.

Чтение книги онлайн.

      Jalad puudutasid pehmelt ja hääletult maapinda. Tänul ahinguarvuti juhitud gravimootorile õnnestus mul järsul nõlval viperusteta pidama jääda. Olin maabunud koos neljanda rühma viimaste võitlejatega.

      Kõrgendikul oli kõik vaikne. Oli hommikupoolne suveöö ning metsasel künkanõlval liigutas tuul tasakesi puulatvu. Mingid ööloomad tegid kummalist kriiskavat häält. Hea ja kerge oli hingata ja õhk tundus mitte lihtsalt õhuna, vaid oli täis tundmatuid lõhnu.

      „Siin kolmas. Oleme maabunud kõrgendiku 443,8 kagunõlval. Kaotused: kolm meest, kõik hukkunud. Sattusime stratosfääris vaenlase õhutõrjetule alla. Laserikiir oli nii võimas, et võitlejad põlesid jäägitult ära. Oleme valmis lahinguplaani ellu viima,” kandis leitnant

      Schöttli lahinguarvuti kaudu ette.

      „Ilmselt sattusite tõkketule tsooni. Liikuge varjatult otse läbimurdekohta. Kui teid avastatakse, rünnake viivitamatult,” andsin korralduse.

      „Sain aru. Liigun varjatult otse läbimurdekohta. Kui meid avastatakse, siis ründan viivitamatult, muul juhul teie käsu peale,” kinnitas rühmaülem.

      Neljandal rühmal ja lahingutoetusrühmal oli õnnestunud maabuda ilma kaotusteta. Nad olid juba läbimurdekohas. Õigupoolest polnudki meil vaja kuhugi minna, sest vaenlase kindlustatud positsioonid olid siinsamas.

      Nii meeletut vedamist oli raske uskuda. Vaenlane ei olnud meid avastanud. Sensorsüsteemid näitasid, et neil on kõigest kaheksateist võitlejat paarikaupa julgestuses. Nelikümmend seitse sõdurit magas parajasti alumistes varjendites ning ülejäänud istusid jagude kaupa kolmes ülemises punkris. Enamik oli pööranud näo punkriseinale kinnitatud suurte lapikute ruudukujuliste esemete poole. Nad jälgisid sealt tasapinnalisi visuaalseid kujutisi. Mõned istusid laua ääres ja sõid.

      Vaenlase kompaniis oli kokku üheksakümmend kolm võitlejat. Kõik näisid olevat vanemad, umbes nelja-viiekümneaastased mehed ja naised. Oli näha, et nii vanaks olid nad elanud kõike muud tehes kui sõdur olles ja sõdides.

      Mis veelgi tähtsam – vaenlase tanke polnud mitte kusagil, laskepesad ja ühendustunnelid olid tühjad. Vaenlane oli vahepeal ilmselt otsustanud, et neil on lahingumasinaid mujal rohkem vaja.

      Püüdsin mõista, miks vaenlane pole meid senini avastanud ega tuld avanud. Vahest puudus neil biosensoorne akustika? See oli ainus vaenlase käsutuses olev luure-sensorsüsteem, millega meid ülepea avastada oleks võidud. Võib-olla ei jätkunud neil uut varustust kõigile üksustele? Või ei osanud nad seda kasutada?

      „Vaenlase üksusel on biosensoorne akustika täiesti olemas, kolm seadet igas jaos, ning nad on saanud ka modernsete luure-sensorsüsteemide kasutamiseks vajaliku väljaõppe. Nende sensorpilt näitab isegi, et oleme maabunud otse kaitsepositsioonide kõrvale. Kuid vaenlase võitlejad seda ei näe, sest infosüsteemi tunginud tapjaviirus on igasuguse info liikumise blokeerinud. Nad on püüdnud oma põhilist infosüsteemi üles ehitada meie MILNETi eeskujul, kuid nende tehnoloogia tase ei võimalda tagada nii keerulise süsteemi turvalisust.

      Vaenlase väejuhatus andis üldhäire juba kaheksateist minutit tagasi ning käskis tõsta kõigi üksuste valmisoleku kõrgeimale võimalikule astmele. Häire pole kõrgendikul 443,8 paikneva kompaniini jõudnud, sest meie eriüksused on vaenlase krüpteeritud null-side süsteemi kogu Gort Ashrynil maha surunud ning see on lakanud toimimast. Tapjaviirus teeb parajasti hävitustööd lokaalsetes süsteemides,” kuulsin sosinat oma peas. Lahinguarvuti vastas mu küsimustele ning andis ühtlasi ülevaate olulisemast luureinfost.

