Aabitsa kukk. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ POEG: Sitasti. Kuradid on ratsaväe kohale toonud.

      SEPP: Oh sa raisk, ongi! Aga näe, päkapikud ei anna alla! Näedsa kus tuleb teisi mööda põrandat juurde! Vaata, nad on põhja põtrade seljas! Juurde, juurde, poisid! Andke kuraditele valu!

      KALEVIPOEG (on võtnud seinalt mõõga): Ma ostaksin selle.

      SEPP: Selle? Miks mitte, see on ka hea riist. Ega mina sitta tööd ei teegi. Ma mäletan, ma tagusin seda kahe alasi peal korraga, mul on see väga hästi meeles, mul oli sellel päeval millegi pärast neli kätt. Teate, mul vahel juhtub nii. Päkapikud veel ronisid ka kõik see aeg mööda alaseid, kogu aeg pidi teisi luuaga eemale ajama, muidu põletavad end ära. Nad on ju pisikesed, sihuke kõrbeb kohe ära nagu tammetõru. Aga hea mõõk sai, eks ole, selline huvitav, omamoodi, kahe harulise otsaga. Sellega saab kaks meest korraga läbi torgata.

      KALEVIPOEG: Ma proovin, kuidas ta käes püsib. (Vehib paar korda õhus mõõgaga.)

      SEPP: Taevas tule appi, mida sa vehid! Sa tapsid praegu mul ühe poja ära! Kas sa pime oled või? Ei näinud siis, et poisid istusid siin kõrvuti laua taga – aga sina valasid ühele lagi pähe! Mõrtsukas oled! Ja sina kah! Sina oled kah mõrtsukas! Mõlemad! Üks kamp!

      KALEVIPOEG: Härra sepp, saage nüüd kaineks! Teie poeg istub rahulikult laua taga, keegi pole teda maha löönud.

      SEPP: Olge vait, lurjused! Ma ise nägin, kuidas te ta tapsite! Minu noorema poja! Kahekesi ühe vastu!

      KALEVIPOEG: Härra sepp, teil on ainult üks poeg!

      SEPP: Jah, nüüd on mul järel ainult üks poeg, ja see on teie süü, kaks pätti niisugust! Ega see mõõk teile õnne too, millega te minu pojakese verd valasite. Ma nean teid ära! Sinu nean ära, Kalevipoeg, ja selle sinu tundmatu sõbra nean ka ära! Jah, sinu kah! Ära jõllita midagi! Nean ära!

      KALEVIPOEG: Härra sepp, mul on nüüd aeg minna. Siin on teile tasu mõõga eest. Ja mul on selline soovitus: jooge veel natuke viina, siis on teil varsti jälle kaks poega nagu varemgi! Head aega! (Läheb minema.)

      SEPP: Mölakas selline! (Joob viina, jääb oma poega vaatama.) Ohoh, teid on jälle kaks! Kuule, sulle on uus vend sündinud! Ma panen talle nimeks… Timo!

      SEPA POEG: Päkapikud võitsid! Näe, kuradid annavad end vangi!

      SEPP: Ärge võtke vange, pooge kõik üles! Või visake laualt alla põrandale, ma tallan nad sodiks. (Vaatab maha.) Aiaiai! Poisid, teie isaga on jälle need pahad lood. Mul on jälle neli jalga! Timo! Ja sina ka, noorem Timo! Ruttu poodi värske viina järele, mu jalgadele tuleb kompressi teha, siis ehk tõmbab tagasi. Neli jalga ja igal jalal kakskümmend varvast! Õudne! (Taarub poja najal minema.)

8

      OLEVIPOEG: Kas te kuulsite juba, kuidas see meie oma endale Soomes häbi tegi?

      ALEVIPOEG: Jah, saunas üks vanamees rääkis. Kole oli isegi kuulata! Oli end täis joonud, lõuanud nagu metsloom ja ühe noore soome poisi maha löönud. Jälk! No mida sa ronid sinna välismaale, kui sa juua ja inimese moodi käituda ei oska!

      SULEVIPOEG: Tõusiku asi! Tema ei oska ju peenes seltskonnas olla, arvab, et peab end kohe silmini täis lakkuma, kui tasuta napsi pakutakse. Ja siis kukub möllama.

      ALEVIPOEG: Terve Eestimaa hea nimi on täis tehtud. Nüüd teavad kõik, et meil on joodik kuningaks.

