Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oleks Jennifer mingi mööduv nähtus. Me suhtume teineteisesse väga tõsiselt.”

      Zoe hingas sügavalt sisse, et kerkivat paanikat vaigistada. Praegu polnud õige aeg. Poisid kilkasid, auto pakiruumist kostis niutsumist, Zoe polnud osanud isegi ette kujutada, et pärast Legolandi minnakse nii ruttu Alton Towersisse. Majas oli hüsteeriat niigi küllalt. „David,” ütles ta nii rõhukalt, kui sai. „Seda asja peame korralikult arutama, see pole küsimus, mida mulle ette sööta paar minutit enne seda, kui sa lapsed maha puistad.”

      Häda oli selles, et Zoe kartis tülisid ja süda oli tal pehmem kui sulavõi. Ja David teadis seda – oli alati teadnud. Just sellepärast ta nõnda toimiski.

      „Spencer! Tule tee pealt ära!” hüüdis Zoe. „Leo! Vaata ette! Tule palun kõnniteele. Mõlema jalaga.”

      Poisid kiikasid vallatult auto tagant välja. Oli selge, et midagi on teoksil. Kuidas ma saan töö kõrvalt kutsika ja kahe lapse eest hoolitseda, hädaldas hääl Zoe peas. Ta heitis pilgu Davidile. „Ma ei saa kutsikaga hakkama. Miks pean alati mina olema see, kes ei ütleb?” Tal jäi hääl kurku kinni. „Ära siis ütle ei,” vastas David, nagu oleks see maailma kõige enesestmõistetavam asi. „Nägemist, poisid! Kas tulete ja teete issile kalli?” „Emme! Vaata!” Leo pani midagi Zoe’le sülle ja too haaras rabelevast kullakarva kutsikast vaistlikult kinni. Loom oli soe ja pehme ja raske nagu titt, hülge moodi sileda karva ja suurte pruunide silmadega, mis vaatasid Zoe’le usaldavalt otsa. Loomake niitsus ja kippus tema kätt lakkuma. Oi ei, mõtles Zoe, üritades iga hinna eest südant kõvaks teha. Ei. Nii lihtsalt see läbi ei lähe. „Tema nimi on Toffee,” ütles Leo. „Kas ta pole armas?”

      Spencer jättis hüvasti Davidiga, kes poissi kallistas ja tal juukseid sagis, ja Zoe terased kõrvad tabasid rohkem lubadusi, kui ta oleks kuulda tahtnud. Lubadused olid suhkruga liialdamisest masendavamad. Zoe silmitses Leod, kes oma liiga suure jope seest ootusrikkalt tema poole üles vaatas. „Jah,” ütles ta. „Ta on imeilus. Aga, Leo, kas sa ei mäleta, et me rääkisime koertest ja sellest, et pole aus …” „Tule ütle issile head aega!” David ajas teispool autot käed laiali ja Leo tormas emale kiiret vabandavat üleõlapilku heites isa juurde. See, kuidas poisid püüdsid ühe vanema juurest teise juurde minnes kummalegi õiglaselt armastust jagada, murdis Zoe südame. Kutsikas niitsus taas ja Zoe taipas, et oli teda tahtmatult pigistanud.

      Ta arutas, kas hoiab loomakest õigesti. Kui vana too on? Zoe’l polnud kunagi varem koera olnud. Mida temaga peale hakata? Zoe aju asjalik pool, pool, millest tal polnud aimugi olnud, enne kui ta lapsed sai, koostas juba nimekirju – kas poistel on raamat kaasas? kuidas koera asjadega on? kus loom magama hakkab? – ja Zoe taipas, et hetk, mil ta võinuks Davidit sundida koera tagasi võtma, et loom tema ja Jenniferi juures elaks, kaob otsemaid käest. Tema ilusad pojad lehvitasid Davidile hüvastijätuks, silmad pisarais, mille varjamiseks nad olid veel liiga väikesed, ning mees hiilis autosse ja pani mootori käima, ning siis ühtäkki sõitis David minema ja Zoe jäi maha kahe hüperaktiivse poisi, kogu nende musta pesu ja labradorikutsikaga.

      Zoe tundis kätel midagi sooja ja märga.

      Labradorikutsikas oli ta täis pissinud.

      Kuradi, kuradi David.

      5

      Rachel ärkas, tajudes näol hommikupäikest ja sooja hingeõhku, ning arvas, et on Oliveriga voodis, omaenda Londoni-korteris. Maja ja koerad? Küllap see kõik oli pentsik unenägu. Südamesse tulvas kergendus, aga kui Rachel silmad lahti lõi, ei näinud ta mitte Oliveri kutsuvat ilmet, vaid pikka musta koonu ja – kui Rachel pilku nagu kord ja kohus keskendas – kahte jääsinist silma. Gem seisis, käpad tekil, küünitus innukalt tema poole ja niitsus tasa.

