Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

      „Sain aru. Vajan kolm minutit keskendumiseks.”

      „Hästi. Kolme minuti pärast annan kogu brigaadi intraneti sinu kontrolli alla,” ei raisanud kindral sõnu ega aega.

      Teadsin, et psii-impulsi andmine nii suurele üksusele ei ole sugugi kerge. Ma ei olnud kunagi varem midagi säärast teinud. Väga tähtis oli, et tuhanded võitlejad, kellest paljusid ma ei tundnud või tundsin liiga vähe, oleks valmis oma teadvuses tahteimpulssi vastu võtma, oleks sellele häälestatud, oleks minu tahtega nii-öelda samal lainel. Ülesande täitmine ei tohtinud ebaõnnestuda. Ma ei saanud kindralit alt vedada ja tema usaldust petta. Kuid selle vältimiseks oli vaja kõigepealt iseennast emotsionaalselt ette valmistada, mis oli kõige raskem.

      Tühjendasin oma teadvuse mõtetest. Olin seda varemgi sadu kordi teinud, nagu mu isa oli mind juba lapsepõlves tegema õpetanud. Ei olnud vaja kurbust, kahetsust, süümepiinu, kõhklusi ega kahtlusi. Nüüd oli ainult üks: käsk. Käsk ja mina ning mitte midagi muud selles maailmas.

      Ma ei tajunud aja kulgu. Kindrali hääl tõi mu reaalsusesse tagasi. „Võitlejad! Ma käskisin meie teise pataljoni B-kompanii ülemal kapten Anton Irv VIII-ndal anda teile tugeva psii-impulsi. See on hädavajalik meie ülesande täitmiseks. Kapten Irv annab teile tahteimpulsi mõne sekundi jooksul.” Kindrali iga sõna tabas mind nagu raske ja täpne löök, millele järgnev vaikus täitis mu teadvuse ja kogu brigaadi nullside süsteemi.

      „2634. jalaväebrigaadi võitlejad! Punase Draakoni brigaadi sõdurid! Oleme leek, mis põletab maailma! Oleme tõusulaine, mis pühib kõik oma teelt! Oleme torm, mille järele jääb tühjus!

      Me usume iseendasse, kamraadidesse ja ülematesse! Me usume oma lahinguarvutite mõistusesse ja relvade jõusse! Meie tahe võita on vääramatu! Igaüks meist on väärt tuhandet vaenlast! Ei ole jõudu, mis suudaks meile vastu seista!

      Aeg on minna! Otsustav päev on käes! Tund on tulnud! See on meie vaenlase kaotuse päev! See on meie võidu tund!” Nende sõnadega andsin tahteimpulsi, mis mu lahinguarvuti poolt võimendatuna täitis hetkeks kogu meile kättesaadava MILNETi.

      Seda, mis nüüd järgnes, poleks ma osanud ealeski ette kujutada. Võitlejad mu kõrval hüppasid järsku püsti, haarasid relvad ning hakkasid neid pea kohal viibutama. „Banzai! Banzai! Banzai! Banzai!” skandeerisid sajad hääled võimsas, järjest tugevnevas kooris. See tundus nagu torm, millest olin äsja rääkinud. Teadsin seda eufoorilist seisundit väga hästi. Maria antud psii-impulss oli mul sügavalt meeles.

      Lahinguarvuti näitas, et teistes pataljonides toimub täpselt sama. „Anton, ma ei ole mitte kunagi varem ennast nii hästi tundnud! Sellise hetke pärast tasub elada! Ma olen tõesti õnnelik, et olen elanud tänase päevani!” Nägin, et pataljoniülem seisab mu kõrval.

      Tõusin ruttu püsti. Äkki ta embas mind. Tal olid silmad märjad ning ta ei häbenenud seda üldse.

      „Palju tänu, Anton! See oli just see, mida võitlejad vajasid,” tänas mind lahinguarvuti kaudu ka brigaadikindral Panfilov.

      „Tänan usalduse eest, härra kindral,” vastasin talle.

      Tundsin ennast väsinu ja rusutuna.Olin andnud liiga tugeva impulsi. Kurbus, kahetsus ja süümepiinad tulid tagasi, kuid varasemast palju teravamana. Tundsin sõna otseses mõttes ängistust. See tunne uhkas tõusulainena minust üle, sama lainena, mille olin äsja esile kutsunud, aga mis oli kohanud takistust ning põrkas nüüd mu enese pihta tagasi. Kõige hullem oli aga see, et mul puudus tahe sellest ülesaamiseks.

