Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei paikne mitte kunagi ühes ja samas minilihtris ega maabu koos sama allüksusega.

      Ülemveebel Takeshi Kawabata VI oli koguni kakssada kolm kalendriaastat vana ning bioaastaidki oli tal kogunenud juba kuuskümmend kaks. Noore õppursõdurina oli ta läinud kuuendasse maailmasõtta ning teinud sõja ajal kaasa kolm invasiooni. Käesolev invasioon oli talle juba viies.

      Peale tema oli meie pataljonis veel üks kuuenda maailmasõja veteran – pataljoni veebel ülemveebel J C Lord VI. Ta oli Takeshist nii bioloogiliste kui ka kalendriaastate poolest veelgi vanem, ta oli üle elanud kuus invasiooni. Teda kutsuti võitlejate seas Jesus Christ Lordiks ning ta vääris igati oma hüüdnime. Ta oli üsna karmi käega mees ning tema kohalolek välistas mis tahes distsipliinirikkumised juba eos.

      Ülemveebel Lordi prototüüp oli võidelnud Teises maailmasõjas allohvitserina Briti Impeeriumi poolel vastselt loodud õhudessantvägedes, Arnhemi lahingus haavata saanud ning sakslaste kätte vangi langenud. Vangilaagri karmides tingimustes oli ta juhtinud ja organiseerinud tuhandeid sõjavange, nii et nood suutsid vangistuse üle elada.

      „Vaenlase naisvõitlejad on lähivõitluses palju ohtlikumad kui mehed. Neil on kahekümnekordse tugevuskoefitsiendiga lihasülikonnad. Säärastega ei ole nalja. Meestel on ainult kümnekordsed, neist saab kergesti jagu. Sellega püütakse kompenseerida naiste füüsilist nõrkust,” sosistas Takeshi hääl mu peas.

      „Palju neil naisi julgestuses on?” küsisin.

      „Neli. Kaks lahingupaari, mõlemad meie sektoris.”

      „Lähme aitame Sajdinil ühe paari maha võtta,” tegin ülemveeblile ettepaneku.

      „Sain aru. Tahtsin ise just sama välja pakkuda,” vastas Takeshi. Mõistsime teineteist poolelt sõnalt. Ei olnud vaja, et meie võitlejad tapaks kogemata mõne vaenlase naissõduri, kui nende elusid oli võimalik säästa.

      Informeerisin meie kavatsusest Sajdini. Ta teatas, et võtab teise paari enda peale.

      H-hetk lähenes. Loovutasin kontrolli nii gravimootori kui ka oma lihaste ja närvisüsteemi üle lahinguarvutile. Gravimootori abil tõusin mõnekümne sentimeetri kõrgusele maapinna kohale ning liuglesime koos Takeshiga puude vahel põigeldes mööda künkanõlva edasi.

      Kummalgi pool tühjalt seisvat tanki laskepositsiooni paiknesid jalaväelaste laskepesad. Vaenlase sõdurid ei olnud neid hõivanud, mõlemad naisvõitlejad seisid hoopiski tankile mõeldud kaeviku põhjas, relvad hooletult kaenlas, ning ajasid omavahel juttu. Peatusime neist umbes viie meetri kaugusel.

      „Mis keeles nad räägivad?” küsisin lahinguarvutilt, kui hoomasin, et ta ei kavatsegi vaenlase sõdurite vestlust tõlkida.

      „Ma ei tea. See keel ei kuulu registreeritud keelte hulka. Seda pole MILNETi metaandmebaasis salvestatud. Ma ei saa nende juttu tõlkida.”

      „Ma võtan vasakpoolse. Täpne löök käeservaga kuklasse. See on igal juhul etem kui mingi kuradi taser. Taser kõrvetab, nii et süda võib seisma jääda.”

      „Sain aru, Takeshi. Mulle jääb parempoolne. Löök käeservaga kuklasse.” Takeshi oli märkamatult meie lahingupaari juhtimise üle võtnud. See oli mõistlik, sest käsitsivõitluses oli ta minust palju kogenum.

      Vaenlase sõduritel olid üsna massiivse väljanägemisega näokattega kiivrid, mis aga ei katnud kuklas kaelalülide ühenduskohta. Erinevalt minust oli Takeshi seda kohe tähele pannud.

      Vaatasin korraks naisvõitlejat, kelle pidin hetke pärast võitlusvõimetuks muutma. Sensorpilt näitas nägu, mis võis kuuluda vahest neljakümneaastasele naisele. Kuid võib-olla oli ta hoopiski kolmekümne- või viiekümneaastane. Ma ei osanud öelda. Igatahes noor ta polnud. Mul polnud aega ega tahtmist selle üle juurelda. Naise ilme näis väsinud, isegi kurnatud. Paistis, et vaenlase sõdurid olid tõesti invasiooni ootamisest tülpinud.

