Andestus. Chadwicki perekonnakroonika 4. Osa. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teineteisemõistmine. Ta oletas, et ka tüdruk kannab endas samasugust tunnetepagasit: hirmu püsiva suhte ees ja teadmist, millist kohutavat kahju selle luhtumine tuua võib – nii endale kui teistele inimestele.

      Ja ometi tundis ta esimest korda kiusatust proovida. Mitte ükski teine tüdruk polnud teda niiviisi tundma pannud – ja veel pärast nii põgusat tutvust. Ta raputas hämmeldunult pead ja keeras süüte sisse.

      Maria seisis akna all ja vahtis aeda, mis kuulus tema kallile sõbrale Penelope’ile. Nii suure ilu nägemine masendas teda: lillepeenarde täiuslikkus, puude ja põõsaste leidlik vorm ja kumerus – lausa tõmbab pilgu peale, kas pole?’ nagu Penelope armastas hüüatada –, värvide ja vormi sümmeetria. Isegi praegu nägi ta Peni aednikku, vana armsat Tedi „lojaalset ja lihtsalt imelist, Maria”, metsiku aia juures hoogsalt üht vaest puud välja raiumas. Isegi metsikut aeda ei lastud korralikult metsik olla, oh ei, Penelope’i arusaam metsikust oli väga selge. Armsa Peni jaoks ei eksisteerinud mitte mingit „umbrohi on lill vales kohas”. Tema metsik aed oli täis kummalisi ja eksootilisi – ja väga kalleid – taimi, ning häda kõigile vaestele tulikatele, mis söandasid seal nina välja pista. Vana ustav Ted tegi neile kiire lõpu.

      Maria krimpsutas nägu. Talle polnud aiandus kunagi meeldinud, kuid ta oli oma sõprade pärast muudkui teeselnud ja lasknud Adamil seda rasket tööd teha. Adamile oli see väga meeldinud. Äkitselt, mehele mõeldes, et suutnud ta pisaratetulva peatada. Need ootamatud kaotusvaluhood oli kontrollimatud juba sellepärast, et need olid ootamatud: veidraimgi asi võis need valla päästa. Ta tupsutas taskurätikuga pisaraid. Tõtt öelda oli ta rõõmus, et sai tulema suurest majast, mis ilma Adamita nii tühi ja kõle oli –, kuigi mees poleks ealeski osanud ette kujutada olukorda, mis ta lahkuma oli sundinud.

      Adam oli teda hoiatanud, väga peenetundeliselt, muidugi – mees teadis, kui õigustav ta Edi suhtes oli ning rääkis alati poisi „ebastabiilsusest” ettevaatlikult –, aga ta oli hoiatanud, et Maria ei kiidaks takka Edi hulle plaane, muretsedes, kuidas ta rahaliselt toime tuleb, kui tema ise peaks esimesena surema, vihjates, et Marial tuleb siis rahakoti raudu koomal hoida. Noh, Adam oligi surnud – alles siin ja juba läinud – kukkunud autot pestes kokku ja viidud kiiruga haiglasse huilgava kiirabiautoga, millele tema oma autoga järgnes, värisev ja hirmunud. Kuidas talle oli kõik vastu hakanud: häälte kaja, ruttavad sammud, torud ja mõõdikud ning askeldavad napisõnalised õed. See kohutav traumaosakonna ooteruum pungil kohmetuid, hoolimatuid, ülekaalulisi inimesi, kes vahtisid ülesriputatud televiisoriekraani ning sõid vahetpidamata; vigastatud laps, kes oli oma ehmunud ema süles pidevalt karjunud, mingi vastikult haisva vedeliku loigud toolide all. Ja siis see õde, pika näo ja ähvardava olekuga, tema nime hüüdmas.

      Ta oli kohe teadnud, loomulikult, aga see oli tundunud nii ebareaalse, nii võimatuna, et ta polnud olnud suuteline seda kõike kohe uskuma. Siis oli tulnud Penelope – tegus, lahke Penelope koos armsa Philipiga, võtnud ta oma käte vahele ja viinud koju, teinud talle sooja juua ning korraldanud kõike kenasti ja peenetundeliselt, öeldes talle, et edaspidi peab ta alati helistama, alati, kui ta midagi vajab; ta ei tohi üksi olla. See oli Pen, kes oli helistanud Edile, selgitades vaiksel, kaastundlikul häälel, et midagi on juhtunud ja et ema tahab temaga rääkida.

      Ta oli võtnud telefoni ja oodanud – väga teraselt –, kuni Pen ja Philip olid toast lahkunud, ja siis äkitsi nutma puhkenud ning vaene Ed oli lausa ärevaks muutunud. Muidugi, Adam polnud Edi isa, kuid ta oli elanud temaga koos alates kaheteistkümnendast eluaastast, ja Mariat oli Edi väga siiras lein päris üllatanud. Ta polnud tegelikult eriti palju mõelnudki sellele, kuidas Ed end tunda võib, ta oli rohkem huvitatud, et poeg teda lohutaks. Ed oli Londonist kiiresti kohale tulnud, tema kallis Ed…

