Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

      Auto andis tänavaotsas millegipärast signaali ja Zoe teadis kärsitu tuututamise järgi, et roolis on David.

      Kurat, kurat, kurat, mõtles ta liiga hilja: kui ma vaid oleksin telekat vaadates näomaski peale pannud, võinuks mul olla nii sügavniisutatud nahk kui ka laitmatult puhas köök. Ta tõmbas käega läbi juuste, loobus siis, pistis juuksed klambriga kinni ja sidus ette Domestic Goddessi põlle, mille ema oli talle irooniliseks jõulukingiks toonud. See varjas kohvipleki tema T-särgil.

      Zoe kiirustas eesuksele just siis, kui Davidi hiiglasuur uus luksusmaastur maja ees seisma jäi. Spencer, kes paistis oma seitsmest eluaastast vanem, väljus peaaegu kohe, sellal kui David ikka veel telefoniga rääkis. Kõigest seitseteist kuud noorem Leo nägi turvavöö lahtipusimisega pisut vaeva, hüppas siis vanema venna järel sillutisele ja mõlemad vudisid erutusest pulbitsedes auto pakiruumi manu. Zoe süda paisus armastusest, nähes Leo liiga suurt suusajopet, mille varrukad üle käelabade vajusid. Niipea kui ta ukse lahti tegi, jätsid Leo ja Spencer pagasiruumist kottide õngitsemise katki ja viskusid tema embusse, nii et oleksid suures erutuses ta äärepealt jalust rabanud. Selle hetkeni oli Zoe arvanud, et igatseb laste järele, kuid tegelikult polnud tal aimugi olnud, kui väga ta neist puudust tundis. Pelgalt nende nägemisel paistis, nagu saaks elu taas maksimumvaljuse ning täisvärvid, ja otsekohe tundis ta end taas terviklikuna, normaalsena. Poisid olid ära olnud üheainsa päeva; David pidi pühapäeval „kusagile minema”. Ta oli seda ära kasutanud, et poisid järgmisel laupäeval taas enda juurde saada. „Tere! Tere!” hõikas Zoe üle poiste vada kardisõidust ja Londoni burgeribaaridest ja sellest – naise süda läks soojaks –, kui väga nad tema järele igatsesid. „Ärge üle pingutage, poisid – te jätate sellise mulje, nagu me polekski toredasti aega veetnud!” Zoe hingas sügavalt sisse ja tõstis pilgu ning nägi Davidit võidukal ilmel poiste kotte autost välja hiivamas. Kui David poleks selline kaabakas, mõtles Zoe, oleks ta täiesti kena mees. Lahutus sobis Davidile. Ta oli kas juba puhkusel käinud või oli Jenniferil solaarium: mehe nägu säras ja helepruunid juuksed olid lühemad kui varem, ehkki hallid salgud olid imeväel kadunud. Kadunud oli ka hatusest kampsunist ja teksastest koosnev nädalalõpuvorm, mida mees oli kandnud kõik need aastad, mis nad olid abielus olnud, ning nende asemel oli tal T-särgi peal seljas peen tuvihall kašmiirkampsun ja jalas, jah, need olid kindlasti puuvillased püksid ja purjekingad. Veebruarikuus. Davidist oli saanud tore issi just siis, kui ta oma lastekasvatamiskohustustest vabanes. Milline iroonia, mõtles Zoe. „Tere!” ütles ta mokaotsast. Ta oli endale lubanud, et salamisi võib ta mehest mõelda kui tahes halvasti, peaasi et Spencer ja Leo seda ei kuule.

      „Tere!” vastas mees sundimatult autole nõjatudes. „Koristasid?”

      „Jah.” Jah, va kaabakas, ehkki: kuidas sina seda tuvastada suudad? Sa ei pannud aastate viisi isegi nõudepesumasinat käima. Zoe naeratas laiemalt.

      David kergitas kulmu ja paistis lõbustatud. „Oo. Asjalood on tõesti muutunud.” Siis kortsutas ta kulmu. „Ega sa ometi mõtle maja minu selja taga maha müüa, mis? Sest …”

      „Emme!” Spencer sakutas teda varrukast. „Emme, issi tegi Leole maailma parima kingituse.”

      „Jah!” möönis Leo. „Sa ei arva elu seeski ära, mis see on; see on nii lahe!”

      Laste näod särasid erutusest, ja ehkki Zoe vaatas naerusui lapsi ja tal oli hea meel neid rõõmsana näha, vajus tal süda saapasäärde. Davidi kingitused tähendasid talle tavaliselt põhjalikke koristustöid. Zoe lootis, et see pole midagi niisugust, mis poistel südame pahaks ajab, maja rikub või temast endast võrdlusena kooneri teeb.

      „Las ma arvan!” ütles ta ning teeskles üsna hästi kortsuskulmset mõtlikku ilmet. „Kas see on … TARDIS6?”

