Kuu ordu. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rohkem kui laps, kuigi sellest viimasest osast ja oma ilust suurepäraselt teadlik.

      Šunkto suudles teda huultele. „Suurima rõõmuga, kui sa tahad. Kuigi ma ei saa aru, mida sa minus leiad. Ja palju minust peale viimast kahte ööd järgi on.”

      „Celii oli üleeile sinu pool?”

      „Jah.”

      „Kaua sa teda tunned?”

      „Samal õhtul tutvusimegi.”

      „Igavene valevorst,” turtsatas tüdruk ja mees sai aru, et sellega ei mõeldud mitte teda.

      „Mis ta siis ütles?”

      „Ega… tegelikult ei öelnudki… Aga lasi nagu paista, et tunneb sind hästi.” „White lie.”

      Tüdruk lükkas mehe pikali ja keerutas oma juuksed laiali.

      „Täpselt nagu ühes igivanas Lolita filmis,” ei suutnud viimane mainimata jätta.

      „Ei ole näinud.” Tüdruk tiris särgi üle pea ja kummardus ta kohale. „Mina olen Lolitaks ja sina Humbertiks liiga vana. Ja siin ei huvita meie tegemised mitte kedagi.”

      Tõusuveest neelatud luited

      Kongiuks avanes tasase sahinaga ja sealt sõna otseses mõttes visati sisse üks pruuni tokerdunud hõlsti mähitud kogu. Uks sulgus uuesti. Venturi tõusis ja astus lähemale, lamajat teatud kahtlusega piieldes. Kogu maas oigas, mees kummardus kiiresti ja pööras ta ettevaatlikult ringi.

      „Kyoto…”

      Naine niutsatas haledalt, tõstes justkui kaitseks kohmakalt käed. Ta ei tundnud meest ära ja püüdis teda abitult endast eemale suruda, ise värisedes, mittemidaginägevate hirmunud silmade pilk hämaruses ringi vilamas.

      „Kyoto, see olen mina, Venturi,” lausus mees tasa ja hellalt, tõstis hapra kogu sülle ja pani ta õrnalt lavatsile. Ta kõndis puiselt ja üks või teine lihas tema kehas tõmbus aeg-ajalt kontrollimatult kokku, nii et lisaks näomoonutustele pidi ta väga ettevaatlikult liikuma.

      Naine näis lõpuks ta ära tundvat. Ta huuled olid paistes, ninast ja suust voolanud veri oli määrinud ta põsed ja kaela ning niipalju, kui ta riietuse moodustava aukudega kotist katmata pinnalt näha oli, paistis nahal vermeid, kriimustusi ja siniseid plekke.

      „Sina…” Ta tahtis vist ohata, tõmbas aga ninna kogunenud sodi lurinal allapoole ja köhis siis klompunud verd, ise valust oiates ja kätt rinnale surudes, kus tal vabalt võis mõni ribi murdunud olla.

      „Kuidas sul läinud on?” küsis ta kähinal, kui jälle korralikult hingata sai ja lavatsile lõdvaks vajus, silmad kongi hämarusega adapteerunud ja mõistes, et vähemalt hetkel temaga midagi hullu ette ei võeta.

      Venturi vaatas tuimalt enda ette. „Nad üritasid mind ähvardada… Noh, see oli päris lõbus. Siis üritasid nad mu mingeid kemikaale täis pumbata ja olid märkimisväärselt pettunud, kui midagi ei juhtunud. Siis hakkasid nad mind kolkima ja lõikuma igasugu veidraid aparaate kasutades, ja tegelesid sellega suurema osa päevast. Sinul?”

      „Umbes sama, selle vahega, et mind vägistati korduvalt… Naisterahva eelis – sel ajal saab suhteliselt rahulikult lamada…” Ta muigas kõveralt. „Miks nad meid kokku lasid?”

      „Vaevalt et ruumipuudusest,” kviteeris ordulane, end ettevaatlikult lavatsi kõrvale põrandale sättides. Naine vaatas pead liigutamata ringi. „Sa panid mu ainsasse mugavasse kohta…”

      „Nojah. Tundus, et momendil vajad sa seda rohkem kui mina… Mugav…”

      „Kaua sa siin juba oled?”

