Название: Aabitsa kukk
Автор: Andrus Kivirähk
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Драматургия
isbn: 9789985793947
isbn:
ALEVIPOEG: Hakkame siis valgust püüdma, mehed! (Mehed hakkavad valgust püüdma: Alevipoeg käib kotiga ringi, Sulevipoeg viskab valgust hanguga kärusse ja veab seda majja, Olevipoeg kannab valgust kahe ämbriga. Tuuslar mängib lõõtsa ja laulab. Tuleb Kalevipoeg.)
KALEVIPOEG: Mida teie nüüd siis teete? (Tema sõnu pole kuulda, sest Tuuslar lõugab nii kõvasti.) (Tuuslarile.) Palun korraks vaikust, ei ole tarvis kogu aeg nii kohutavalt karjuda! (Tuuslar jääb vait.) Mis te teete nende kottidega?
ALEVIPOEG: Mis me teeme, mis me teeme! Need sinu kuulsad lauad ei lase ju valgust läbi, eks me peame nüüd siis valguse sinna nõukotta ise sisse tassima. Muud ju üle ei jää!
OLEVIPOEG: Jah, sest valitsus sellise pisiasja peale ei mõtle! Teile seal üleval vist kohe meeldib, kui rahvas pilkases pimeduses elab!
KALEVIPOEG: Ah soo, et valgust ei ole… Nojah, aga võibolla oleks tulnud majale aknad sisse teha? (Mehed peatuvad ja silmitsevad maja.)
SULEVIPOEG: Aknad… (Muutub tigedaks.) Ja miks siis suur saks alles nüüd suvatseb akendest rääkida? Miks varem ei võinud öelda? Kas enne ei tulnud selle peale, et majal aknad peavad olema? Kah mul kuningas!
ALEVIPOEG: Jah, süütuid sortse tapma oled sa küll meister, aga kui rahval on häda käes, siis ei anna keegi nõu.
OLEVIPOEG: Noh, mis siis ikka, mehed! Tuleb jälle pihku sülitada ja orjatööle asuda. Teeme siis pealegi kuninga lõbuks majale aknad, kui ta neid nii väga tahab. Ega ta ise muidugi appi ei viitsi tulla, oh ei!
KALEVIPOEG: Mehed, mis te nüüd sedasi… Ma ju hea pärast räägin. Ikka aknast tuleb valgus, seda ei saa kotiga püüda. Ma tuleksin hea meelega ise ka appi raiuma, aga kohe kuidagi pole praegu aega. Ma pean sõitma Soome, sepa juurde. Mul on mõõka vaja. Mine tea, mis tulevik tuua võib, räägitakse, et raudmehed peavad plaani meile kallale tungida, minu kui kuninga kohus on ju teid kaitsta ja sõja ajal juhtida. Mul on mõõka vaja. Katsun nii kiiresti tagasi jõuda kui võimalik, olge siis seni tublid! Nägemiseni! (Kalevipoeg lahkub.)
SULEVIPOEG: Mina neid aknaid tegema ei hakka!
ALEVIPOEG: Jah, ega me tema orjad ole! Kui ta tahab, et nõukojal oleksid aknad, siis tehku ise. Me oleme vaba rahvas!
TUUSLAR: Jumala õige jutt! Teate mis, lähme võtame hoopis väikesed õlled ja peame natuke pidu. Praegu on ju suvi! Lähme jõe äärde ja vaatame, kuidas naised suplevad!
SULEVIPOEG: Seda tahaks näha küll.
OLEVIPOEG: Vaatame jah, mis naised teevad.
TUUSLAR: Mul on üks tore mäng ka, mida koos naistega mängida. Kuulake! Mees ja naine seotakse kokku, näod vastamisi, ja siis nad peavad sardelli ära sööma, üks ühest otsast ja teine teisest otsast, kuni keskel nokka pidi kokku jõuavad.
ALEVIPOEG: Ahhaa! Seda mängu tahan mina väga mängida! (Lähevad ära.)
Sepp ja Sepa Poeg on mõlemad maani täis. Sepa Poeg istub laua taga ja jälgib, silmad punnis, tühja lauaplaati, nagu toimuks seal midagi. Sepp taarub toas ringi, pudel käes.
