Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üheksa. Bill oli baaris olnud kakskümmend neli minutit, ja see oli rekord isegi Fox and Houndsis, kus teenindus sõltus sellest, kas noolemänguvigastus laskis Rayl end liigutada või ei.

      Johnny teadis, et oleks pidanud ise minema. Isegi kui Ray oli leti taga, võttis doktor Billil joogiostmine alati poole kauem kui kellelgi teisel kohalike tõttu, kes kasutasid võimalust omakandi kõrtsi mugavuses mitteametlikku meditsiinilist nõu küsida. Sellist hinda pidid maksma, kui olid arst. Teisalt vaevusid väga vähesed Johnnyl nööbist kinni võtma ja keskkooli ajalooõppekava kohta küsimusi esitama.

      Ta heitis pilgu üle laua Natalie’le, kuid too vahtis hajameelselt kaugusse – tema puhul tavatu ilme – ja mehe süda vajus saapasäärde.

      Johnny aimas, millele naine mõtleb: nüüd mõtleski ta ainult sellele. Naine rehkendas oma viljakat aega ning arutas, kas tasub meest varakult koju vedada või pigem veel tunnikeseks Billi seltsi jätta. Iroonilisel kombel ei täitnud kumbki võimalus – kirglik seks kõige võluvama naisega, kes baaris oli, ega veel üks õllering parima sõbraga – Johnnyt ootuspärase rõõmuga.

      Bill võis ju olla asjatundlik arst, kuid selles, mis puudutas viljakust, oli ta Johnny isikliku arvamuse kohaselt Natiga võrreldes suisa asjaarmastaja. Natalie tegi, mis suutis, et mehe eest veriseid üksikasju varjata, aga kui naine sind pool kuud võrgutas ja teiseks pooleks õnnetult unarusse jättis, pidi isegi Johnny-sugune poiss teadma, et midagi on teoksil. Ja ta polnud selline ohmu, nagu pealt paistis. Ta oli näinud veebilehekülge, mida naine oma arust tema eest varjas, seda, mille näpunäidete alusel ta hommikuti oma kehatemperatuuri mõõtis. Nat arvas, et suudab ka seda mehe eest salajas hoida, summutades termomeetri piiksumise enne, kui kell helises. Neil päevil sarnanes armatsemine pigem spermadoonorlusega.

      Johnny kopsis vahuviirulise klaasiga vastu lauda, pigem ajaviiteks kui Nati tähelepanu võitmiseks. „Kui kaua võib üks mees õlleringi ostmisega aega viita?” küsis ta lustakal toonil. „Mida ta seal teeb? Pruulib õlut?” Natalie virgus hoobilt transist ja heitis pilgu baarile, kus tõepoolest oli Billi vastu pukki surunud üks innukas pikkade säärsaabastega tüdruk, kelle kaelal näis midagi viga olevat, otsustades selle järgi, kuidas ta julgustas Billi seda uurima. Billil polnud erilist julgustamist vaja: ta langetas tumeda pea, nii et juuksed silmile vajusid, ja näoilme laskis aimata, et ta ühmas midagi. „Ei, minu arust on tal kabinetiväline vastuvõtt,” sõnas naine kuivalt.

      „Kummaline, kui palju imelikke lööbeid siin tekib. Ray peaks laskma oma kõrtsi suitsutada.” „Minu arvates lunib tüdruk koduvisiiti,” sõnas Johnny.

      „Tal veab,” vastas Natalie. „Billil on järjekord, eks ole.”

      Bill oli kena mees, seda pidi tunnistama isegi Johnny. Pikk, sportlik, säravate pruunide silmadega; Billil oli kolledžisõudja kena välimus, mis tähendas, et ta võis kanda kõrge kaelusega polosärke ega näinud seejuures välja nagu tohmakas. Ta oli just selline mees, kellesarnase pidanuks Johnny ema meelest koju tooma Johnny õde Becky, ehkki Johnny tahtnuks kihla vedada, et tegelikult ei jõua Bill kunagi „emaga kohtumise” staadiumi, kuna tema ümber tiirles lõputult jumaldavaid naisi. Billi pruudid pidasid vastu keskeltläbi kolm kohtingut või kaks nädalalõppu. Ja ometi õnnestus Billil naised alati maha jätta nii peenetundeliselt, et nood ikka veel tema õla najal nutsid ja Johnnyle kinnitasid, et Bill on „kõige toredam mees, keda ma elus kohanud olen”. Johnny arust oli Billil aeg kogu seda paaritumismängu tõsisemalt võtta. Mitte ainult selle pärast, et abielul on terve hulk häid külgi, vaid ka seetõttu, et Longhamptoni-suguses väikelinnas oli naisi piiratud arv.

      „Mis sa arvad, kas ta jätaks ringiaelemise, kui ta nii kena välja ei näeks?” küsis Natalie ühtäkki. „Mis sa arvad, kas tal on liiga palju valikuvõimalusi?”

      Naine tegi seda tihti: puges mehe mõtteisse, ilma et too oleks arugi saanud. Johnny libistas käe üle seljatoe velveti, et naist pisut lähemale tõmmata.

