Andestus. Chadwicki perekonnakroonika 4. Osa. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muidugi.” Hali kergendus oli tuntav. „Kas sa tead, kus ta on?”

      „Ta tormas korraks sisse, et hommikust süüa, ja läks siis koertega välja. Ta on vist ikka veel mäe peal või siis kabinetis. Kas sa kohvi tahad?”

      „Jah, palun.” Ta vaatas, kuidas naine seda kallab. „Kuule, see ei ole minu süü, et Maria on üksik. Aga mida saan ma teha, Fliss? Ta oli Adamist nii sõltuv.”

      „Jah, oli küll. Maria ongi teistest sõltuv naine ja ma ei taha, et meie peaksime Adamit asendama hakkama, ongi kogu lugu. Ta jättis su viisteist aastat tagasi maha ja kogu selle aja oleme teda vaevalt näinud. Nüüd äkki oleme meie kuu eripakkumine ja mind teeb see murelikuks. Lisaks kõigele muule ei ole see Jo suhtes õiglane. Ed oli alati Maria lemmiklaps – ta ei teinud katsetki seda varjata – ja nüüd, kui Ed on ära Ühendriikidesse läinud ja Adam surnud olete teie Jo’ga nagu imeväel jälle hinnas.”

      „Aga mida saame sinna teha?” küsis mees taas. „Meil on nii vedanud, Fliss, kas pole? Kas me ei saa pisutki Maria heaks teha?”

      Fliss jäi vait. Mees oli pannud ta end süüdlasena tundma ning sügaval sisimas haaras teda suur nördimus.

      „Loodan, et see on nii,” ütles ta lõpuks – ja pööras kergendusega pilgu Halilt, kui tolle ema kööki astus.

      Prue Chadwick, kes nägi kaheksakümne kolmesena välja seitsmekümnene, hindas olukorda (Hm, köögis on külmavõitu) ning suudles esmalt Flissi ja seejärel Hali, nagu tal igal hommikul ja õhtul kombeks oli. „Sellepärast,” armastas ta öelda, „et minu eas ei või iial teada, millal eneselegi ootamatult vedru välja viskad. Pole midagi hirmsamat kui jumalaga jätmata lahkuda.”

      Neile sai osaks põgus kuiv huultepuudutus ja see parandas otsekohe tuju. Fliss naeratas talle.

      „Ma teen sulle paar röstsaia.” Ta kallas kohvi Prue suurde Royal Worcesteri tassi, millel peal olid kenad lillepärjad. Kas sa said eile õhtul oma kirjad valmis?”

      „Oh, kullake, ma ei näiksegi neid päris valmis saavat. Mul tuleb alati mõni uus mõte, millest on vaja kirjutada. Kas sul on ka niiviisi?”

      „Ei,” lausus Hal kohvi rüübates. „Aga ega minul ole ka seda naiselikku suhtlemisvajadust.”

      „No sellele tuleb sul küll vastata.” Fliss kergitas ümbrikunurka. „Kiri Marialt,” ütles ta Pruele. „Ta tahab Jolyoni sünnipäevale tulla.”

      Prue rüüpas kohvi: ah siis selles peituski jaheda õhkkonna põhjus.

      Teda haarasid mure ja süütunne. Temal oli oma osa Hali ja Flissi noorusarmastuse purunemises – kui rumal see praegu tundus, see tõega suur hirm vennalaste abiellumise ees – ja ta oli olnud nii rõõmus, kui Hal Mariaga abiellus. Kuidas olekski ta võinud teada, et see lõpeb lahuselu ja lahutusega, või et Jolyoni hakatakse tõrjuma, eelistades tema nooremat venda Edi? Muidugi oli Jolyon tulnud koos Haliga tagasi Kindlusesse elama ja nüüd näis ta päriselt oma koha leidnud olevat – aga kas ema väljailmumine ei vii teda taas rööpast välja? Prue käed värisesid pisut tassi alustaldrikule asetades.

      „See on sellepärast, et ta on üksik,” ütles ta, soovimata Mariat kaitsta, vaid lootes Flissis kaastunnet äratada. „On alles vähe aega möödas, kas pole?”

      Ta jäi vait, mõistes, kuidas Fliss võib end tunda, kuid teades ka oma poja hingeüllust ja valmidust külalislahkust üles näidata. Hal ei taha aru saada, et sellest vaesest, leinavast ja üksikust naisest, kes lihtsalt vanade sõprade ja pere lohutust vajab, võiks ka midagi karta olla. Prue arvas, et Flissi hirm tuleneb teadmisest, et Maria vajab oma lähedasi ja on neist sõltuv, ning et tema äkiline meelemuutus Jolyoni suhtes võib poissi rängalt haavata. Pilku tõstes märkas ta, kuidas Fliss teda jälgib, ning naeratas talle, tolle hirme vaikselt tunnistades.

