Kuu ordu. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kojima, ma ei nõua sult, et sa oma kodumaa reedaksid, ma annan sulle vaid nõu meie inimeste tapmisega pisut hiljaks jääda. Sest kui meie inimesed surevad, pühime me Chino maa pealt.”

      Natuke aega sumises liinides vaikus. „Nad uurivad haruliini ja Jaapani õhukaitse avastas laskuva roboti,” kommenteeris keegi vaikselt.

      „Oota, Tamayuki,” kostis kauge hääl. „Hideaki on surnud.”

      „Jah? Kuidas see juhtus?”

      „Ta avas tule, kui me teda kinni võtta üritasime.”

      „Me ei jäta teda ikkagi sulle.”

      „Ma tean.”

      Veel umbes kakskümmend sekundit valitses liinil vaikus. Marge silmad leidsid lõpuks ühelt konsoolilt ühenduse aja ja Tamako katkestas kõne täpselt 200 juures. Maila ees konsoolil oli näha ilmselt simulatsioon, mis näitas, et translaatorrobot startis kohe selle järel.

      Keegi mees ühe xailoni kujutisel mühatas. „Sul on hea lubada, Tamako. Aga mis sa siis teed, kui sa ühel päeval oma lubadusi täitma pead?”

      Tamako vaatas rääkijat raskel pilgul. „Zoltag, siis ma täidan selle, olgu ma neetud, ja see jääb minu südametunnistusele. Ordu täidab alati oma lubadused. See on ainus võimalus tagada, et meid tõsiselt võetakse.”

      „Sul mingi ID või asi on kaasas?” Too neiu, kes Margega enne rääkinud oli, seisis korraga ta ees.

      Tüdruk raputas pead.

      Teine noogutas, mõtles hetke ja klõbistas siis midagi käigult diskiil, mis tal vöö vahel rullis oli olnud.

      „Tulid enda arust lõbusõidule ja sattusid keset operatsiooni?” muigas ta. „Teen sulle ajutise, see peaks kohe tuppa toodama.”

      Ta viipas lähemale ühe neist liikuvatest platvormidest ja nad hõljusid juhtimiskeskusest minema. Koridor tõusis kiiresti ja järgmiseks olid nad eluruumide mõistlikku mõõtu ilusatel korrustel, kust aegajalt avanes vaade ümmargusse aeda, mida müürina piirasid tubade aknad. Platvorm tõusis ja peatus siis kohakuti ühe terrassiga, nad astusid maha ja sammusid mööda üsna tavalise linnamaja moodi koridori, kuni nende ees avanes ühe apartemendi uks.

      „Mu monitor näitab, et selle on Šunkto soovinud teile kinni panna; ju ta on siin olnud… või Athos soovitas. Kohe saad kaardi. Ah jaa – minu nimi on Eve.” Ta saatis oma koodid ukse kõrvale diskiile. „Just nimelt „Eve”, kuigi mõned kipuvad seda kirjapildi järgi „Iiv” hääldama. Kui midagi on, ütle.” Ta viipas ja kadus. Marge maigutas nagu kala kuival, olles häiritud ja pahane, sest ta tõesti ei pannud tähele, millal naine enda asemele kujutise saatis; ta oli üsna veendunud, et puldis oli too siiski ehtne olnud… või mine tea… Ta ohkas, silus näolt lahtipääsenud juuksesalgu ja asus siis uurima ruumi, kuhu sattunud oli.

*

      Selig sättis oma varustust, mingi balloon pääses ta käes lahti ja veeres üle põranda eemale. Mees hüppas sellele järele, koperdas vastu üht tooli ja loivas kirudes oma tooli poole tagasi.

      „Katsu mitte rabeleda!” sisistas juhise taha tardunud Šunkto läbi hammaste.

      „Vabandust,” pomises Selig.

      „Mitte ainult sellepärast, et sa häirid,” selgitas piloodi kõrval istuv Athos. „Lennuk kõikus, ma nägin. Me oleme allpool veepinda, eelmise lennuki lainenõos ja see näeb kuradi ohtlik välja.”

      „Pidid sa ütlema,” mühatas keegi tagantpoolt. „Miks me looke teeme?”

      „Seal on üks laev,” osutas Šunkto peaga, sõrmed mänglemas täpisjuhtimise kuulidel.

      „Jaapani oma?”

      „Ei tea,” vastas piloodi eest taas Athos. „Aga ei riski, et ta teatab, ja ainult igaks juhuks teda põhja lasta ka ei taha.”

      „Lõpuks peaks ta ju lihtviisiliselt kuulma?”