      Istusin tagasi põrandale ning püüdsin oma teadvust mõtetest tühjendada, aga ka see ei õnnestunud. Kuulsin, et võitlejad olid vahepeal „Invasioonijalaväe laulu” üles võtnud:

      Sadade häälte koor andis sellele kurvale laulule jõulise ja võimsa, isegi natuke kohutava kõla. Kuulasin kamraadide laulu ning jälgisin lahinguarvuti kaudu, kuidas brigaadiülem annab kaheksandal vahetekil sõduritele üle musti valge päikeseketta kujutisega riideribasid.

      Seal oli kokku kaheksasada kuuskümmend võitlejat. Kuna brigaadiülemal polnud varjuteatri jaoks üleliigset pataljoni kusagilt võtta, oli ta käskinud selle moodustada logistikapataljoni, lahingutoetuspataljoni ning meile tugevduseks antud õhutõrjepataljoni allüksustest.

      „Invasioon on tehing, kus kaubeldakse surmaga ning vahetatakse inimelusid aja vastu,” oli isa mulle öelnud sel ammusel päeval, mil talle teatasin, et ka minust saab invasioonijalaväelane. Brigaadikindral Vo Nguyen Giap VIII teadis, millest rääkis, sest ta oli ise olnud invasioonijalaväe brigaadiülem. Ka brigaadikindral Aleksander Panfilov IX oli sunnitud seda julma tõde tundma õppima.

      Mõned võitlejad jäid tõsiseks, kuid enamik naeratas, kui nad päikesemärgiga musta riideriba vastu võtsid. Nende reipad ja rõõmsameelsed Banzai-tervitused jäävad mulle igaveseks meelde.

      Olin kuulnud, et kunagi kasutasid inimesed uimastavaid aineid, mis viisid neid korraks eufoorilisse seisundisse, tekitades teadvuses irreaalseid kujutluspilte või siis võltsi mõnu ja rahulolu. See, mis võitlejatega praegu toimus, ei olnud aga midagi uimastavat, võltsi või irreaalset. Kõige hullem oligi, et nende teadvuses toimuv oli eufoorilisest meeleseisundist hoolimata täiesti kaine, reaalne ja teadlik. Mina olin seda teinud. Minu antud psii-impulss oli nad sellisesse meeleseisundisse viinud.

      Brigaadiülem oli sünktõsine, kui ta võitlejaid üksteise järel embas. Ma mõistsin teda. Enamik varjuteatri võitlejatest hukkub, vaid mõned võivad imekombel ellu jääda. Kindral aga peab oma otsuste ja käskudega edasi elama, nende koormat elu lõpuni kandma.

      Ka mina pidin end kokku võtma, sest mitte miski ei vabastanud mind kohustusest oma alluvaid juhtida. Püüdsin tõusta, aga ei suutnud. Silme ees virvendas ning ajas öökima. Ma oleks vajanud praegu ise üht korralikku tahteimpulssi. Istusin kägaras vaheteki põrandal, reibaste ja rõõmsameelsete alluvate keskes ning hoidsin oma valust peaaegu lõhkevat pead käte vahel.

      Ma ei tea, kui kaua olin niimoodi konutanud, aga äkki tundsin, et mu enesetunne läheb paremaks. Tõstsin pilgu ja nägin, et peavaimulik on minu juurde tagasi tulnud. Ilmselt oli ta minu kõrval seisnud juba tükk aega. Olin olnud iseendaga nii hõivatud, et polnud tema tulekut tähelegi pannud.

      Kindral Akhondi abiga jõudsin lõpuks sinna, kuhu olin pürginud – meeleseisundisse, mil teadvus on mõtetest täiesti tühi. Peavaimulik lasi mul mõne aja niimoodi olla, siis aga haaras mu käe ning tõmbas mind järsult püsti. Vana mehe jõuline haare üllatas mind. Vaarusin korraks, aga jäin jalgele.

      Peavaimulik vaatas mulle veel korra otsa ning pöördus seejärel minekule. Ta ei öelnud sõnagi. Mõnikord ongi parem vaikida.

      „Goran, tule koos Pengi ja tema jao võitlejatega СКАЧАТЬ