Andestus. Chadwicki perekonnakroonika 4. Osa. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olnud piiri maa ja taeva vahel. Kaugel lääne pool kündis ainumas kalapaat üksildast säravat lainevagu.

      Varsti on mees juba teel: siis on aega rääkida, jagada ja armastada.

      „See on nii tobe,” ütles ta mehele palju hiljem. „Ma läksin marru. Paanitsesin Henrietta pärast, kuidas ta kõigi äraolekul toime tuleb. Kaks kuud! See on nii pikk aeg, Angus.”

      Ta ulatas mehele teetassi, meenutades äkitselt üht märkust, mille nende ühine sõber oli kord Angus Radcliffi kohta teinud. „Ta on nii kenake, et võiks olla Action Mani modell,” oli naine öelnud. „Mind lausa tõmbab ta poole, kas ka sind?” Cordelia oli teeselnud ükskõiksust, kuigi oli mõistnud, mida naine mõtles: see segadusseajav helehallide silmade pilk ja tugev lõug; tumedad, lühikeseks lõigatud juuksed ja vormis muskliline keha.

      „Noh, millises riietuses sa siis teda ette kujutad?” oli ta sõbrannalt küsinud. Vastupanuliikumise võitlejana? Helikopteri piloodina? Polaaruurijana?”

      „Oh, mina kujutlen teda ilma ühegi riideta,” oli sõbranna sedamaid vastanud. „Selles ongi asja mõte,” – ja nad olid naerda kiljunud.

      Nüüd mehe vastas istudes surus ta maha naeratuse. „Ja ma olen mõelnud,” ütles ta. „Mäletad, kui me olime paadis ja ma rääkisin sulle Susani abielu purunemisest ning sellest, kuidas vanemad koos tema ja lastega kiiresti ära Uus-Meremaale kihutasid. Noh, koju sõites sähvataski mul peas mõte, et sina peaksid kindlasti Roger ja Maggie Lestrange’i tundma? Kas Roger polnud mitte samal aastal Dartmouthis kui teie Simoniga?”

      „Roger Lestrange. Jah, muidugi ma tean teda. Sa ei maininud ta perekonnanime. Aga me ei olnud samal aastal. Roger oli minust ja Simonist BRNC-s kaks aastat eespool, aga palju hiljem olime me Rogeri ja Hal Chadwickiga koos M.o.D-l. Roger ja Hal olid vanad semud. Või peaksin hoopis ütlema söör admiral Henry Chadwick?” Ta manas naljatamisi näole aupakliku ilme.

      „Vana vahva Hal,” lausus Cordelia soojusega. „Ta on nii armsake. Ja Fliss on lausa täiuslik leedi Chadwick. See peente joontega aristokraatlik nägu. Enam kenamat paari ei saakski olla. Mäletad, kui nad lasksid mul Country Life’ile loo kirjutada oma imepärasest vanast majast? Kindlusest. Hal oli vaimustuses, aga Fliss nõudis, et ma isiklikumad üksikasjad täiesti välja jätaksin, mis minu arvates oli täiesti mõistetav. Lisaks paiga ajaloole otsustasime tähelepanu pöörata ka Keep Organics’ile, orgaanilisele köögiviljakasvatamisärile, mille rajas Jolyon. See oli väga vahva.”

      „Kummaline, kas pole,” lausus mees mõtlikult. „Hal ja Fliss pole ju kogu aeg paar olnud. Me kipume seda unustama, sest nad näivad teineteise jaoks lausa loodud olevat. Nad on olnud abielus ainult umbes seitse või kaheksa aastat. Fliss ja Hal on nõod ja Kindlus kuulub samavõrd Flissile kui Halile.”

      „Nad selgitasid seda mulle, kui nendega kohtumas käisin,” möönis Cordelia. „Sellepärast ei tahtnudki Fliss liiga palju isiklikke asju sisse panna. Suguvõsa maja on seotud nii paljude draamadega, et ma oleksin võinud neist terve raamatu kirjutada. See on hämmastav koht. Tegelikult meenutas võimukoda mulle Kindlust, kuid palju väiksemas ulatuses. Mis Hali esimese naisega juhtus? Kas sa tundsid teda?”

      Angus kortsutas kulmu. „Vist mitte. Kui me kõik olime spetsialiseerunud, kaotasime mingil määral kontakti. Roger ja Hal olid veepealsed mehed. Meie Simoniga läksime allveelaevale. Ma arvan, et me olime MoD-s, kui Hali naine ta maha jättis. Ta võttis ühe poisi kaasa, kuid Jolyon jäi Hali juurde, nii et teda nägime me tihti. Pean ütlema, et on nii kummaline Jo’d praegu televiisoris näha. Ta on täpne koopia Halist tema vanuses.”

      „Jo!” Cordelia lõi käega suu pihta. „Jolyon Chadwick. Olen mina alles rumal.”

      „Miks?”