SEPP (kes näeb kõike kahekordselt): Noh, poisid, kuidas olukord on?
SEPA POEG: Päkapikud suruvad.
SEPP (tühjale lauale): Andke minna, andke minna! Ärge laske kuraditel endast võitu saada! Kui te kuraditel võita lasete, ma viskan teid alasile ja taon seal lapikuks, jumala eest! (Tuleb Kalevipoeg.)
KALEVIPOEG: Tere, härra sepp!
SEPP: Tervist, noorhärrad! Kuidas saan aidata?
KALEVIPOEG: Mina olen eestlaste kuningas Kalevipoeg ja tulin teilt mõõka ostma.
SEPP: Selge. Ja teine noorhärra? Kas temal on ka mõõka vaja?
KALEVIPOEG: Teine noorhärra? Missugune teine noorhärra?
SEPP: No see teine. See on teil mingi sulane või? Et temal ei ole vaja mõõka? Ma võin talle ka anda, mul on mõõku küll. Annaks talle mõne väiksema ja odavama, või mis?
KALEVIPOEG: Ei, mul on tarvis ühte mõõka.
SEPP: Eks te ise tea. Astuge edasi, saage tuttavaks – need on minu pojad.
KALEVIPOEG: Pojad? Ma näen ainult ühte poega.
SEPP: Kuidas siis ühte, tehke silmad lahti, mõlemad istuvad ju siin laua taga. See üks on Timo ja see teine on ka Timo. Olge lahked, istuge ka oma sõbraga maha. Meil käib siin praegu väike lahing, saate aru – kuradid hakkasid jälle majja trügima. Hulk aega ei olnud teisi, aga üleeile…
SEPA POEG: Üleüleeile.
SEPP: No ühesõnaga, üle-üle-üle-üle-eile me hakkasime pojaga väikest viisi viina võtma, ja teate, kuradid on ju viina peale nagu herilased moosile, kohe poevad tuppa ja tikuvad lausa lauale. No pühid teisi muidugi jälle maha ja virutad kahvliga, aga neid sindreid tuleb aina juurde. Kohe häda on, hiilivad pudelite vahel ja ronivad isegi klaasi, solgivad viina ära. Aga meie jõime ikka edasi ja, jumal tänatud, varsti olid päkapikud ka platsis. Ja need hakkasid kohe vahvasti kuraditega võitlema. Nüüd juba kolm päeva madistavad siin laua peal, vahepeal suruvad kuradid päkapikke, siis jälle päkapikud kuradeid. Praegu ma vaatan, vist hakkab ikka päkapikkude ramm peale jääma. Või mis? Poisid? Kuidas olukord on?
SEPA POEG: No päkapikud üritasid kuradid vasakult tiivalt ümber piirata, aga samal ajal kuradid koondasid oma väed siia heeringa taha ja muudkui lasevad sealt vibudega. Palju päkapikke on juba otsa saanud.
SEPP: No aga sööme heeringa ära, siis pole kuraditel millegi taha peitu pugeda! (Haarab laualt heeringa ja neelab alla.) Noh, päkapikumehed, pange nüüd!
SEPA POEG: Näe, rünnakule lähevad! Hurraa!
KALEVIPOEG: Vabandage, aga ma tulin mõõka ostma.
SEPP: Aa, jaajaa! Muidugi! Mõõk! Ma kohe annan proovida. Mul ongi siin just kaks tükki seinale riputatud. (Seinal ripub üks mõõk, Sepp läheb ja võtab selle kõrvalt üksnes tema jaoks nähtava teise.)
SEPP: No proovige seda, see on väga hea mõõk. Lõikab jämeda tamme ühe hoobiga pooleks.
KALEVIPOEG: Tänan väga, aga ma tahaksin seda teist. Mulle tundub, et see mõõk jääb minu jaoks natukene nõrgaks.
SEPP: Tohoh, õige mul vägimees! Aga hea küll, võtke siis see teine. (Võtab seinalt jällegi olematu mõõga.) Noh, see peaks nüüd passima küll, see raiub rauatüki kah kildudeks.
KALEVIPOEG: Kas ma tohiksin ise endale mõõga valida?
SEPP: СКАЧАТЬ