Aabitsa kukk. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga mul on noore inimesehing. Jaa! Mina tean: suvel ei ole vaja üldse mõelda, suvel on vaja nalja teha ja möllata ja täie rinnaga elada! Vaat sedasi! No mis te istute siin pinkide peal? Tõuske püsti, hakkame jenkat tantsima! Võtame kõik ühte ritta ja läheb! Kes tuleb jenkat tantsima?

      (Kohale jooksevad Sulevipoeg, Alevipoeg ja Olevipoeg.)

      MEHED KOORIS: Meie tahame jenkat tantsida!

      OLEVIPOEG: Taevane arm, Tuuslar! Mis sina endale oled selga ajanud! (Kõik kolm naeravad nii et vats haige.)

      TUUSLAR (peenikese häälega): Mina olen Saarepiiga! Poisid, mis te naerate? Kas ma pole kena? Vaadake, milline säärejooks!

      ALEVIPOEG: Sina ikka oskad, Tuuslar! Ma pole tükk aega nii palju naerda saanud.

      SULEVIPOEG: Kust sulle sellised mõtted tulevad? Paneb kleidi selga… Mul on suurest naermisest kõhus valus. Küll on vaimukas!

      TUUSLAR: Noh, poisid, kas tantsime jenkat? Daamide valik! Võtke end minu pepu taha ritta ja hakkame pihta. (Mehed võtavad end tema selja taha, kusjuures Tuuslari selja taga seisja paneb käed kogemata Tuuslari rindadele.)

      TUUSLAR: Kus sa topid oma käsi, häbematu selline! Daamile tisside peale! Kas sa saad siit minema! Hoia mul puusadest! (Hakkavad jenkat tantsima. Nende juurde ratsutab hobuse seljas Kalevipoeg.)

      KALEVIPOEG: Mida teie siin teete?

      TUUSLAR: Oi, kõrge kuningas! Tere, mina olen Saarepiiga! Kas tohib teile musi anda?

      KALEVIPOEG: Tuuslar, sa ei tea, kui väsinud ma sinust olen. Alalõpmata tilpned sa mul jalus ja teed lolli nalja nagu ahv. Kas sa arvad tõesti, et see, kui sa naise kleidi selga ajad ja peenikese häälega piiksud, on naljakas? See on rõve. (Meestele.) Ja mida teie seal karglete nagu pärdikud! Me pidime täna hommikul nõukojas kokku saama ja üheskoos kive veeretama minema. Põllud on neid nii täis et hirmus, kogu aeg jääb mõni adrale ette. Mis saaki sellisest mullast saab, tarvis puhastada. Ma ootasin teid seal tükk aega, siis tulin otsima – ja teie tantsite siin jenkat. Olete te üldse inimesed?

      TUUSLAR: Mis sa riidled, Kalevipoeg! Tule nüüd oma hobuse seljast maha ja ole ka koos rahvaga! Sa muudkui ratsutad ringi, künnad ja ehitad, nagu oleks sul ora tagumikus – aga praegu on ju suvi! Võta aeg maha, ole niisama! Viska pikali, joo õlut, lase kukerpalli! Või kui just tahad ehitada, siis tead, ehita selline suur kiige, millega saaks üle võlli kiikuda! Mis?

      KALEVIPOEG: Ehita ise, mul ei ole aega lollustega tegelda!

      TUUSLAR: Kuidas see lollus on? See on vahva värk! Tule nüüd, tule oma hobuse seljast alla! Vahid sealt nagu vares puu otsast. Tule meeste sekka! Mehed, teeme õige kukerpalli laskmise võistluse. Või siis teeme sellise mängu, et varvaste abil tuleb maast õun võtta, suu juurde tõsta ja hammustada. Kes kiiremini ampsu kätte saab, see on võitja.

      KALEVIPOEG: Ma näen, et teiega pole mõtet rääkida, see on ainult aja raiskamine. Karelge siis pealegi nagu konnad, mul üks kõik. (Ratsutab minema.)

      ALEVIPOEG: Ilmaaegu kutsud teda, Tuuslar, ega temal sobi siis enam lihtsate inimestega koos aega veeta. Kuulsid, meie oleme tema jaoks konnad. Oma rahva kohta ütleb niimoodi! Kas sa kujutad ette! Nii ülbeks on läinud! Kuningas!

