Kuu ordu. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ees kerkis ehitiste vahelt lillakas tulekorsten, see loitles kiiresti tumenedes kui tupruv ja visklev loosungiräbal ja vajus siis kõrgemal laiali seenekujuliseks pilveks. Šunkto korrigeeris viimast korda kurssi ja rohkem tal teha polnudki, laev leidis endale maandumiskoha otse selle veel virvendavat kuumust ja ajutisi suitsuräbalaid väljapurskava kraatri serval, pidurduskiirendus pani nad kõik mõneks sekundiks rihmadel rippuma ja keelega magu tagasi hoidma ja siis olid nad all. Magnetrihmade sulgurid säratasid, kostis jalgade müdinat ja selleks hetkeks, kui piloot oli seadmetele pilgu peale visanud ja veendunud, et vähemasti lähematel sekunditel neid keegi ei ründa, ning kaaslasi vaatama pöördus, nägi ta vaid viimase kandu luugist kadumas. Siis vaatas ta ekraanidele teiste lennukite järele ringi ja avastas, et on servmine, kuid augule kõige lähemal, olles ühtlasi ka kõige paremini ehitiste vahel varjatud.

      „Kolmas sai pihta!” teatas Zoltag. Šunkto oli juba jõudnud märgata, et üks lennukitest on veel õhus, see ilmus kergelt laperdades nende tulekusuunast kõrval.

      „Fu, lasku mulle peale,” hüüdis ta kiiresti. Lennuk tuli palju aeglasemalt kui teised, sättis end õhus ja maandus siis kerge kolksatusega Šunkto masina peale. Naksatasid sulgurid, mis lennukid kokku liitsid, nii et üks neist võis teise minema viia, piloot viskas pilgu diagnostikale, mis kohe ekraanidele ilmus ja vangutas pead.

      „Vigastatuid on?”

      „Imekombel tõsiseid hädasid ei ole.” Ent tema ekraanile tekkinud higine nägu oli verine. „Tõsi, Mabelist ei ole minejat… teised lasid jalga.”

      „Fu, kähku siia alla, ma lähen.”

      Teise lennuki piloot heitis pilgu Zoltagi kujutise poole, viimane vaid noogutas lühidalt ja sekund hiljem maandus Fu alumise lennuki kabiinis.

      „Ma saan ise…” kostus ülevalt, kuid sellele ainult mühatati vastuseks ja Šunkto, kes ühe silmaga ekraane jälgides tegelikult kannatamatult ootas, millal Fu teise piloodi kohale paika saab, nägi kuidas Frank vigastatud kaaslase alla tõstis.

      „Rakett. Olime tagumised. Kestakillud,” napsas ta kiiresti seletuseks, piloodile lühidalt tervituseks noogutades ja toda Mabelit ühte tooli asetas.

      „Sa said ju ka pihta… Vedas sul,” heitis viimane hapult talle järele, kui mees Šunkto järel alumisest luugist välja sukeldus.

      Nad ei olnud tegelikult üldse hiljaks jäänud, sest kaugeima, Zoltagi enda lennuki sõdurid tormasid käigupealt trosse kinnitades auku nagu lemmingud urgu just siis, kui ta välja sai. Läbi rünnakuskafandri ei olnud midagi tunda, kuid piloot vilistas termomeetrit vaadates – üle viiesaja kraadi (st üle 23 °C°). Plahvatused ja augu põletamine oli ümbruse sisuliselt laustuleks muutnud. Eemal kerkisid taeva poole tule- ja suitsusambad seal, kus ikka veel võltsdessante tehti, siin oli veel vaikne, ainult kaitserobotid roomasid kõrgematesse kohtadesse, et paremaid laskepositsioone valida.

      Ta kinnitas ka oma trossiotsa esimesel pilgul usaldustäratavalt kindla betoonilaraka külge ja libises allapoole, toetades end ühe käega, teisega laserit hoides. Mõned sõdurid olid paar trossi ka alt kinnitanud ja sättisid mõned hävitusrobotid neile kui funikulääriga üles-alla liikuma, et kaitsta nende taganemisteed kusagilt tulla võiva külgrünnaku eest. Hetketi seinte peegeldustelt temani jõudev side andis edasitunginud kaaslaste asukohast selget aimu, kuid seda polnud vajagi, sest kõige kiiremal viisil – lõhkepakettidega – uste avamise kärgatuste järgi oli võimatu mitte õiges suunas minna. Frank lasi möödaminnes maha kusagilt külgkäigust ilmunud juba enne poolsurnud valvuri, saatis tolle tuleku suunas paar lõhkelaengut ja ootas teda hetke, kuni Šunkot sinna paar detektoriga miini paigaldas. Juba teel olid nad kokku leppinud, et ühinevad Athose ja Seligiga, kes esimestena olid valinud ühe alumistest käikudest ja ootamatult tugeva vastupanu tõttu palju aega raisanud ning teistest maha jäänud. Nad jõudsid järele just siis, kui mehed järjekordse uksega vaeva nägid. Paar laengut peale, kähku eemale ja nupulevajutus. Kõik vankus, prahikeeris lõi õhu paksuks ja laest nirises liiva ning muud sodi. Ukse asemel oli aga rebitud servadega auk.