      Rachel taipas õudusega, et loom oli teda lakkunud. Ta tundis ninal, õigemini ninas koerakarvu. „Rrrr!” Rachel tõusis nägu hõõrudes istukile ja koer pani käpad otsemaid põrandale ning taganes toa kaugemasse nurka, kust jäi teda kurvalt piidlema. „See. On. Vastik. Kas siin ärkavad kõik niimoodi?” küsis Rachel.

      Gem ei lausunud sõnagi.

      Rachel laskus taas patjadele ja jäi tühjal pilgul vahtima vastasseinal rippuvat kriidijoonistust kirglikust tumedapäisest naisest. Ta polnud päris kindlasti Londonis. Ta oli nüüd kolm päeva siin olnud ja polnud maja kraamimisega veel algustki teinud, rääkimata kinnitatud testamendi lugemisest, mille Gerald oli talle andnud. Ta oli vaid kinnisvaramaaklerile helistanud, et too maja ära hindaks, ja Valile valetanud, et otsib neid kuramuse hõbeharju. Rachel laskis pilgul loiult toas ringi ekselda ja arutas, kas Victoriaaegse mööbli ja eriskummaliste nipsasjade uurimine läheb majakraami läbivaatamise kirja. Taas köitis tema tähelepanu vastasseinal rippuv raskete laugudega saatuslik naine, taha kammitud süsimusta juuksepahma alt kiirgamas uhke pilk.

      Selle jätan vast endale, mõtles Rachel. See oli üsna tema moodi, kui ta oma pruunid silmad korralikult ära värvis. Pildi alla oli sirgeldatud signatuur ja „Pariis, 1966”.

      Rachel arutas, mis kell võiks olla, ehkki see oli ükskama, sest siin näisid kõik tegutsevat maa-ajaarvamise järgi. George Fenwick oli eile kell üheksa hommikul läbi astunud, et pidada talle loengut, kui tähtis on mõned varjupaigakoerad koertekodust välja uude koju saada. Rachel oli sel ajal alles pidžaama väel ja Megan pidi ta lausa voodist välja tirima, kuid mehele polnud ilmselt pähe tulnud, et ta võiks hiljem naasta.

      „Sa ei saa lasta neil siin vedeleda ja ennast lolliks õgida,” rõhutas mees, süües hommikueinet, mis Freda Shackley oli talle nina alla pannud. „Ise oled suhtekorraldaja – sul ei peaks raske olema nende kolimiseks kena kampaaniat korraldada. Just seda oleks Dot tahtnud: et leiaksid vanadele koertele uued kodud. See on sinu kui testamenditäitja kohus.”

      „Ma panen selle kirja,” oli Rachel vastanud. Nüüd olid tema nimekirjadest suisa eeposed saanud. Kuid tundidepikkuse tuima voodislesimise vahel lahkus ta majast – Megani ettepanekul – ainult selleks, et Gemiga maja ümbritsevail põldudel kõmpida, mõeldes kõigile neile teravmeelsetele ja hävitavatele sõnadele, mis ta Oliverile lausub, kui too peaks iial söandama oma nina siia pista.

      Rachel oli end mitu korda nutma ajanud. Gem polnud midagi öelnud, aga kui nad majja naasid, pani ta esimest korda pea Racheli sülle.

      Allkorruselt kostis kauget haukumist ja eesuks paugatas, mis andis märku vabatahtlike jalutajate saabumisest. Neil üürikestel viivudel, mil ta ennast ei haletsenud, tundis Rachel tõepoolest süümepiinu, et laseb Meganil kogu töö ära teha. Kuid nähes, kuidas erksavärviliste joppide ja saabastega jalutajad kööki ilmusid ja sealt kadusid, vadrates, sellal kui koerad neid Longhamptoni pargi poole vedisid, tahtis ta suisa maa alla vajuda. Nad kõik olid nii kenad, nii kaastundlikud – ja nii kurvad, kuna ta oli pealtnäha tädi surmast sedavõrd vapustatud, et lebas voodis ja nukrutses. Tema südamevalu juures oli kõige hullem see, et ta ei saanud seda kellelegi pihtida. Olukord oli liiga segane. Veelgi hullem: see oli täiesti tema enda süü ja ta polnud vältimatu hävingu lähenedes mingeid plaane teinud. Kuhu küll minna, arutas Rachel ilmetul pilgul pragunenud lakke vahtides. Mida ette võtta? Mis mõte sel on? Kostis vaikne koputus.

      „Rachel?”

      See oli Megan, kes tõi igal hommikul tassi teed, et Rachel voodist välja meelitada. „Rachel, kas sa oled ärkvel?”

      Gem tõusis hääletult jalule ja hiilis ukse juurde ning pani pea viltu, nagu tahaks Rachelile öelda, et võtku juba jalad alla. „Mm, jah.” Racheli hääl murdus ja ta köhatas. „Jah, lihtsalt … vaatan oma meile.” Ta lootis, et Megan ei juhi tema tähelepanu sellele, et Dotil pole üldse internetiühendust. „Tore! Ma tõin sulle tassi teed. Asi on selles, et mul on jalutamisel abi vaja,” jätkas Megan. „Üks tüdruk, kes tavaliselt käib, СКАЧАТЬ