      „Pealegi,” lausus Hal, „sellisel ajal ongi vanad sõbrad kõige rohkem hinnas, kas pole?”

      „Kas meie olime tema sõbrad?” küsis Fliss külmalt, röstsaia restile asetades ja mett Prue poole lükates. „Sina olid tema abikaasa ja Jo on tema poeg ning meie ülejäänud olime lihtsalt sinu sugulased, nii palju kui mina mäletan. Ma ei usu, et Maria oleks meist kellegagi eriti lähedane olnud, või oli?” Ta pöördus pigem Prue kui Hali poole ning Prue raputas pead.

      „Mitte eriti, aga ma arvan mõistvat, mida Hal tahab öelda. Ei, ei,” lisas ta kähku Flissi ilmet nähes. „Ma ei asu tema poolele. Tõepoolest mitte. Lihtsalt niisugusel ajal on ühine minevik tähtis. Ma tean, et Maria ja Adam olid koos viisteist aastat ning tema abielu Haliga oli väga konarlik. See selleks, aga ta on meid lapsest peale tundnud ja ilmselt leiab ta meie juures mingit lohutust, liiati kui Ed on Ameerikas. Pealegi on ka ta vanemad surnud ning tal pole vendi ega õdesid. Ma kahtlustan, et ta võib tunda end meiega lähedasemana kui oma sõpradega.” Ta heitis abitu pilgu mõlemale. „See ei tähenda, et me peaksime pidama end tema eest vastutavana. Ma lihtsalt püüan selgitada, kuidas Maria end tunda võib.”

      „Täpselt,” hüüatas Hal teatud võiduka kergendusega. „Just seda ma silmas pidasingi.”

      „Aga,” sõnas Prue teravalt. „Ma ei usu, et tal tuleks lubada Jolyoni sünnipäevapeole tungida, kui poiss ise seda ei taha. See on hoopis teine asi.”

      „Noh, muidugi.” Hal lõpetas oma kohvi. „Ma lähen kabinetti. Vaatan, kas ta on seal.”

      Ta läks välja ja tekkis lühike vaikus.

      „Asi on selles,” lausus Prue leebelt, „et kuna Hal on sinuga nii õnnelik olnud, on ta peaaegu andestanud kogu valu, mille Maria talle põhjustas. See on hea, kas pole?”

      „Oh jaa,” vastas Fliss üsna rõõmutult. „See on hea. See lihtsalt paneb mind end tundma veelgi suurema süüdlasena… südametuna. Ma ei taha, et ta iga kord, kui end üksikuna tunneb, siia tuleks.”

      „Muidugi ei taha. See on täiesti loomulik. Kas ootame ära, mida Jolyon arvab? Ta on suuremeelne poiss, aga Maria tegi talle väga haiget ja temal võib olla selle kohta oma sõna öelda.”

      Fliss tõusis püsti ja hakkas nõusid nõudepesumasinasse laduma. „Ma lähen pärast Totnesi,” ütles ta. „Kas sa tahaksid kaasa tulla?”

      „Oh, meelsasti, väga.” Prue ei öelnud kunagi väljasõidust ära. „Sa ei tohiks muretseda, Fliss.” Ta nägi väikest kortsukest minia kulmude vahel ja naeratas mõtlikult. „Sa oled nii oma vanaema moodi, kas tead. Tema oli ka muretseja.”

      Fliss naeratas talle vastumeelselt. „Ma püüan mitte olla,” ütles ta. „Aga ma tunnen end… abituna.”

      „Maria ei saa sulle enam haiget teha.”

      Fliss seisis liikumatult, taldrikud käes. „Mul on üks eelaimus. Rumal, kas pole? Ma tunnen, et midagi pöördelist on juhtumas. Kõlab küll kaunikesti suureliselt, aga ma tean, millest räägin.”

      Prue vaatas teda täie tõsidusega; tal polnud kavatsustki Flissi eelaimust kergelt võtta. „Võib-olla juhtubki. Aga kas see peab siis midagi halba olema?”

      Fliss vaikis hetke. „Jolyon oli eile õhtul kummalises tujus,” lausus ta lõpuks. „Ta oli nii elevil, nagu oleks tal hinges leek süttinud. Noh, sa tead Jo’d. Ta on lahke ja tasane, aga üsna kinnine. Kuid samas, kui me teda tookord esimest korda televiisoris nägime, olime kõik hämmingus, kas polnud? Seal ta oli, see meie armas Jo, enesekindlusest ja asjatundlikkusest СКАЧАТЬ