      „Jama,” kommenteeris Athos sinna sisse piiludes. „Me oleme vist üldse valel korrusel.”

      Käik, mis nende ees avanes, kulges oma sadakond meetrit ilma ühegi avauseta seintel ja pööras siis paremale. Lambid oli plahvatus muidugi purustanud, ent nende laternatest ja infrakujutisest jätkus nägemaks, et seal ei paistnud ka midagi ohtlikku olevat. Ja seista ning mõtiskleda oli sellistel opratsioonidel küll viimane asi, mida endale lubada võis.

      „Läksime!”

      Käik pöördus umbes kolmkümmend kraadi ja jätkus samasugusena.

      Mehed vaatasid kiiruga üksteisele otsa, Athos kehitas õlgu ja nad läksid edasi. Käik pööras seekord kolmkümmend kraadi vasakule ja ikka ei olnud nende teel midagi.

      Nad läbisid parasjagu seda käiku, kui nende taga kostus vuhinat ja välgatas metall, kui väike kakusuurune mehhanism käigukäänaku tagant välja lendas. Šunkto pööras relva sinnapoole, ent taipas samal hetkel, et see oli vaid nende kommunikatsioonirobot.

      „Kus te olete?” küsis Zoltagi hääl. Ilmselt ei levinud seal käikudes kogu side, nii et ta ei saanud seadet jälitada. Nad tajusid, et robotil on ülevalt antud luba täisvõimsuseks, Athos andis ka siinse poole loa ja seinale tekkisid kujutised, millest ühel oli Zoltag, mõnedel aga kindluse holograafilised läbilõiked.

      „Oi, kurat!” vandus piloot sealt ülevalt; Šunkto sai vaid niipalju aru, et nad olid tõesti valesti läinud ja peašahtist juba üsna kaugel.

      „Venturi on elus ja hulk muud rahvast ka; ei ole aega neid sorteerida, loopisime lennukisse. Hideaki on ka käes, aga… tüübid on vist mootorsaega proovinud tal kolpa avada. Siin kukub kohe ka taevas kaela, Jaapani lennuväe rünnakuni on kakskümmend sekki. Rühma poolitamine on äärmiselt ebasoovitav, aga mis teha. Kui ruttu te siia jõuaksite?”

      „Zoltag, stardi! Kohe!” pahvatas Athos. „Me oleme kommunikatsioonikäigus, sörgime siit eemale ja keegi teisest lainest korjab meid peale. Stardi viivitamatult!” Ta viipas teistele ja nad kiirustasid oma endise mineku suunas edasi. Robot järgnes neile ja nad nägid, et Zoltag surus huuled kokku, ent sekund hiljem keerles ekraanidel juba startivate lennukite tolmukeeris. Kogu maa vappus ja kõikus kui maavärina puhul ja side katkes, sest hoone ülemised korrused varisesid arvatavasti sisse ja robotite rida, mis oli neil võimaldanud rääkida, katkes.

      Oma kümme minutit ei juhtunud midagi, nad sörkisid mööda üksluist lamedaid sikksakke tegevat käiku edasi.

      „Seis…” teatas korraga Athos ja heitis häiritud pilgu robotile, mis ikka veel neist paar sammu taga lendas.

      „Oskab keegi – pange ta vait. Kauaks tal kütust jätkub? Ja üldse…” Ta kuulatas.

      Šunkot võttis oma modemi abil riistapuuga ühendust, see laskus põrandale ja jäi vait.

      „Seal on inimesed ja ilmselt mingit tehnikat,” teatas Frank.

      „Mida sa näed?”

      „Eriti midagi,” kaebas mees. „Mingi suur šaht paistab olema. Ehk ulatub isegi maapinnani? Ma ei taha sondida – neil on niikuinii midagi, mis meid siis avastab.”

      „Kas me ei saaks seda riistapuud kasutada?” Šunkto tonksas robotit jalaga.

      Frank heitis tollele ühe pilgu, siis noogutas. Mehed tajusid, kuidas ta robotile korraldused saatis, see sirutas välja väikesed jalad, millede otsas olid rattad ja hakkas aeglaselt käikumööda edasi veerema. Ta ei saatnud, СКАЧАТЬ