Aabitsa kukk. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nagu hüüdis mind ja… (Pöörab tagasi, ühes sellega saab ka Teine Sorts lauaga tubli nätaka ja kukub samuti pikali.) Vabandust… (Paneb laua maha.) Mõlemad said vist pihta.

      SIIL: No ma ju ütlesin, et serviti. Nii peabki!

      KALEVIPOEG: Ah te ütlesite serviti. Ma ei saanud alguses aru. Mis mõttes serviti? Millega serviti?

      SIIL: Ega see polegi enam tähtis. Asi on juba ära tehtud. (Vaatab sortse.) Jah, toss väljas. Tubli töö. Nagu meil metsas ikka hunt ütleb – kenasti tapetud. Kõige tähtsam on see, et veri sisse jääb. Kui veri välja lasta, siis ei roobitse seda enam mingi nipiga sambla pealt kokku – usu mind, sinna see jääb. Aga see on ju selge raiskamine. Jaa, aga need siin on küll ilusad poisid. Kas sööme ära kah?

      KALEVIPOEG: Ei, mis te nüüd!

      SIIL: Ah et taimetoitlane! Nojah, eks ta õigem ole, ega mina ka suurem asi lihasõber ei ole. Liiga rammus, vaat pärast on seedida raske. Kui vahel just mõni väike tigu või uss satub teele ette, siis ikka mekin, aga ma tean küll, et tegelikult pole see südamele hea. Mina olen ikka rohkem putukate peal.

      KALEVIPOEG: Kas putukas pole siis liha?

      SIIL: Ei, ei, putukas on hoopis teine asi. Putukas on ju vana paastu toit. Väga tervislik, kõik vitamiinid on seal sees. Ja mõnus on süüa, teate, see on kohe niisugune omaette protseduur. Kõigepealt tõmbad tal jalad küljest ära ja näkitsed nende kallal, siis sööd tiivad ära, seejärel võtad tundlad – need on kõige magusamad! Noh, siis avad kõhu. Küll seal on alles kraami! Hakkad jälle ükshaaval välja võtma…

      KALEVIPOEG: Vabandage, aga ma pean nüüd minema. Rahvas ootab.

      SIIL: Selge! Noh, tore oli tutvuda! Eks teinekord näeme jälle. Et siis nende sortside asjus mingeid pretensioone ei ole? Siis ma viin nad metsa, seal tuntakse sellise kraami vastu päris elavat huvi. Teate, loomad ja linnud toituvad ju tegelikult väga ebatervislikult. Ma arvan, et hunt võtaks siit kohe mitu kilo ja rebane on ka ammu küsinud, et ega ühtegi värsket raibet saadaval pole. Mina olen ju väikest viisi äriloom ka, mitte et see oleks mu põhitegevus, aga ikka, vahel müün midagi ja vahel loosin välja ja… Kuidas kunagi. Ma arvan, et siin on oma 150 kilo. Kõik pole muidugi esimese klassi liha, aga teate, vaesem rahvas, nagu näiteks kärbsed ja tõugud, need lepivad ka päris kehva kvaliteediga, peaasi et saaks kuhugi muneda. Nii et jah, kui kuningaisandal midagi selle vastu ei ole, siis ma viiksin need kered kenasti metsa ja paneksin oksjonile välja.

      KALEVIPOEG: Palun väga, minugi poolest.

      SIIL: Või ikka tahate ühe taisema tüki endale ka? Teil on selle peale täielik õigus, teie ju tapsite! Või tahate pead? Noh niisama, kui isegi ei söö, siis suveniiriks või sedasi? Või panete aeda, sirelipõõsa alla, selle peal on siis hea istuda ja teed juua.

      KALEVIPOEG: Ei, tänan! Võtke kõik!

      SIIL: Suur tänu! Tervisi kodustele! Kui metsa satute, astuge läbi! (Siil lahkub, vedades minema kaks surnud sortsi. Ka Kalevi poeg kõnnib oma lauaga minema.)

6

      OLEVIPOEG: Kas te kuulsite, et Kalevipoeg olla kõik sortsid maha löönud?

      ALEVIPOEG: No miks ma ei kuulnud, sellest kõik poes rääkisid. Vaata, seda ma arvasin kogu aeg, et sellest üks hirmuvalitsus tuleb. Vägivalla abil ta ainult püsib seal üleval.

