt Reginast armastas ta kirglikult lugeda ja mitte ainult ilukirjandust –, jätkus sedagi ainest, millest omakorda Reginal nende kokkusaamistel põnev kuulda oli. Polnuks huvidega Hurmit, jäänuks Reginal mõndagi maailmas toimuvast teadmata. Ta enda sõnul ajapuudusel, kuid Hurmile tundus, et viga oli selles, et Regina õpiaeg oli piirdunud vaid balletikooliga, mille õppeprogramm oli ilmselt mõnevõrra pealiskaudsem. Peamine aeg ja vaev läks eriala õppimisele ja nii võisid muud huvid ja silmaring jääda välja arendamata. Hurmit sõbranna vähene eruditsioon ja kasinad teadmised ei häirinud. Põhiline oli ometi Regina avatud loomus ja lahke süda. Tema vähemasti tundis nii. Alati oli Hurmi headust tarkusest kõrgemaks hinnanud, juba ülikoolis, mil kursusekaaslastega sai sel teemal põletavaid dispuute peetud. Tema meelest oli intelligentne ja kuri inimene üks jubedamaid nähtusi – tal oli nendegagi kokkupuuteid olnud.

      Ja Regina puhul arvamus, et vähese lugemusega inimestel pole erilisi mõtteid ega tundeid, paika ei pidanud.

* * *

      Nagu ema Juta kinnitanud oli – ei ta tulemata jää –, nii läks.

      Hurmi tutvus Ilmariga töö juures, ime küll, just nende igavate muuseumiseinte vahel. Eales poleks osanud loota, et sinna ilmub ühel päeval tema prints. Ent just sinna see mees pärast eelkäija pensionile jäämist uueks majandusdirektoriks tuli.

      Oligi selline, keda ema oli tütrele soovinud: tosin aastat vanem leskmees, pea täisikka jõudvate laste isa. Ei pidanud Hurmi valutama südant pere lõhkumise pärast ega vaevlema süümepiinades, kui Ilmari pilk tema peal üsna ruttu pidama jäi. Hurmi oli valmis, juba ammugi ootel, ja kuigi mees algul teda otseselt ei sütitanud, siis tema huvi ja tähelepanu oli meeldiv ning nii ei hakanudki Hurmi vigurdama ega kutset tõrjuma, kui Ilmar teda koos töölt lahkuma sattudes kohvikusse kutsus.

      Väheütleva välimuse, kuid võluvate hõbedaste oimukohtadega mees mõjus oma otsusekindla käitumise ja rahuliku hääletooniga sarmikalt ja jõuliseltki – just see, mida Hurmi oli vajanud. Kindlustunnet, kaitstust ja hoolimist.

      Kõike seda tajus ta Ilmaris juba nende esimesel pikemal vestlusel Moskva kohvikus, kus nad vaiksemas, Harju tänava poolses nurgas istet võtsid. Hurmi vaatas teraselt oma vestluspartneri hallidesse silmadesse, mille nurkadesse moodustus naeratusega vastupandamatult võluv kurruvõrk, muutes ta pilgu soojaks ja kutsuvaks. Kompamisi ja tagasihoidlikult käivitus nende lähenemine, kuid kui märkamatult pikaks veninud õhtu lõppes ja Hurmi hämaruses Ilmari autost oma värava ees välja astus, jätsid nad juba hüvasti peaaegu nagu ammused tuttavad.

      Nende kokkupuuted tihenesid ja lähedus süvenes jõudsalt. Nii võttis nende suhe mõne nädala jooksul intiimsema vormi, päädides kallistamise ja suudlemisega Hurmi juures. Kuid lähemale, ühisele asemele pelgas Hurmi meest lasta. Ta oli noorusest peale teadnud, et naine ei tohi olla kerge saak. Nii oli Tarmogi pidanud omal ajal kõvasti vaeva nägema, et Hurmi süütus kätte saada. Oli see mingi ürgne sisemine tarkus või taju, aga Hurmi uskus, et kättesaamatus tõstab naise väärtust ja tugevdab tundmusi ning ta ei tahtnud, et Ilmar teda kergemeelseks ja odavaks peaks. Mees on jahimees ja naine on saak, mille nimel tuleb vaeva näha, muidu kaotab saak oma väärtust, oli ammune tõde. Pealegi, olles nüüd harjunud pikalt tsölibaadis elama – sa oled vist küll alt kokku kasvanud, oli Regina kord veinipokaali juures napsisena nalja visanud –, polnud Hurmil enam ammu otseseid füüsilisi tunge, mis tõuganuks teda kas või juhusuhtest naudingut otsima. Oma osa mängis pettumuse pelg – kohutav oleks jõuda äratundmiseni, et nad ei sobi voodis või on teine neist teisele koguni füüsiliselt vastumeelne. Suhe jõuaks ju kohe lõpule ja piinlik oleks veel pealegi…

      Hurmil polnud palju kogemusi, kuid miskipärast tunnetas ta, et Ilmaris võib peituda tugev, vallutav kirg. Ta haare oli rammukam kui Tarmol, erutav ning mõnus. Ikkagi, palju kindlam, õieti põnevamgi oli venitada ja põigelda, ehkki vahel, mõnel hubasel laupäevaõhtul, mil neil oli koos nii mõnus olnud, oli tal Ilmarist päris kahju, kui meest jahedasse õhtupimedusse saatis. Aga Ilmar oli leplik ja pikameelne ning mingil määral see Hurmile meeldis. Tulenes see mehe vanusest või tagasihoidlikkusest, aga СКАЧАТЬ