      „Minu arust vaatab ta meid ja ihaldab seda, mis meil on,” ütles ta siiralt. „Aga seda, mis meil on, ei pakuta nii tihti, eks ole. Mina mõtlen iga päev, kuidas mul on vedanud, et kohtasin oma unelmate tüdrukut omaenda mugavas koolisööklas. Kaksteist aastat hiljemgi oled mulle ikka veel terane kuuenda klassi plika. Oma Jennifer Anistoni soenguga.”

      Johnny võinuks lisada: ja sa lähed iga päevaga ilusamaks ja hämmastavamaks, ja ma ei suuda uskuda, et sinusugune auahne, tark, ilus naine võis valida minusuguse mehe. Aga seda ta ei öelnud, sest Nat juba teadis, mida mees arvab.

      „Ma olen õnneseen,” ütles Johnny hoopis.

      Naine heitis talle kõõrdpilgu, targad rohelised kassisilmad lõbustatult kiiskvel. „Jäta. Sa ajad mind iiveldama.” Kuid naine kummardus lähemale ja surus mehe kaelaõnarusse vargse suudluse, kiirelt, et keegi ei näeks. Johnny süda hakkas puperdama ja ta lootis, et see tähendas: asi susiseb. Selle nimel võis ühe õlle ohverdada.

      Kuid Natalie mõte pöördus taas Billile. „Billil oleks pruuti vaja,” ütles ta ohates ning taas iidvanale veinpunasele velvetile nõjatudes. „Ta ei saa igavesti niimoodi sehkendada. Ta ei saa igavesti meiesuguse õnnetu abielurahvaga läbi käia. Miks ta viimase pruudi maha jättis?”

      „Too ei osanud autot parkida.” Johnny suunas tähelepanu taas baarile, kus brünett laginal naeris ja rindevahet demonstreeris. Billi naeratusse ilmusid esimesed koolnukangestuse märgid. „Kuule nüüd, poiss lepib ju vähesega. Tema tahab vaid kahekümne kuue kuni kahekümne kaheksa aastast naist, kel poleks ei last koormaks ega jubedat eksi; kes oskaks hästi süüa teha, oleks blond, pikem kui Kylie Minogue, aga lühem kui Kate Winslet, kellele meeldiks vaba loodus, aga ka kodune hubasus.”

      „Kes oskaks laitmatult parkida.”

      „Nojah.”

      „Ta ei tahagi kedagi leida,” ütles Natalie ohates. Ta rüüpas viimase sõõmu dieetkoolat, samal ajal kui Johnny pead murdis ja endalt küsis, mida naine silmas peab. „Kas peaksime Billi konsulteerima jätma või talle appi minema?” Nad uurisid Billi kehakeelt: pikk jalg üle põlve, käed kaitsevalmilt rinnal vaheliti. Sellal kui nad vaatasid, tabas Bill Johnny pilgu ja raputas vaevu märgatavalt pead. „Ma lähen päästan ta ära.” Johnny tõusis ja oleks äärepealt väikese laua ümber ajanud. Ta polnud väikest kasvu ja lauad olid väga tihedalt kokku lükatud pärast seda, kui Ray võttis pähe Fox and Houndsist peenema kõrtsi kujundada ning surus joojad ahtasse nurka, et söögisaalile ruumi teha. „Mida ma sulle toon?” „Virgin Mary.” Natalie oli ohverdanud valge veini juba siis, kui loobus teest, kohvist ja kõigest muust, mis võis tema hormoone mõjutada. „Johnny, ma ei taha norida, aga kas sa ei arva, et peaksid … sedasama võtma?” Naine hammustas huulde ja pööras pilgu oma käekotile kulunud velvetistmel. Tundus, nagu ta oleks pahane pigem iseenda kui Johnny peale. Johnny teadis, mille naine ütlemata jättis: kas mehel on meeles, mis nõu talle õllejoomise kohta anti? Natalie ei norinud tema kallal kunagi; see oli nende eneste kirja pandud abielutõotus, nagu ka lubadus, et mees triigib ise oma särke. Kuid praegusel juhul polnudki naisel tarvis norida; kui oli valida, kas loobuda õllest või anda doktor Billi madalakontsaliste kingadega kättemaksujumalannast medõele Soniale analüüsiks hirmuäratav proov, ohverdas ta mõneks kuuks meeleldi õlle. Nüüd oli juba aasta möödas sellest, kui nad „rasestumisest hoidumise lõpetasid”. Johnny elu pikim aasta. Ometi, mõtles Johnny, on lapsesaamine Natalie’le tõeliselt tähtis. Ja talle endale ka. Ilmselgelt oli see tähtis neile mõlemale, sest Johnnyt tegi õnnelikuks kõik, mis tegi õnnelikuks Natalie’d. Aga mis sellesse puutus, siis mõtles Johnny salamisi, et tema oleks üsna õnnelik ka siis, kui peaks ülejäänud elu Natalie’ga kahekesi veetma. „Virgin Mary? Ah, kokteilid? Foxis?” ütles Johnny hoopis. „Löön vist kampa. Annan Rayle veidi aimu, mida ta võib oodata neilt peentelt pintsaklipslastelt, keda ta tahab siia СКАЧАТЬ