      OLEVIPOEG: Aga teate, mulle rääkis üks väga usaldusväärne inimene sellist asja… Teate, miks ta selle noore soome poisi maha lõi?

      ALEVIPOEG: Noh?

      OLEVIPOEG: Vaata, ta oli purjus, ja eks ta hakkas seda poissi niimoodi… noh, teate küll! Hakkas katsuma! Aga see oli aus poiss, ütles, et jäta järele, mulle selline asi ei meeldi. Mina ei ole niisugune, mina olen normaalne mees! Ja noh, eks meie oma siis vihastas ja tõmbaski mõõgaga.

      SULEVIPOEG: Ah ta on selline sell! Pede! Seda ma ei teadnudki!

      OLEVIPOEG: Räägitakse jah, et on sedasorti huvid meie kuningal. Tal oli ju seal Soomes üks täitsa tundmatu noor poiss ka kaasas olnud, istunud muudkui Kalevipoja kõrval ja… Vaat mis räägitakse. Ja küllap see on kõik sulatõsi.

      ALEVIPOEG: Häbi! Häbi teeb meile terve ilma ees! (Tuleb Kalevipoeg.)

      KALEVIPOEG: Mis te seal sosistate? Minust?

      SULEVIPOEG: Ei, niisama… Ajame niisama juttu.

      ALEVIPOEG: Meil on jah sellised omad jutud! Meeste jutud! (Lahkuvad itsitades ja tagasi vaadates.)

      KALEVIPOEG: Ema! (Tuleb Linda.)

      LINDA: Mis on, pojuke!

      KALEVIPOEG: Kas sina oled ka kuulnud neid lollusi, mida minust räägitakse? Et ma Soome sepa poja maha lõin ja muud jama?

      LINDA: Eks turu peal räägitakse igasugust. Ega nad mulle otse näkku julge midagi ütelda, aga selja taga sosistatakse kogu aeg.

      KALEVIPOEG: Mida ma neile teinud olen, ema? Miks nad niimoodi räägivad?

      LINDA: Ma ju ütlesin sulle kohe: mida sa ronid sinna poliitikasse? On sul tarvis seda kuningakohta? Ainult tööd ja vaeva saad kaela ja hunniku õnnetust! Sina oled aga juba samasugune nagu su isa – mida temastki omal ajal räägiti! Kole oli seda kuulata! Eks see ta varakult hauda viiski. Ma ütlen: jäta see kõik! Viska see kuningaamet nurka, tule koju! Õpi mõni lihtne töö selgeks, kas kingsepaamet või nahaparkimine, elad rahulikult, keegi sind ei puutu. Teed oma päevatöö ära, siis lesid sängis ning mina küpsetan sulle koogikesi ja pirukaid. Ole hea poiss, kuula mind! On sul tarvis kuningas olla? Ainult närivad su kallal!

      KALEVIPOEG: Ei, ema, hilja on juba kingsepaks või nahaparkaliks hakata. Peab katsuma ikka kuningana toime tulla. Selline on juba minu saatus. Pole mõtet sellele vastu hakata. (Läheb isa hauale, rehitseb seda, kastab lille.)

      KALEVIPOEG: Pole viga, isa, peame vastu! Said sina hakkama, saan ka mina. Las nad, lollid, närivad, jõudu nende hammastele. Ei tohi lihtsalt kuulata, ei tohi neid värdjaid isegi märgata. Kõrge hobuse seljas tuleb neist mööda ja üle sõita, oma asju ajada, vajalikud tööd ära teha ja siis tagasi ratsutada, galoppi lasta, las nad siis sisisevad hobuse jalgade all nagu sisalikud ja jooksevad neljakäpakil eemale. Las soo mulksub, las mättad kõiguvad – sellepärast veel sõit seisma ei jää! (Läheb minema.)

TEINE VAATUS1

      Terve vaheaja inimesi tülitanud ja laulda lõuanud Tuuslar tuleb naise kleidis.

      TUUSLAR (peenikese häälega): Tere, tere! Mina olen Saarepiiga. (Tavalise häälega.) Ma panin naise kleidi selga, et nalja saaks. Ma olen ju vana koomuskimees, mina tean, mis rahvale rõõmu teeb. Kui ikka mees naiseks riietatud, siis see ajab surnud hobuse ka naerma. Onju? See on kõige naljakam asi. Ja mulle nali meeldib, ma olen kohe selline inimene, kellel on alati hea tuju ja kes armastab nalja ja naeru ja laulu ja tantsu. Ikka СКАЧАТЬ