      SULEVIPOEG: Kui mõtlema hakata – siis mida need sortsid talle tegid? Vaesest perest pärit poisid, polnud ehk niipalju kooli haridust saanud, et ennast mõnele soojale kohale pressida… Mina olen neid mitu korda näinud – väga lõbusad sellid olid. Alati viskasid nalja ja…

      OLEVIPOEG: See on tõsi küll. Aga noh, kuningale käisid närvidele.

      SULEVIPOEG: Küllap nad ei austanud teda piisavalt. Sellele meeldib ju, kui tema ees koogutatakse. Aga sortsid polnud niisugused, nemad ütlesid alati välja, mida mõtlesid. Väga ausad poisid olid.

      OLEVIPOEG: Nemad, jah, ei teeselnud.

      SULEVIPOEG: Ja sellepärast nad maha löödigi.

      ALEVIPOEG: Vaat mis mina olen veel mõelnud – nad võisid sellele laualoole jälile saada! Kas te arvate siis, et nende Peipsi tagant toodud laudadega on asi õige? Seal taga on kindlasti mingi must äri. Kindla peale pani Kalevipoeg pooled lauad kõrvale! Ja küllap sortsid said sellest haisu ninna, ja noh, siis oli muidugi kasulikum nad jalust koristada.

      OLEVIPOEG: See võib olla küll.

      SULEVIPOEG: Sul on õigus. Et ma ise selle peale ei tulnud! Vaata, kui vähe neid laudu on! Kalevipoeg on vähemalt pooled endale võtnud!

      OLEVIPOEG: Jah, mis nõukoda nendest saab? (Hakkab laudadest maja ehitama, teised aitavad teda, kiiresti valmib mingi püstkojataoline, ilma akendeta hoone. Olevipoeg läheb sinna sisse.) Jumala pime! Mitte midagi ei näe! Ja sellist rämpsu oli siis vaja Peipsi tagant toomas käia!

      ALEVIPOEG: Küllap ta tõi häid laudu ka, selliseid, mille sees pole pime, aga need veeti kõik kindlasti suure saksa suvila jaoks kuhugi kõrvale. Rahvale jäeti ikka need kõige sitemad. Nii on alati.

      SULEVIPOEG: Mis me siis teeme nüüd sellise nõukojaga? Siin sees ei näe ju koroonat mängida!

      OLEVIPOEG: Ja külm hakkab siin talvel ka – ahju polegi ju sees! Vaadake – ei ole! No kellel sellist lobudikku vaja on? Elagu Kalevipoeg ise sellises kuuris!

      SULEVIPOEG: Tema nüüd sul sellises onnikeses elab! See pime ja külm laut on meiesuguste jaoks! Nikasta nüüd kasvõi peapooleks, et välja mõelda, kuidas siia valgust ja sooja sisse saada.

      ALEVIPOEG: Eks tuleb, jah, jälle pea tööle panna! See vaese inimese elu pole muud kui lõputu nuputamine. (Tuleb Tuuslar ja laulab „Siidilipp ja hõbepurjed”.)

      TUUSLAR: Miks nii nukrad, mehed! Kas suvel tohib nukker olla? Ei või jaa?

      OLEVIPOEG: Mis sa siin rõõmustad või oled! Need Kalevipoja sigadused ajavad ikka hinge nii täis, et… Näe, tõi Peipsi tagant mingid lauad, meie ehitasime neist maja, aga valgust sees ei ole. No kuidas sa niimoodi elad, nagu mutt! Rahvas vajab valgust!

      TUUSLAR: Aga püüdke siis valgus kinni ja viige sisse! Kas teil kotte ja ämbreid pole? Hakake kohe püüdma, selleks ajaks kui päike looja läheb, on kõik kotid valgust täis. Jätkub mitme maja jaoks.

      ALEVIPOEG: Vaat see on tark mõte!

      SULEVIPOEG: Geniaalne! Aga Tuuslar – siin pole ahju kah! Kalevi poeg tõi paljad lauad, ilma mingi ahjuta! Niimoodi ei saa ju ka elada! Talvel külmume kringliks!

      TUUSLAR: Milles küsimus? Ehitage ahi õue, ukse ette! Siis teete talvel ukse lahti ja lasete soojuse õuest tuppa. Tuleb nii mis mühiseb!

      ALEVIPOEG: Jälle õige! Lihtne ja hea nõuanne! Sina mõistad rahvast, Tuuslar!

      OLEVIPOEG: Sina, Tuuslar, peaksid hoopis kuningas olema, СКАЧАТЬ