      „Ei!” hüüdsid Spencer ja Leo.

      „Kas see on … dalek7?” Zoe heitis üle auto vargse pilgu Davidile. Ta poleks imestanud, kui see oleks nii olnud; ta oli asja uurinud, et rentida üks dalek Leo kuuendaks sünnipäevaks, mis oli järgmisel nädalal, kuid avastas, et NASA võiks seesuguse talle veidi odavamalt valmis ehitada. Oleks just Davidi moodi Zoe meisterdatud nutikas papist aseaine kõrvale tõrjuda.

      Mees raputas pead. „Ma ei usu, et nende eas oleks mõistlik poistele kõiki moeasju osta. Me peame sellest muide rääkima. Sellest „Doktor Who” peo asjast.”

      Rrrrrrrrrrrrrr, ole vait, silmakirjalik kaabakas. „Liiga hilja,” vastas Zoe. „Ma tellisin tordi juba ära.”

      „Ei, emme!” ütles Leo. Ta peaaegu et hüples rõõmust, ümmargune nägu emale vastu säramas. Poiss nägi välja nagu tilluke David, ainult ema pruunide silmadega. Zoe süda tõmbus kokku. „Arva uuesti, arva uuesti!” „Veel etem kui dalek,” sõnas Spencer põlastavalt.

      Zoe lootis, et see pole jalgratas. Poleks see ometi jalgratas. Või väike Ferrari või midagi sellist. „Kas see on …” Ta asetas sõrme lõuale ja vaatas Leod, üks silm kinni.

      „Kiirpaat?” „Ei!” itsitas poiss, suutmata naeru tagasi hoida. „See on kutsikas!”

      Zoe’l vajus suu lahti ja sedakorda polnud see teesklus. „Ega ometi elus kutsikas?” „Jah, elus kutsikas!” segas Spencer Leod peaaegu eest tõugates vahele.

      Mõne viimase kuuga oli ta vennast märkimisväärselt pikemaks kasvanud ja nägi välja nagu suur poiss. „Kuule, laseme ta välja! Ta on pagasiruumis. Tema nimi on Toffee ja ta on täitsa nagu telekas, ja nädala sees magab ta minu toas ja nädalavahetusel Leo toas.” „Minu toas!” karjus Leo. „Ta magab minu voodis, Spencer! Ta on minu koer!” „Ei, mina olen vanem …”

      „Ta on teie mõlema oma,” rõhutas David rahustaval, hellal, hoolival toonil, mis tekitas Zoe’s tahtmise ta ära kägistada. „Õrnalt, Leo, ilmselt ajas sõit Toffeele hirmu nahka.” Sellal kui poisid nagu ikka selle üle nääklesid, kes kutsika välja tõstab, ajas Zoe end sirgu ja vaatas üle autokatuse. „David. Ma ei suuda uskuda, et sa nii vastutustundetu oled!” sisistas ta. „Me rääkisime sellest jõulude ajal. Sa tead, et ma ütlesin: nad ei saa koera võtta! See on võimatu!” Mees laiutas käsi. „Miski pole võimatu, Zoe. See on hoopis mugavuse küsimus. Me kõik peame mööndusi tegema ja minu arvates mõjub see neile tõeliselt hästi. Kujundab harjumusi.” Zoe suutis raevu pärast vaevu hingata. Harjumusi? Pärast seda kui mees oli hävitanud kõik nende harjumused? See oli nii ülekohtune, et naine ei teadnud, millest alustada. Häda oli selles, et ta teadis: tal on täpselt pool minutit aega, enne kui mees vastutuse talle üle annab ja mootori möiratades veel nädalaks poiste elust kaob.

      „Vahest tuleksid sisse ja jooksid teed ja me saaksime sellest rääkida,” kohmas Zoe, kuid Davidil oli juba põiklev ilme.

      „Tuleksin hea meelega, aga ma pean tormama. Jenniferil on täna õhtuks plaanid. Ta on terve nädala ära olnud ja me peame, tead küll … tasa tegema.” Mees pruukis tarbetut eufemismi ja Zoe tundis taas šokolaadiküpsise maiku.

      „Ah? Ta oli ära?” Vähemasti ei rikkunud poiste nädalalõppu, mõtles Zoe endamisi. Hea seegi.

      „Jah,” vastas David talle üpris rahulolevalt ja enesekindlalt otsa vaadates. „Aga minu meelest oleks tore ta järgmisel korral, kui Alton Towersisse läheme, kaasa võtta. Võib-olla võtame ka tema kaks last kaasa, ehkki nood on veidi vanemad. Teeme perekondliku väljasõidu.”

      Zoe suu kuivas. „Me peame sellest rääkima. Sellest, kuidas me uusi suhteid poistele seletame. Kas nõustaja СКАЧАТЬ