Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei kartnud ma auto alla jäämist. Seda kartsin ma kõige vähem, sest olin sellisest elust päris juhmistunud. Kärvata olnuks lihtsam kui kõmpida niiviisi uduvihmas, minnes kirdetuule käest läänetuule kätte, seejärel põhjatuule kätte ja nõnda edasi. Tuuled sasisid, toppisid külmi sõrmi salli alla, varruka- ja sääreotstest sisse, ronisid püksiauku, piitsutasid tagumikku, rebisid mütsi peast, tirisid koti käest, riietasid lahti, tantsisid hullunud viirastuste kambana. Ei, jääda auto alla – ja kui saaks veel hoobilt surma –, see olnuks puhas rõõm… Seda karta oli suisa naljakas ja üldse mitte piinlik.

      Kõige rohkem kartsin ma, et mendid tulevad meid kontrollima. Mingid tüübid hulguvad, paljugi mis; üks on must, ahaa, kes nad on? Tuleks dokumente kontrollida… Ja siis läheks lahti sihuke kammaijaa, et ei tahtnud mõeldagi. Sest mendid ei lase sind kohe maha, vaid hakkavad sul seaduse järgi pöidlaid kruttima, sind marineerima… Kuid ma ei tahtnud oma hirmu talle tunnistada. Hanuman oli valmis neile alla andma, avama toimiku, paluma varjupaika; tal olid põhjendused… Ainult et ta tahtis teha seda ise, mitte vahele jäädes. Veel oli tal võltsitud „sinine kaart”, mingi indialase oma. Õigemini selle koopia… Küll tema oleks välja nuputanud, kuidas välja keerutada… Ta rääkis ise endale vastu. Kord tõmbles, kord ütles, et tühjal teel ei ole mentide kartmiseks nähtavat põhjust ega saagi olla. Pole ju kedagi! Ta ei uskunud, et mendid võivad lihtsalt eikusagilt välja ilmuda. Ta ei uskunud halba saatusse. Aga mina uskusin! Teadsin lapsest peale, et mendid on deemonid! Kuid Taanis ei oleks nad põllule roninud. Mitte mingi hinna eest. Taanis sai mente vältida ainult kõrvuni sitas kükitades. Ma leidsin sadu põhjuseid varjamaks oma tõelisi hirmusid ja keeramaks seejuures suure tee pealt ära. Mõtlesin välja mingi marsruudi – „lõikame merele lähemale”, „lõikame merest kaugemale”, „lähemale talu juurde, vaatame, äkki on miskit välja pandud, külmkapp või mingid juurikad” – ja siis andis ta järele. Kõndis minu järel ja me sattusime udu sisse. Udus hakkas Hanuman enesevalitsust kaotama. Ta karjus, et kardab kohutavalt udu, et on kartnud udu juba lapsest peale. Sest vaadake, ta olevat ükskord mägedes ära eksinud… Mägedes oli udu… Talle tundus, et ta astub sammu ja kukub kuristikku… Ta oli siis veel päris väike. Sestpeale esinesid tal paanikahood. Ma rahustasin teda, ütlesin, et me pole mägedes, mingeid kuristikke pole ega saagi olla, kuid miski ei mõjunud, ta ei kuulanud mind, ajas oma joru.

      Tuli välja, et ta kartis udu mitmel põhjusel. Ta mitte ainult ei kartnud udusse füüsiliselt kaduda. Ta tundis udu ees mingit ontoloogilist hirmu. Ta kartis, et võib midagi unustada ja mitte niisama tühja-tähja, vaid olulist. Ta kartis, et udu varastab talt mälu või hinge, pistab asemele kellegi teise oma ning siis väljuks Hanuman udust täiesti teisena. Näiteks astuks ta udust välja Amarjeetina, aga see on hoopis teine inimene. Või Arjunana ja siis oleks päris hullusti. Lõpuks kandis udu kogu tema suguseltsi meelest halbu sõnumeid, ebamäärasust, muutusi, lahkhelisid, tülisid, laostumist. Mind need asjad ei kohutanud sugugi, sest kõik see oli minu arvates minuga juba juhtunud ning hullem võis olla ainult mentide kätte sattumine.

      Mõnikord kukkus Hanuman udus midagi jahvatama, puistates fuck’e nii heldelt, et ajas üle ääre. Vandesõnad, ilma milleta ei kujutanud tema artikulatsiooniaparaati ettegi nagu India toitu ilma tšillipiprata, olid tegelikult kütus, mis pani tema elokventsi liikuma. Ta jutustas mulle seal udus kogu oma suguvõsast, oma esimesest naisest ja nendest õnnetutest, keda ta oli paljaks varastanud, et jõuda Kreekast Itaaliasse. Ta pajatas oma luiskelugusid nii ladusasti, et raske oli ära tabada, kus on tõde ja kus väljamõeldis, või näha valede hunniku taga tõevarjugi. Ta kaunistas oma fantasmagoorilisi monolooge olematute ajalooliste isikutega ja käigu pealt välja mõeldud sündmustega. Kui ta pistis töinama, siis ikka kuni läkastamise või luksumiseni. Hüsteeria mattis tal hinge. Tal käisid peal patukahetsushood. Ta tunnistas üles hirmsaid asju. Tuli tal käest kinni võtta ja talutada nagu last või pimedat. Mingil täieliku meeleheite hetkel tegi ta ilastades, vastumeelselt, äkitselt, olles pudelist vett lonksanud, kummalise avalduse, et ta olevat just nüüdsama saanud nägijaks. Seejärel käivitas ta taas oma monoloogi ja kukkus Taanit siunama. Taanit võis ta sarjata risti ja põiki, ükskõik mis kohast, ükskõik millisest tähestiku tähest. Alustas kuningannast ja lõpetas teab millega. Mõnikord läks ta omadega täiesti rappa, vantsis ja podises miskit omaette nagu nõdrameelne.