      „Kas vaenlasel on üldse mingeid toimivaid infosüsteeme alles jäänud?” küsisin seepeale.

      „Nende null-side on blokeeritud. Kogu laineside on elektromagnetiliste impulssidega võimatuks tehtud. Nanovaglad on vaenlase molekulaarkaablid läbi närinud. Kuid on kaks sidesüsteemi, mida ei ole võimalik maha suruda – tavaline kaabelside, kui see on maetud piisavalt sügavale maa alla, ning kullerside. Side katkestamiseks on vaja juhtmed läbi lõigata või käskjalg tappa või vangi võtta. See on väga raske, sest valguskaablid kulgevad kilomeetrite sügavusel maa all ning käskjalad liiguvad mööda ühendustunneleid.”

      „Säärane primitiivne sidepidamine on ju kohutavalt aeglane,” jäin skeptiliseks.

      „Jah, see on tõesti aeglane, kuid igal juhul parem kui side puudumine. Kui vaenlased saavad aru, et nende infosüsteem ei toimi, lasevad nad juhtmed käiku ja hakkavad lähetama kullereid. On parem, kui me jõuaks oma esmase lahinguülesande täita enne, kui see juhtub,” tuletas lahinguarvuti meelde, et aeg on kallis.

      „Siin kolmas. Oleme läbimurdekohas,” kandis leitnant Schöttli ette.

      Enne invasiooni olin rühmaülematele öelnud, et iga lahinguplaan on hea kuni esimese lahingukontaktini. Minu plaan ei vedanud isegi niikaugele välja. Kuid mul polnud vähimatki põhjust selle üle kurvastada.

      „Peng, petterünnak jääb ära. Selleks pole vajadust,” teatasin veebel Wang Pengile lahinguarvuti kaudu. Tema jagu koos libasõdurite kompaniiga paiknes siit kaheteistkümne kilomeetri kaugusel ja ootas rünnakukäsku

      „Härra kapten, mida me siis tegema peame?” tundus allohvitser segaduses olevat.

      „Mitte midagi. Teil on hetkel ainult üks ülesanne – oodata ja mitte midagi teha. Kui oleme kolmanda, neljanda ja lahingutoetusrühmaga kõrgendiku 443,8 hõivanud, toote maketid siia. Annan sulle selleks eraldi korralduse. Libasõdureid võib meil veel vaja minna,” selgitasin.

      „Sain aru. Petterünnak jääb ära. Kui kompanii on kõrgendiku hõivanud, toome maketid positsioonidele. Jään ootama teie korraldust.” Ma ei hoomanud allohvitseri vastuses mingit kergendust, ammugi mitte rõõmu.

      „Peng, sa ütlesid, et saatuse eest pole pääsu. Saatust ei ole olemas, vähemalt mitte senikaua, kuni saatuslik hetk pole kätte jõudnud,” ütlesin talle lõpetuseks.

      „Küll see ükskord kätte jõuab,” ei jäänud mu alluv vastust võlgu.

      „Siin Kawabata. Me võiksime vaenlase julgestuse vaikselt maha võtta. Võib-olla õnnestuks suuremat verevalamist vältida ning sundida ülejäänud vaenlased alla andma,” pakkus kompanii veebel välja.

      „Hea mõte, Takeshi. Paistab, et nad on meie invasiooni nii kaua oodanud, et on ootamisest väsinud,” vastasin talle.

      Mõtlesin mõne hetke. Aega ei tohtinud kaotada, sest vaenlane võis iga hetk kaabelside tööle saada ning punkrites kükitavat pahaaimamatut üksust alarmeerida või saata käskjala.

      „Kolmas, neljas, viies. Tegutsege esialgse lahinguplaani järgi. Muutused: võtke vaenlase julgestus vaikselt maha, tungige ilma kära tekitamata kaitsesüsteemi ning sundige varjendites viibivad sõdurid alistuma. Tapke ainult juhul, kui muud võimalust pole. Veebel Wang Pengi jao petterünnak jääb ära, kuna selleks puudub vajadus.”

      Pidasin väikese pausi. Võitlejad olid valmis. Kahest minutist

      H-hetkeni piisas täiesti.

      „H-hetk – kell 210600ST03DETS. Kas on küsimusi?”

      „Kas vaenlase julgestajad tuleb ka elusalt kinni võtta?” tahtis vanemveebel Ahmadinejad teada.

      „Jah. Kui see on vähegi võimalik ega sea ohtu ülesande täitmist,” kinnitasin.

      Kõik СКАЧАТЬ