Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ulatasin valge päikesekettaga musta riideriba veebel Wang Peng VIII-ndale. Ta kummardas kergelt ning vahetasime traditsioonilised Banzai-tervitused.

      „Nagu näha, saatuse eest pole pääsu,” lausus allohvitser seejärel mõtlikult. Öeldus polnud ei kurbust ega kibestumist, samuti puudus selles reipus või rõõm. Peng oli oma elu juba seljataha jätnud.

      Embasin teda korraks, samuti nelja tema jao võitlejat, kui ma nendega ükshaaval hüvasti jätsin. Nad pidid minema esimestena koos libasõdurite kompaniiga, et teha pettemaabumine kõrgendikust 443,8 kagus. Manöövri eesmärk oli meelitada vaenlase tankiüksused kõrgendiku piirkonnast minema.

      Seejärel kutsusin enda juurde rühmaülemad ning kompanii veebli. Peagi seisid nad kõik mu ees – kompanii veebel ülemveebel Takeshi Kawabata VII, hüüdnimega Vana Samurai, esimese rühma ülem nooremleitnant Lin Tianhao X, teise rühma ülem leitnant Jean-Roch Coignet V, kolmanda rühma ülem leitnant Hubert Schöttli XI, neljanda rühma vanemveebel Sajdin Ahmadinejad VIII ning lahingutoetusrühma ülem leitnant Goran Mitič VII.

      „Plaanid on tehtud ja käsud antud. Nüüd jääb üle need ellu viia. Kui teil on küsimusi, võib käesolev hetk jääda viimaseks võimaluseks neid näost näkku esitada,” pöördusin alluvate poole.

      Mul oli plaanis kolmanda, neljanda ja lahingutoetusrühmaga sõna otseses mõttes vaenlasele pähe hüpata ja maabuda otse kõrgendikule 443,8. Ma kavatsesin vallutada selle käigult. Ülejäänud kõrgendikud jäid esimese ja teise rühma hõivata.

      Loomulikult oli see väga riskantne plaan. See tähendas, et meie kompanii pani kõik ühele kaardile. Kuid viivitamine oleks olnud veelgi riskantsem, sest hetkest, mil esimene mees planeedi pinnale astub, hakkab aeg tiksuma meie kahjuks. Olin endale selgeks teinud, et selles lahingus pole reservide hoidmisel mõtet. Vaenlase võimalused jõudude koondamiseks ning lahingusse paiskamiseks olid mõõtmatult suuremad kui meie kompanii üks või kaks reservrühma.

      Algusest peale tuli kõik välja panna ning juhtida nii, nagu oleks käesolev hetk viimne. Midagi säästa või varuks hoida oli mõttetu. Invasioonijalaväes oli nagunii kombeks, et mitte ükski võitleja ei söönud grammigi, ei maganud silmatäitki, ei puhanud hetkegi, isegi ei palvetanud kordagi enne, kui portaal oli üles pandud ning esimene soomusjalaväe- või tankibrigaad selle läbinud.

      Kõik vaikisid. „Härra kapten, meil on hea plaan. Juba Napoleon on öelnud, et marsi hajutatult, aga ründa kontsentreeritult. Seda me ju teeme,” lausus leitnant Coignet mõne aja pärast.

      Jean-Rochile meeldis Napoleoni tsiteerida. Võib-olla sellepärast, et tema prototüüp kapten Jean-Roch Coignet oli aastail 1799-1815 kaasa teinud kõik Napoleoni sõjakäigud ning, ime küll, ellu jäänud.

      „Iga plaan kestab vaid esimese lahingukontaktini. Siis on kõige tähtsam haarata initsiatiiv. Kordan veel kord üle oma asendamisjärjekorra. Kõigepealt sina, Hubert. Siis Jean-Roch. Seejärel Goran. Teil kõigil on põhjust loota Takeshile. Niikaua, kui te kuulate tema nõu, ei jää meie kompanii hätta. See on kõik,” lõpetasin jutu. Surusin kõigil võitlejatel kätt ning igaüks läks oma rühma juurde. Andsin ülemveebel Kawabatale märku, et ta veel ei lahkuks.

      „Takeshi, mul on sulle üks palve,” pöördusin vana ülemveebli poole. „Kui minuga peaks midagi juhtuma, palun hoolitse siis poiste eest, et nad lollusi ei teeks. Nad on kompanii juhtimiseks veel liiga noored.”

      Ülemveebel kummardas sõnatult ja lahkus.

      „Kohalikele tuleb karm suvi. Vihma asemel sajab taevast alla föderaalarmee sõdureid,” kuulsin ühte oma lahingutoetusrühma sõdurit teistele ütlemas. Panin tähele, et mõned tema kamraadid naersid selle peale, aga suurem osa lähedal seisjatest jäi tõsiseks. Mu alluvad olid psii-impulssidega harjunud ning nad suutsid seetõttu tekkivat eufooriat valitseda.