      „Sellepärast Henrietta helistaski. Ta ütles, et keegi Jo-nimeline oli jätnud Rogerile sõnumi ja ta uskus end mehe häält tundvat. Mul ei tulnud Jolyon mõttessegi. Ma mõtlesin Josephi või Joe peale. Olen mina alles idioot. Ta pidi läbi astuma, teadmata, et Maggie ja Roger on ära Uus-Meremaale sõitnud.”

      „Noh, siis on hästi,” ütles Angus rahustavalt. „Henriettal pole Jo puhul midagi karta.”

      „Muidugi mitte. Aga ma võiksin ikkagi helistada. Anda talle hoiatussignaali. Pealegi on Jo nüüd päris kuulus, kas pole? Henrietta võib pahaseks saada, kui teda vanades teksastes ja ilma meigita tabatakse.”

      Ta leidis oma mobiili ja vajutas klahve.

      „Kullake, see olen mina. Kuula. Ma mõtlesin, et kas pole see Jo Chadwick, kes selle teate jättis … Oh. Oh, ta on praegu seal. Ah nii… Hästi. Hiljem, jah, sobib suurepäraselt.”

      Cordelia vajutas mobiili kinni ja tegi mehele grimassi. „Ta on juba seal,” ütles ta.

      Angus muigas. „Ja?”

      Cordelia jäi mõttesse. „Henrietta tundus kergelt pabinas olevat. Aga heas mõttes. Ütles, et räägib hiljem.”

      Mees kergitas kulme, ajades huuled prunti. „Loodan, et mitte liiga hilja,” ütles ta. „Meil võib tegemist olla.”

      Kolmas peatükk

      Henrietta tundis ta kohe ära. Mees seisatas aiateel, näkku kerkimas kergelt hämmeldunud ilme, nagu kahtlustaks ta mingit muutust, mida ei suuda päris hästi hoomata. Siis olid Juno ja Pan uksest välja talle vastu tormanud, ta ilme oli selginenud ja ta oli sirutanud käed nende poole, kummardunud neid paitama. Kutsikas oli nende taga kepselnud, kareldes ja hüpeldes, ja ta oli valjusti naernud, öeldes: „Tere, vanad semud,” ning kükitanud kutsikat kõrvust sikutama. Siis oli ta pilgu tõstnud ja näinud teda uksel ootamas, ning tema üllatunud ilme oli olnud peaaegu halenaljakas. Ta oli koertekarja vahelt tema poole tulla ukerdanud ja öelnud: „Tere. Kas Roger on kodus?” Ja tema oli öelnud: „Ei, kahjuks mitte, aga tulge sisse. Mul on vist teie jaoks mõned raamatud.”

      Nüüd seisid nad üsna ujedalt koos külmas, hämaras hallis, vaadates raamatuid ja Henrietta ütles: „Te siis ei teadnudki, et Maggie ja Roger läksid Uus-Meremaale?”

      „Ei.” Ta pani raamatu tagasi kotti. „Ma kuulsin, et see oli neil plaanis, aga mul polnud aimugi, et nad juba läinud on. Ja teie hoolitsete siis koerte eest? Ja vanade ponide?”

      Ta kõhkles. Oleks kerge lasta tal uskuda, et ta ongi koerte hooldaja, mingeid selgitusi poleks vaja ja ta kaoks oma raamatutega ning olekski kõik. Kuid ta ei tahtnud, et mees kaoks. Tal oli mingi kummaline, aga väga kindel tahtmine, et ta jääks.

      „Noh, hoolitsen jah,” ütles ta, „aga päris nii ühene see ka ei ole. Ma ei ole koerte hooldaja. Ma olen Susani lapsehoidja. Nad läksid Maggie ja Rogeriga kaasa, mõistate?”

      Ta vaatas teda tähelepanelikumalt. „Ah soo,” ütles ta. „Noh, arvan taipavat. Vaadake, mina olen Jolyon Chadwick. Minu isa on üks Rogeri vanu sõpru. Mereväe semud ja nii edasi. Ma tunnen Susanit üsna hästi, kuigi ma ei ole teda juba aastaid näinud.”

      Henrietta naeratas. „Ma tean, kes sa oled,” ütles ta. „Põhiliselt muidugi televisiooni tõttu, aga ma oletan, et oleme ka varem kuskil kohtunud. Minu pere on ka mereväelase pere. Noh, oli. Ma olen Henrietta March. Me käisime Susaniga koos kuninglikus merekoolis. Nii ma sattusingi tema lapsehoidjaks. Olin parasjagu uut tööd otsimas, kui ta oma ärile jalad alla sai, aga tal oli kaks väikest last, nii et kõigile tundus see sobivat. Kui kõik see vastu taevast lendas, pakkusin, et tulen siia. Maggie alatine abiline oli hõivatud.

      „Kõik see?” kordas mees.

      Ta СКАЧАТЬ