      „Nendel idiootidel on seniajani kuninglik perekond. Häh! Vaadake neid! Nad ei löönud neid maha nagu Venemaal. Ei, kus sa sellega! See on ju arenenud, tsiviliseeritud ühiskond! Põrgusse! No muidugi! Viikingid on kasvanud kosmopoliitideks. Põlvitagem siis nende ees! Selleks oli vaja astuda üksainuke samm. Neile on miskipärast seniajani tarvis lossiaadlit. Nad armastavad nii kangesti traditsioone. See on osa nende ajaloost. See on nii tähtis. Nende veretu revolutsioon sai läbi poole tunniga. Tuli kokku rahvas koosseisus viisteist kirjakandjat ja kolm kojameest, üks tatine prillidega studioosus kandis suurt plakatit, kuningas viskas neile aknast manifesti, mille oli kirjutanud tema armuke, kelle huultel polnud veel kuivanud kuninglik seeme, aken löödi kinni jätkamaks armumänge, siis hakkas vihma sadama, kirjakandjad said märjaks, suitsud olid tõmmatud ja mindigi laiali, baaridesse oma demokraatiat tähistama, kojamehed haarasid pihku luuad, prillipapa riputas plakati seinale, see on nüüd riiklikus ajaloomuuseumis. Oligi kogu revolutsioon. Ei mingit verevalamist. Ei mingeid kuulipildujaid. Ei ühtegi poodut! See pole teile Venemaa. Vau, nad ei tapnud kuningat; ta on neile vajalik. Nad on siin nagu Inglismaal. Miks mitte nagu Prantsusmaal? Sest Inglismaad valitsevad nende esivanemad. Mitte otsesed, kuid geenid, normannide, daanide, jüütide verelibled… Nad peavad seda meeles, sellepärast austavadki inglasi. Nad austavad neid kui nõbusid, peavad neid edumeelseks. Või veel, taipasid kupatada kõik oma paadunud maniakid ja mässajad Ameerikasse ja Austraaliasse. Mõistlik otsus. Braavo! Hehahoo, õhk läks kohe puhtamaks. Ent võta näpust: siin on teile India ja Aafrika poisid. Nad õiendasid ka nendega väga nutikalt. Jagasid mõlemad kontinendid kiirustamata ära sihukeste sirgete piiridega, et vastik vaadata. Elage armastuses, minge rahus! Ja mismoodi me peaks siis nüüd elama? Lihtsalt mingisugune kartograafiline perfektsionism. Lõikasid riigid korrapärasteks tükkideks, imeilusateks geomeetrilisteks kujunditeks, lihtsalt nagu mingi tordi! Reservatsioonid! Tükike sulle, tükike mulle, siin on hollandlasele tükike, see on prantslasele, aga tolle tüki võivad omale saada, sealt pole üldse midagi võtta, paljas liiv. Hahaa, inglastel on kõige täpsemad mõõteriistad. Nad katsetasid neid meie peal. Kõik mõõdud on lordide kojas välja mõõdetud. Mõõtude mõõt alates sugupuust. Marlborough’ ja Darlingtoni esiisa nivelliiriga ühes ja kaaluga teises käes. Vasaku silma asemel mikroskoop, et miski nägemata ei jääks. Parema asemel teleskoop, et Wellingtoni saabastega sammuda tulevikku. Andiamo! Maailm, mille ehitas Jack, on mõõdetud jalgades ja kaalutud naeltes. Otse loomulikult on neile vaja kuningannat. Printsessi polnud põhimõtteliselt vaja, liiga ilus, muinasjutuliselt ilus. Kuid England is not mythical land of blue birds and roses… it’s a land where policemen kill black boys on mopeds…14 Aga Taanis on rollereid kõige rohkem, isegi rohkem kui Hollandis jalgrattaid. Ma pole ilmaski näinud nii palju rollereid. Nad on isegi selle jaoks oma sõna välja mõelnud: knallert15. Hämmastav! Oled sa seda kuulnud? Või sina ise rääkisidki mulle sellest? Ja sulle oli sellest vist rääkinud su sugulane, kui ma ei eksi, on mul õigus? Pole tähtis. Udus pole sugulasi. Udus ei ole üldse mitte midagi. On ainult sõnad, mis kaotavad mõtte. Need on taani keeles viimase neljakümne aasta kaks viimast uut sõna: üks on roller ja teine vesinik. Uhahahaa! Vesinikupommi pole neile vaja, nad mõtlesid välja uue sõna. Parem oleks võinud udu laiali ajada ja muidusööjatest lahti saada. Aga ei, nemad tahavad ka, et lossis oleks kuninganna. Loomulikult, miks peaks loss tühjalt seisma? Muuseum ühes seal elava reliikviaga. Vingem kui Madame Tussauds’ muuseum. Heh, ajalookaitseala, elus kuninganna. Vaadake teda, selle naise soontes voolab Taani Holgeri veri. Hohoo! See teeb saurusele pika puuga ära. Mammutile. Külalisele kosmosest. Ta on meie kuninganna. Nad on siin nagu sipelgad. Nagu mesilased, raisk. Putukad. Ja seda kuninglikku perekonda on neile vaja, et neid pildistada, lugeda neist kõmulehtedes, panna nad riidesse, toita ja isekeskis taga rääkida. Küla värk. Neil pole siin millestki muust laterdada. Kelle lehm andis kui palju piima, kelle emisel sündis kui mitu põrsast, ning СКАЧАТЬ