      Maria pöördus aknast eemale, kenasse maitsekalt sisustatud elutuppa Penelope’i väikeses ideaalses kõrvalhoones, ning vaatas enda ümber ringi. Tänu kallile Edile oligi ta seal. Ed oli välja haudunud hiilgava plaani, mida oli vaja vaid pisut rahaliselt toetada – „Pole vaja millegi pärast muretseda, ema, see on pelgalt formaalsus, ma luban” – ja ta oli kirjutanud alla dokumendile, mida poeg oli vajanud, usaldades teda ja ta nutikat sõpra, kes töötasid finantsturul, ja kes olid teda veennud, et see lihtsalt ei saa luhta minna. Kui usaldustäratavad nad olid olnud, kui elevil: „Järgmisel nädalal samal ajal oleme kõik miljonärid!” Ja ometi oli plaan luhtunud. Oh, seda õudust hetkel, mil Ed oli talle helistanud ja öelnud, teda hoiatanud, et asjad olid läinud kohutavalt täbarasti, ja et maja nõutatakse sisse: halvav hirm, mis teda painas ja pikkadel öötundidel kummitas, pöörane uskumatus, et see sai juhtuda ning hädavajadus, et mitte keegi – eriti armas Pen ja vana nutikas Philip – tõde teada ei saaks.

      Ta oli öelnud neile, et maja on müügis, et ta ei saanud enam ühtki minutit suures majas üksinda hakkama, ja et ta üürib niikauaks midagi, kuni on selgusele jõudnud mida teha ja kuhu minna. Just Pen oli see, kes pakkus välja, et ta saaks seni nende juures kõrvalhoones elada, kuni leiab endale väikese unistuste majakese või korteri. Ta oleks innukusest peaaegu Peni käe otsast napsanud, et tema ettepanekuga nõustuda; oh, milline kergendus, et on kuhugi viisakasse kohta minna, vanad sõbrad kohe käepärast, nii kauaks, kui ta jälle jõudu kogub. Ja siin ta nüüd oli, mõne äsja müüki tulnud meeldiva maja või katusekorteri puhul nende soovitusele vastu punnimas. Ta oli keerutanud, leidnud kõigil kõne alla tulevatel kinnistutel mingi vea, kahel korral oli tal tulnud käia maju vaatamas vaid sellepärast, et edasi teeselda. Kuidas nad olid selle üle naernud, vihjates, et Maria peab nüüd küll miljonär olema, ja võib endale luksuslikku eluaset lubada. Philip astus alati sisse värskete pakkumistega ja ainult tema kiire taip hoidis tõe vaka all. Kui nad vaid teaksid, et ta ei jõuaks endale lubada ka Peni kõrvalhoonet, rääkimata mõnest uhkest kinnisvarast Cathedral Close’il.

      Maria istus tugitooli ja õlgade ümbert kinni võttes kiigutas end pisut. Tal oli õnnestunud neid veenda, et viimane asi, mida ta tahab, on järjekordne suur maja, et nüüd peab ta silmas midagi tõeliselt väikest ja mugavat. Pen oli protesteerinud, kui oli taibanud, et nii palju mööblit on müügis, aga ta oli olnud ka mõistev ja kaasa tundnud, et Adami surm sellised muutused äkitsi kaela oli toonud. Kriipivast alandustundest Peni kaastunde pärast sulges Maria silmad ning palus, et mitte keegi ei saaks iial tõde teada.

      Tänu jumalale Chadwickide eest. Oli täiesti reaalne võimalus, et nad võivad ta päästa. Kui ta oma kaardid õigesti välja mängib, saaks ta mõneks ajaks nende juurde jääda – lõppude lõpuks oli seal piisavalt ruumi, selles kaootilises suures valduses – ja seejärel võib-olla suudab ta endale lubada mõnd imepisikest majakest Kindluse läheduses, kust ta võiks vahel näha ka Jolyoni – ja Hali. Hal oli olnud nii armas, kui Ed oli otsustanud oma elukaaslase Rebeccaga Ühendriikidesse minna. Maria hakkas tundma rinnus ebameeldivat pitsitust. Ta tajus, et on Edi kuidagi kaotanud. Rebecca oli võtnud ta temalt ära palju põhjalikumalt ja osavamalt, kui Ameerikasse minek seda teha oleks suutnud. Oma vaimusilmas nägi ta Rebeccat: lühikest, väikest, täiuslikku. Tugevad, lihaselised väikesed jalad; mustad juuksed nii libedad, nagu oleksid nad pea külge maalitud ja sülearvuti väikeste kronksus sõrmede külge nagu kinni kleebitud. Maria süda tõmbus jälle kaotusvalust ja hirmust kokku, kuidas saaks tema armastatud Ed olla sellise emotsioonitu, karjeristliku tüdrukuga õnnelik?

      „Me sobime hästi, ema,” oli Ed kunagi kärsitult lausunud, kui ta oli püüdnud temalt uurida, kas ta on õnnelik. „Väga hästi.”

      Ta oli eemale tõrjutud – ning nüüd, kui Ed teda kallistas, võis ta üle poja õla näha Rebecca külma pilku, mis tema rõõmu poja kiindumise üle kahandas. Ta oli olnud täielikult omadega läbi, kui Ed neli nädalat pärast maja ülevõtmist teatas, et nemad Rebeccaga kolivad New Yorki, sest Rebeccale oli pakutud tööd, millest ta lihtsalt ei saanud loobuda.

      „Aga mis sinust saab?” oli ta küsinud – mõeldes samas ka: Mis minust saab? Kuidas saad sa mind pärast seda kõike üksinda jätta? – ja Ed oli öelnud. „Oh, küll ma midagi leian, tead ju mind küll. See on СКАЧАТЬ