      „See on lõpuks. Me liigume M6-ga, oleme juba linnas, kui tal ükskord kõrvatrummid lähevad.”

      „Kohe jõuame kaldale…” pomises Šunkto. Athos lülitas korraks endale esimese lennuki ekraanid, sest ainult see hoidis end pool meetrit laineharjadest, nende endi ekraanidel polnud peale voogava vee ja tühja taeva midagi, orienteerusid nad ju radarikaardi ja positsioneerimissüsteemi järgi.

      „Mis vallid need kalda ümber õieti on?” küsis piloot kaardile osutades.

      „Tsunamikaitsed,” selgitas Athos. „On praktiliselt piki kogu rannikut. Kus eeltõkkeid ei ole, on kohati kuni kolmkümmend meetrit kõrged. Alus on kodutuid ja muid asotsiaale täis ja kui tuleb tõsine laine, mis üle lööb (nagu kaheksakümne neljandal aastal), siis nad upuvad ära.”

      „Augud sees?”

      „Ega ta polegi mõeldud pidev olema… Läheme sisse Yokohama sadama väravast.”

      „Wow, mis see on?” heitis Šunkto arvutikujutisele ja seejärel ekraanile, kus kogu Jaapanipoolne taevas oli korraga heledaks löönud vaatamata sellele, et oli keskpäev. Kaskaadidena veiklesid seal taevast sulametallist virmalised, sinakast lõõsast tornaadod tantsisid ringi ja veel laiemat ala kattis pimestav-sätendav tulevihmakardin. „Aldus ründas. Tõepoolest – wow… A-faas käivitus, meil on kakssada kolmkümmend sekki, kuni Dweller endale lae kaela laseb. Selle ajaga tulistavad nad muide välja üle kuuesaja tuhande erineva laengu.”

      „On alles pilt, ka mina pole sellist varem näinud,” kviteeris esimese lennuki piloot Zoltag, kelle kujutis oli hetk tagasi ekraanile tekkinud. „Tõusen kõrgemale, nii et lained kaovad… Zero! Sadamas tulistan mina, Hisgata liinil läheme lahku ja enne elamukvartaliteni jõudmist laske alla helikiiruse, nagu kokku leppisime. Õnn kaasa, mu Seitse Pardipoega.”

      Arvutid olid tegevuse ammu sünkroniseerinud, soovides inimestelt pigem vaid luba, nad vupsasid veepinnast kõrgemale ja nüüd avardus ka ekraanidel pöörase kiirusega vastutormav kaldajoon. Lennukite kiirus vähenes, kuid seda oli üle kilomeetri sekundis järel, kui nad mõned meetrid veepinnast sadamasse sisse lendasid. Esimene tulistas, et aurustada maste ja juhtmeid, mis neile jalgu võisid jääda ja kahjuks oli kindlasti neid, kes laialilendavate rusudega pihta said, kui mitte arvestada neid sadu, kes helibarjääri lööklainest püsivaid kuulmiskahjustusi said. Ekraanidel veiklesid arvutikujutised, võimalikud trajektorijooned vonklemas kõrghoonete vahel. Toimuv oli inimeste jaoks liiga kiire, võimaldades vaid üldisemaid valikuid. Kord kuni saja meetri kõrgusele tõustes, et napilt üle mõne teelejäänud hoone katuse lennata, kord tänavate kohal pea traatideni laskudes tormasid lennukid hiiglaslikus linn-labürindis, mis sisuliselt kattis kogu Jaapanit. Nende teed tähistas mürin, tuli ja õhukeeris, pimestatud ja kurdistatud inimesed haarasid oma riietest, mõned viskusid maha, taipamata, mis toimus, ja lennukid olid selleks hetkeks juba kaugel.

      Eespool minekusihis lakkas pommitamine, kuid ka tulekahjude kuma oli päevavalgusest heledam ja radar näitas sadu orbiidilt allasööstvaid lennukeid. Kord kõrgemate, kord madalamate inetute majade lõputu mass laius nende ümber, aeg-ajalt vilgatas ekraanidel mõni kõrvaltänavat kasutav lennuk, muidu aga püsisid nad ehitiste üldisest massist madalamal. Siis oli mõneks sekundiks nende all mets ja siis oli eespool näha pisut teistsuguseid hooneid. Tänu TI analüüsile jõudis Šunkto eespool märgata automaatrelvade sihtsignaale, mis neid kõigepealt tabasid, siis aga ka sõdureid ja relvi endid, mis nagu aegluubis üritasid xailonitele fikseeruda. Selle tajumiseks kulus tegelikult mõni sekundikümnendik, luba СКАЧАТЬ