      „Nelisada seitsekümmend sekki.”

      Paar minutit valitses vaikus.

      „Ma rääkisin neile kõik,” ütles naine karedalt.

      Mees ei reageerinud kuidagi, liigutas end vaid kõval ebamugavalt krobelisel põrandal sättides. „Vaevalt sa ennast sellepärast süüdistama pead,” lausus ta mõne aja pärast, kui vaikus pikaks venis.

      „Nad teavad, mida nad teevad. Professionaalid. Sellele ei ole võimalik vastu seista… Ja ma ei jõudnud kasutada mürki.”

      „Oleksid sa seda teinud?”

      Kyoto vaikis enne vastamist kümme sekundit. „Viimaste tundide jooksul – peaaegu iga hetk.” Toon oli tuhm ja täis allasurutud meeleheidet.

      „Meile tullakse varsti järele.” Mehe silmad olid suletud ja pea vajus vastu seina. Naine otsis kobamisi ta voodiservale toetatud käe ja võttis teise sõrmed oma pihku. Mees ei reageerinud sellele žestile kuidagi.

      „Ma loodan, et nad vähemalt said teada meie kinnivõtmisest ja jõudsid… Ma püüdsin… aga ega ma üle veerand tunni neile võita ei suutnud,” hakkas Kyoto uuesti kibedal toonil rääkima. „Ma loodan, et ma ei teadnud midagi olulist. Nad olid küll vastikult põhjalikud, niipalju kui ma mäletan. Ja teadsid õigeid küsimusi esitada.”

      „Jah, nad on teil kaua silma peal hoidnud. Ja Sero Vorobo on – tahes või tahtmatult – meid ära andnud.”

      „Sinu teadmised olid neile ilmselt väärtuslikumad.”

      „Ma ei rääkinud neile midagi.”

      Naine vaikis taas pisut, siis lausus ükskõikselt: „See ei ole võimalik.”

      „See ei ole seotud inimese vastupidavusega. Mul on Ordu tehnika abiks.”

      „Tehnika?”

      „Nojah. Implantaadid ajus ja mujal kehas.”

      „Kas… nad neid blokeerida ei oska? Välja lülitada? Ma mõtlesin, et nad lõikasid ka sinu lahti… nii nagu nad mu mürgi ja jälituse ja muu välja võtsid.”

      „Nad ei oska seda teha. Nad teavad suurepäraselt, et ainuke, mida nad teha saavad, on mind tappa. Nad muidugi üritasid. Aga peale süste läksin katatoonilisse seisundisse, kuni end taas valitseda suutsin. Ja füüsiline piinamine… blokeerisin valukeskuse. Ebamugav on küll.”

      Naine ajas end pisut üles ja silmitses meest esimest korda põhjalikumalt. Ta surus käe suule, nähes kui jõhkralt ja kui suures ulatuses Venturi purustatud oli. Tal puudusid varbad, pöidlad ja üks silm ning läbi poolläbipaistva haavaliimi, millega verejooks oli suletud, oli näha, et need on lömastatud või ära rebitud. Ka genitaalide asemel oli liimiga kaetud verine löga ja lisaks paistis osal kehal olevat nahk maha nülitud või kraabitud. „Kuidas see üldse võimalik on… kuidas sa ikka veel elus oled?”

      „Kyoto, ma ei pea sulle ilmselt ütlema, et ainus põhjus, miks sind minu juurde toodi, saab olla see, et järgmiseks proovivad nad viimast meetodit, mis minu murdmiseks üle on jäänud – sind piinata.” Mehe hääl oli ühtlane ja tuhm ning silma ta enam ei avanud. „Nad üritasid mulle paigaldada mingit liiki juhtmoodulit. See on võimeline isiksuse oma kontrolli alla võtma. Ma olen kindel, et see on sinulgi, kuid praegu lastakse sul olla sina ise, et mulle mõju avaldada. Ma arvasin, et hävituslülitust on mul alati aega kasutada, võitlesin, kuid signaalid olid liiga tugevad ja tulemus oli sisuliselt sama, mu isiksus kollapseerus. On midagi, mida sa pead teadma, muidu sa ei saa sellest СКАЧАТЬ