      OLEVIPOEG: Vaata, millise hobuse on endale perse alla ostnud! Mis sihuke elukas maksta võib! Aga näiteks see kiige asi – sellist üle võlli kiikumise kiiget me oleme temalt palunud juba mitu aastat – aga ei, seda ta ei ehita! Veski ja sepikoja ehitas küll, aga kiiget, mida rahvas nõuab – seda ei tee! Ütleb, et tehke ise. Aga tema on ju kuningas! Ma arvan, et ta on lihtsalt selle kiige raha kõrvale pannud. Eks selline hobune ju õgib ropult, tal kulub palju pappi.

      SULEVIPOEG: Ega siis temal rahapuudust ole, rahva raha on kõik tema käes, raiskab seda, mille peale tahab.

      TUUSLAR: Kas te kadedad olete või? Las aga istub seal hobuse sadulas oma munad laiaks! Las ma olla pealegi konn – aga vähemalt munad on alles! (Mehed naeravad.)

      ALEVIPOEG: Õige jah, las istub! Mina olen ka kohe hea meelega konn, konn on tore loom. Hüppab ja kargab. Mis me nüüd teeme, Tuuslar?

      TUUSLAR: No seda ma ütlen, et igatahes magama me küll ei lähe. Pikk õhtu ees. (Hakkab oma „Siidlippu” laulma.) (Tuleb Linda.)

      LINDA: Ega keegi minu poissi pole näinud?

      OLEVIPOEG: Eks me ikka oleme, ratsutas teine siit natukese aja eest mööda. Justkui jumal juba enda meelest, pea pilvedes.

      ALEVIPOEG: Jah, tema enam jala ei käi ja vett ei joo.

      LINDA: Ah hobusega oli? Sa armas aeg, mina kohe kardan seda hobuse seljas sõitmist. Vaat kui viskab su seljast maha, lolli looma asi, siis on kondid puru. Ma ütlen talle iga päev: no mis asja sa pead selle hobuse seljas turnima? Aga ega tema ju ei kuula! Ütleb, et on kiire, et hobusega jõuab rohkem. No kus ta nüüd siis jälle ratsutas – mul on ju hernesupp valmis, see jahtub ära! Iga päev sama lugu, kunagi ei jõua lõunaks koju!

      ALEVIPOEG: Kas siis tema enam hernesuppi sööb, küllap laseb endale ei tea mis pääsukesepraadi ja kuldnokapirukat küpsetada, ja sööb nii et kõht paistes!

      LINDA: Oh ei, kus sa sellega! Tal pole üldse aega süüa – muudkui töötab ja rassib ringi. Nii kõhnaks on jäänud, et lihtsalt kahju vaadata. No kuhu ta küll jälle kadus?

      SULEVIPOEG: Ei tea, ei tea! Ega ta meile ju midagi ei räägi, meie oleme alamad inimesed.

      TUUSLAR: Sõbrad, mul tuli nüüd üks hea mõte. Ma tean, mis me nüüd teeme. Me teeme naisekandmisvõistluse!

      SULEVIPOEG: Kuidas?

      TUUSLAR: Kuidas, kuidas! Viskad eide õlale ja jooksed sinna künka taha ja jälle tagasi! Kes selle tembu kiiremini ära teeb, see on võitnud. Oot, vaadake, ma olen esimene! (Krabab Linda kinni.)

      LINDA: Ära jända, Tuuslar! Lase lahti! Ma olen vana inimene. Pillad veel maha, sa oled ju juua täis.

      TUUSLAR: Ei ole midagi, ei ole midagi! Ainult mõni kann on joodud, see ei tee purju, paneb ainult pissile. Lähme aga, mammi! (Viskab kisava Linda õlale ja jookseb künka taha. Sealt kostab plartsatus, siis on tükk aega vaikust. Tuuslar tuleb üksinda tagasi, veidi heitunud näoga ja läbimärg.)

      ALEVIPOEG: Noh? Kus siis mutt jäi?

      TUUSLAR: Kuule, vette kukkus. Ma olin tõesti sutsu liiga õllene, jalad läksid pehmeks, ei võtnud kurvi välja ja lendasin jõkke.

      SULEVIPOEG: Aga vanamutt?

      TUUSLAR: Sihuke lugu, et… vist vajus põhja. Seal on nii mudane vesi, ei paista läbi. See on nüüd küll jama. Aga ta oli jube raske, see tegelikult viiski mind tasakaalust välja. Ja rabeles! Naine ei tohi selle mängu ajal rabeleda, muidu on mehel hirmus raske joosta.

      OLEVIPOEG: Sa oled täitsa märg.

СКАЧАТЬ