      Võitleja eksis. Gort Ashryni taevast pidi hakkama alla sadama hoopis libasõdureid. Meie brigaadil oli vaenlase eksitamiseks plaanis korraldada kokku kuus petteinvasiooni, sestap oli brigaadiülem käskinud valmistada kolmkümmend kuus tuhat libasõdurit. Tegelikult valmistati makette veelgi rohkem, sest ka pataljoniülemad olid käskinud neid oma vajadusteks juurde teha. Ainuüksi minu kompaniil oli kakssada varjusõdurit. Iga libasõdur vajas ka relva, laskemoona, gravimootorit ja päikesepurje ning iga libajagu minilihtrit.

      Kõige selle valmistamiseks läks nii palju energiat, et kuu aega olid ARGOSE reaktorid töötanud piirvõimsusel, kuigi laev ise seisis paigal. Lähteaineks kulus ära terve suur asteroid, mille ARGOS oli enda lähedusse tõmmanud ja kinni napsanud. Panime kuu ajaga miljardeid sole hakkama, nii et silm ka ei pilkunud. Teised invasiooniks valmistuvad üksused tegid kindlasti sama. Odav ei paistnud see sõda küll tulevat.

      Lahinguarvuti vahendas mulle korraks ARGOSE sensorpilti, mis näitas, kuidas libaüksused laine laine järel laevalt stardivad. Parajasti paiskus kaheteistkümnendalt vahetekilt minema paarkümmend lihtrit. Umbes minuti pärast lahkus kolmandalt tekilt uus üksus. Tegelikult need polnud päris libaüksused, sest igas lihtris istus makettide hulgas ka üks inimene, lihast ja luust föderaalarmee võitleja.

      Mõtlesin, et küll võib olla kohutavalt üksildane tunne niiviisi ainsa elava hingena libasõdurite seas istuda.

      Minilihtrid meenutavad väliselt natuke kosmosehävitajat, nägin sadu voolujoonelisi, kaugelt vaadates noolt meenutavaid objekte läbi kosmose sööstmas. Invasiooni algus pakkus võimsat, isegi lummavat vaatepilt. Vaenlane jäi sellest õnneks ilma, sest neil polnud Q-süsteemi.

      ARGOS oli lähenenud Gort Ashrynile poole valgussekundi ehk umbes saja viiekümne tuhande kilomeetri kaugusele. Minilihtritega saime priisõidu kuue tuhande kilomeetri kaugusele planeedi pinnast. Siis tuli välja hüpata ning iga võitleja pidi oma päikesepurjega ise hakkama saama, kuni planeedi atmosfäär vastu tuleb. Viimased kilomeetrid läbi atmosfääri pidime liuglema gravimootori tasakaalustaval jõul. Liikumiskiirus kogu aeg üha aeglustus, nii et kogu teekond pidi kestma natuke üle kuue tunni.

      Lõpetasin sensorpildi jälgimise, sest vahepeal oli kogu kuuenda vaheteki välissein, mis seni oli olnud punane, vahetanud värvi ning muutunud kollaseks. Suur holokujutis kuulutas: „B-kompanii, I kolonn, valmis olla!”, ning selle all olev ajatabloo hakkas kolmest minutist sekundeid maha arvestama.

      Esimene kolonn oli veebel Wang Pengi jagu koos kahesaja libasõduriga. Peng liikuski koos oma nelja võitlejaga ettepoole. Ülemveebel Kawabata rivistas mõne hetkega ülejäänud kompanii.

      Viis meest, nende hulgas ka neljanda rühma ülem leitnant Bülent Özal IX, ei ärganud pärast kosmoserännakut. Kahte haiget võitlejat polnud ma suutnud aidata. Ilma veebel Pengi jaota jäi kompanii rivvi alles sada kaheksakümmend kuus meest.

      Peng ja tema alluvad olid kiivri pähe pannud. Mustad valge päikesekettaga riideribad olid juba sulandunud kiivrisse ning muutunud osaks selle moondekattest. Tänu sensorsüsteemidele võisime neid näha meie, mitte keegi teine.

      Me ei vahetanud Banzai-tervitusi, ei öelnud midagi, ei teinud midagi. Kompanii seisis liikumatult rivis. Kui välissein roheliseks muutus ja seejärel kadus ning võitlejad edasi liikusid, et minilihtrites libasõdurite seas kohad sisse võtta, andsin vaid lahkujaile kompaniiülemana viimast korda au, sest üksnes minu tahe ja minu käsk saatsid need mehed viimast ülesannet täitma.

      Mõne hetke pärast ilmus vahesein uuesti oma kohale ning muutus punaseks. Jäime rivvi, sest teadsime, et meil pole vaja kaua oodata. Panime kiivri pähe ning kontrollisime üle hapnikugeneraatorid. Peagi muutus sein taas kollaseks. Holokujutiselt võis lugeda: „B-kompanii, II kolonn, valmis olla!”, ning sekundilugeja läks uuesti käima.

      Meile СКАЧАТЬ