Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suured koerad. Bertie näppab toitu, ei pidanud puhtust, nutab, kui ta üksi jäetakse, närib.” Megan manas näole karmi ilme, mis polnud päris veenev leebuse tõttu, millega ta Bertie lontis kõrvu sügama kummardus. „Sa oled kellegi projektikoer, eks ole, Bertram. Sa vajad kedagi, kellele meeldib end proovile panna.”

      „Ma lugesin tema kirja,” ütles Rachel uksele kinnitatud sildi poole noogates. „Ma arvasin, et Dotile ei meeldinud rääkivad koerad?”

      „Nojah, ei meeldinudki. Kuid ta tunnistas, et see on parim viis panna inimesi mõistma, et koerad pole mänguasjad, keda võib üles korjata või maha jätta, et ka koertel on tunded, tead.” Megani ilme süngestus kaitsevalmidusest ja ta näris küünekisku. „Nojah, nad ei tunne süümepiinu ega vimma ega tegele emotsionaalse väljapressimisega, kuid nad tunnevad üksildust. Me tahtsime, et uued omanikud tõesti hoolikalt läbi mõtleksid, kelle nad koju viivad: elusolendi, kes sõltub nendest.”

      „Nagu lapsega,” ütles Rachel valukihvatusega. See oli veel üks tontlik mõte, mis teda pärast Oliverist lahkuminekut kummitas. Lapsed. Lapsed, keda tal nüüd kunagi ei sünni, olgugi et ta polnud neid varem tahtnud.

      „Raskem kui lapsega,” ütles kolmas hääl ja mõlemad pöörasid ukse poole, kus seisis George, käed rinnal vaheliti. „Laps võib sulle öelda, mis tal viga on, samal ajal kui sina ja koer peate teineteise keele selgeks õppima. Mõnel inimesel pole kannatust, aga see pole koera süü. Kuidas su peened rõivad elavad? Ma näen, et oled Jimmy Choo4 kingadest loobunud.”

      „Ma ei karda paari karva.” Rachel rapsis põgusalt seelikut. Ta ei kavatsenud George’ile öelda, et see läheb hommikul otseteed keemilisse puhastusse. „Ma ei teadnud, et siin on nii palju kodutuid koeri. Advokaat ütles, et Dot pidas põhiliselt koerte pansionaati?” „Nii oli see mõeldud,” vastas George. „Kuid Dotil oli omaenda missioon: leida uus kodu selle kandi igale hüljatud hingele. Kui sa minu arvamust teada tahad, siis võiksid siin korralikku elatist teenida, kui kuudid kodutuid koeri täis ei oleks. See on piirkonna ainus varjupaik, siin võiks olla hooldussalong, laienemisruumi jagub – ma tean, et Dotilt taheti seda aastate jooksul mitu korda ära osta. Ma võin sind ehk õigete kinnisvaramaakleritega kokku viia.” „See oleks,” alustas Rachel, kuid Megan heitis talle kaitsevalmis pilgu, mis sundis teda vakatama. „Jah, aga nad ei andnud tagatist, et varjupaik jätkab tegutsemist, ja see oli Doti elu.” Megan läks tagasi kontorisse, dokumente otsima, et neid Rachelile näidata. „Me peame pansionaadiasukad ja kodutud koerad täiesti eraldi hoidma: enne Doti surma oli meil sees viis pansionaadikoera. Ainult et minu arvates on parem sellega mõnda aega vahet pidada, kuni teame, mis edasi saab.” Ta vakatas. „See tähendab, kas sa …” „Megan,” hoiatas George.

      Rachel soovis, et ema praegu siin oleks ja näeks, et olukord on palju keerukam, kui keegi arvata oskas. Paganama „too mulle Acker Bilki plaadid”. Dot polnud Rachelile pärandanud lihtsalt kena kuuetoalist villat aedade ja mööbliga – tädi oli pärandanud talle maja, mille ülevaatamine võtab ilmselt kuid, äri, millest Rachelil polnud õrna aimugi, paberid, mis tuli täita enne, kui midagi müüa või jagada sai, töötajad, kes temast sõltusid, ja viisteist hüljatud looma, kellega ta peab süümepiinade vaigistamiseks tegelema. „Igatahes vabandust, et ringkäigu katkestasin, aga ma pean Meganiga Lulu pügamisest rääkima,” ütles George tarmukalt ja sammus Lulu puuri manu, nagu Rachelit polekski seal. Mees astus sisse ja Racheli üllatuseks tõstis puudel pea ja laskis mehel end sülle võtta. George’i käitumine Luluga oli sootuks erinev tema käitumisest inimestega: kindel, kuid leebe, peaaegu õrn. „Sa pole ikka veel sina ise, mis?” George pöördus taas Megani poole, käsivarreõnaruses koer, kes nägi tema toekas haardes veelgi väiksem välja. „Jah, kui ta jälle jalul on, oleks õigupoolest hea ta korda teha, aga ära teda mingi tobeda Hollywoodi käekotikoera sarnaseks püga. Ja ära räägi mulle kursustest, kus sa äsja käisid.”