      Oodata ei tulnud enam kaua. Tegin hääletu poolkaare ning jõudsin naise selja taha. Takeshi märguande peale tegime seda, mida pidime. Pärast lööki naise keha lõtvus ning ta vajus kokku. Haarasin vaenlase sõdurist kinni, lükkasin tema relva eemale ning võtsin tal rakmed seljast.

      Nägin, et mu lahingupaariline seob juba nanoteibiga teise naisvõitleja käsi kinni. Olin jätnud oma teibirulli seljakotti, sest arvasin, et mul ei lähe seda vaja. Takeshi märkas mu kimbatust ning ulatas oma teibist mullegi jupi.

      Sain kuidagimoodi oma vangi käed, jalad ja suu kinni teibitud. Vaenlase naisvõitlejate lahingupaari jaoks oli sõda läbi.

      „Vangi tervis on korras. Ta tuleb teadvusele umbes seitsme minuti pärast. Teda ei ole vaja meditsiinikonteinerisse panna,” teatas lahinguarvuti.

      „Siin kolmas. Vaenlase julgestus on kahjutuks tehtud. Kaotusi pole. Kaheksa vaenlase sõdurit on vangi võetud. Kahte vaenlase võitlejat ei õnnestunud elusana kinni võtta. Tungime edasi vaenlase positsioonide sügavusse,” kandis leitnant Schöttli ette.

      „Tubli, Hubert,” kiitsin teda. „Olge väga ettevaatlikud. Hoiduge vaenlase lõksude ja miinide eest.”

      „Sain aru.”

      Ka Sajdin teatas mõne hetke pärast, et vaenlase julgestus on maha võetud. Neljandal rühmal oli õnnestunud Takeshi ja minu kaasabil koguni kõik kaheksa vaenlase julgestajat elusatena kinni võtta. Sajdin määras kohe mõned võitlejad vange kokku koguma ja valvama ning neljas rühm alustas lahingupaaride ja pooljagude kaupa sissetungi või õigemini hääletut sisseimbumist vaenlase kaitsesüsteemi sügavusse.

      Võisin nüüd rahuliku südamega anda veebel Wang Pengile korralduse tuua libasõdurite maketid kõrgendikule ning paigutada need nüüd juba meie valduses olevatele kaitsepositsioonidele.

      Võib-olla oli kommodoor Flemingil tõesti õigus, kui ta väitis, et tegelik invasioon ei tule pooltki nii hull nagu hololahingusimulatsioonid. Nüüd jäi üle veel loota, et vaenlased pole taibanud ka miine ja lõkse aktiveerida, kuna nad ei tea, et nende julgestus on kahjutuks tehtud ning künkanõlval paiknevad laskepesad ei ole enam nende käes.

      Olime just koos Takeshiga neljanda rühma võitlejatele järgnemas ning ühte ühendustunnelisse sisenemas, kui kõrvu lõikas madal võigas jõrin. Lahinguarvuti sensorpilt näitas, kuidas rahulikult punkris istunud vaenlase võitlejad kiivri pähe tõmbavad, relvad haaravad ning mööda ühenduskäiku edasi tormavad. Üldhäire oli lõpuks vaenlase üksuseni jõudnud.

      Kuid see oli lootusetult hiljaks jäänud. Ühendustunnelites asetleidnud kokkupõrge oli lühike, äge ja ühepoolne. Vaenlase sõdurid pidid võitlema peaaegu pimesi, sest biosensoorsest akustikast polnud neile mingit abi. Nende laserrelvade tuli ei suutnud meie kaitseväljadest läbi tungida. Olime neid ootamatult tabanud.

      Tegime vaenlase sõduritele mitu ettepanekut alla anda. Mu alluvad tekitasid tunnelisuudes suuri hiina- ja ingliskeelseid holokujutisi, milles lubasid alistumise korral head kohtlemist ja täielikku amnestiat, täpselt nii, nagu lahingureeglites oli ette nähtud. Pime oleks ka neid näinud. Kurtki oleks kuulnud maa all tontlikult kajavaid hiinaja ingliskeelseid üleskutseid, mida Sajdini lahinguarvuti üle kogu vaenlase kaitsesüsteemi võimendas. Igaks juhuks käskisin pakkuda alistumisvõimalust ka araabia, hindi ja hispaania keeles. Vaenlane reageeris tulega.

      Kui kokkupõrke lõpupoole ilmus ühest punkrist lagedale grupp vaenlase sõdureid, hoides relvi enda ees väljasirutatud kätel, oleks kolmanda rühma võitlejad nad peaaegu maha lasknud, enne kui taipasid, et vaenlase jaoks tähendab see žest alistumist.

      Iga СКАЧАТЬ