      „Ma teen tavalise koerasoengu,” ütles Megan. „Aga talle meeldiks mõni tutt! Vaata teda, ta on näitusetüdruk!”

      „Megan,” kordas George ja nüüd kõlas tema hääl päris karmilt. „Loom pole mänguasi ja ma ei tahaks, et ta seda moodi välja näeks ja valede inimeste tähelepanu köidaks.”

      Lulu vahtis Meganit oma kaitsja turvalisest embusest, mustad nööpsilmad kluttis karva kuhilas kiiskamas.

      „Sa tead, et mitte seda …” alustas Megan, ent vakatas, kui mees hoiatavalt sõrme tõstis. Rachel tajus nende kahe vahel harjumuspäraseks saanud nöökamist ja tundis end kohmetult.

      „Ära tee nii kohkunud nägu,” lisas George, nähes, et naine ei saa Lulu armilt pilku pöörata. „Ta steriliseeriti äsja. Me kastreerime kõik koerad, see tähendab mina kastreerin.”

      „George teeb väga tihti allahindlusi,” selgitas Megan. „Sügaval sisimas on ta pehme loomuga.”

      „Ei ole,” parandas teda George. „Sellest soengust …”

      Rachel laskis pilgul ekselda piki puure, kus silmas pugalikpruuni Staffordshire’i bullterjerit ning paari tüsedat šokolaadikarva labradori, krapsakat Jack Russelli terjerit, kes ringi karglesid, ja mitut terjerilaadset krantsi, pruunides silmades värske ind, saba võta-mind-endale-soovist vehkimas. Teised puurid näisid tühjad ja ta ei tahtnud vaadata, juhuks kui nende asukad peaksid õnnetult selle tagaosas redutama nagu Lulu, suutmata oma vaimu lootmiseks kokku võtta.

      Kuidas sai neist valida vaid ühe? Kurku tõusis klomp, nagu oleks Rachel vatitupsu alla neelanud. Kuidas sa võisid välja astuda, teades, et jätad maha neliteist pettunud looma, kes endalt küsivad, mis neil viga on? Millal omanikud neile järele tulevad?

      Rachel vaatas maha ja pilgutas üllatunult silmi. Gem oli ei tea kust vaikselt välja ilmunud ja tema jalge ette heitnud, kitsad käpad kenasti koos, oodates, et talle tegevust pakutaks.

      „Mina pole Dot,” sosistas Rachel, nii et Megan ei kuulnud. „Ma ei tea, mida teha.”

      Rachel, mõtles ta, ära jumalapärast koertega rääkima hakka. Võta end kokku. „Megan?” Tema hääl murdus, hoolimata pingutustest kerget tooni säilitada. „Ma lähen vanni. Millal, nojah, peab maja lukku panema?” „Pole vaja panna,” vastas Megan rõõmsalt. „Ma elan majas. Kuna olen koertekodu juhataja, oli meil selline kokkulepe. Loodetavasti pole sul midagi selle vastu: Dot andis minu käsutusse terve teise korruse. Seal on omaette vannituba ja elutuba. Ma ei sega sind.” „Ahah,” ütles Rachel. „Nõndaks.”

      Niisiis oli tal ka allüürnik. Suurepärane. Võib-olla see oligi tegelikult suurepärane. „Kas ma otsin sulle õhtuks midagi hamba alla?” küsis Megan. „Freda tõi pajarooga ja kappides on toitu küllaga.” „Ei, ma …” Rachel ei söandanud öelda, et ta ei taha kellegagi rääkida, sest Megan oli nii lahke, aga ta tõesti ei tahtnud. „Ma pean tööd tegema,” ütles ta hoopis. See oli ettekääne igaks elujuhtumiks ning oli minevikus alati toiminud. Iroonilisel kombel polnud tal muidugi mingit tööd teha, kui mitte arvestada kirju endistele klientidele selgitustega, et ta on töölt lahkunud. „Pole viga!” ütles Megan. „Ma ei teadnud, mis tunne sul on Doti voodis magada, sellepärast tegin voodi üles vabas kõrvaltoas. Vannitoa soojatoru peal on käterätikud.” Rachel manas näole sunnitud naeratuse. „Mm … aitäh. Aitäh kõige eest, mis sa oled teinud.” Megan naeratas veel laiemalt. „Pole tõesti tänu väärt. Kena kümblust!” „Head õhtut!” ütles George Fenwick nimme vana kombe kohaselt pead painutades. „Ja luba ma annan sulle oma keemilise puhastuse numbri!” „Sul on keemiline puhastus?” Rachel tegi umbuskliku näo.

      Mees muheles. „Pihtas.”

      Kuid Rachel oli liiga väsinud, et punktivõitu nautida. Selle asemel СКАЧАТЬ