Andestus. Chadwicki perekonnakroonika 4. Osa. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Henrietta oli täiesti veendunud, et tunneb kohe üksindust, kui Jo ära läheb, kuid ta ei suutnud välja nuputada ühtki viisi tema takistamiseks. Asi ei seisnud üksnes selles, et mees oma õlekarva juuste ja laheda olekuga nii võluv oli, vaid milleski palju enamas. Jo’l oli mingi omadus, mille olemasolu ta tunnetas, ning mis teda tõmbas, kuigi ta ei suutnud seda täpselt sõnastada. Ta kõndis poisi järel, kui too raamatud võttis ja välja autosse viis, koerad lootusrikkalt kannul. Jo seisatas hetke, autouks lahti, ja kumbki neist ei teadnud, mida öelda.

      „Tule teinekordki, kui sul vahel rohkem aega on,” ütles Henrietta äkki. „Võiksime pubisse minna või koertega jalutama või midagi taolist.”

      „Mulle meeldiks see väga. Oota üks hetk.” Ta võttis rahakoti ja tõmbas sealt välja visiitkaardi. „Ma helistan järgmisel korral, kui Bristolisse sõidan, aga selle peal on minu mobiili- ja kodunumber.”

      Jo ulatas talle kaardi, kimbatuses, nagu ei teaks ta täpselt, kuidas hüvasti jätta, ning istus siis autosse. Henrietta saatis ta lehvitades teele ja uuris seejärel kaarti, millele olid trükitud sõnad „Keep Organics”. Juno ja Pan vahtisid lahkujale nördinult järele ja kutsikas niutsus kurblikult.

      „Ma tean,” ütles Henrietta. „Ka mina ei tahtnud, et ta läheks. Pole viga. Me läheme hetke pärast välja, kuid kõigepealt pean ma laua koristama ja koogi ära panema.”

      Juba märksa hiljem helistas ta ema mobiilile.

      „Sul oli õigus. See oligi Jo Chadwick.” Henrietta jäi vait. Ema hääl oli summutatud, nagu suruks ta naeru tagasi, ja oli kuulda klaaside kõlksumist. „Kas sul on keegi külas?”

      „Paar sõpra astusid väikseks dringiks läbi. Ah, et oligi Jo. Kas ta pole kena, mis? Kas ta meeldis sulle?”

      „Jah.” Henrietta ei tahtnud oma tunnetest rääkida: see oli isiklik asi. „Jah, ta on väga kena. Aga hüva, ärme rohkem räägi, kui sul sõbrad külas on.”

      „Sellest pole midagi. Kas Jo jäi õhtusöögile?”

      „Ei, ei ta ei jäänud. Kuule, ma lähen nüüd duši alla ja pead pesema. Sa ju tead, kui kaua mul nende kuivatamine võtab. Räägime homme? Aga seniks head aega.”

      Ta lõpetas kõne ja keerutas sõrmede vahel puhast, säravat juuksesalku, tundes süümepiina kõne järsu lõpetamise pärast, kuid ta ei tahtnud Jo’st kellegagi rääkida, eriti veel oma emaga. Tuttavlik äng ja pahameel ähvardasid rikkuda vastse õnnetunde ning ta raputas need maha, keskendudes Jo’le: sellele, kuidas ta naeris, nägu rõõmust säramas, ja sellele, kuidas ta oli silmapilkselt mõistnud Susani ja Iaini lugu. Ta soovis, et mees oleks jäänud kauemaks, aga mõistis samas ka tolle ettevaatlikkust. Ta sikutas Tackeri diivanil enda kõrvale ja kõdistas teda.

      „Ta meeldib mulle,” pomises ta koerale ja see lakkus ta põske. „Ta tõesti meeldib mulle.”

      „Ma arvan, et ta meeldib Henriettale,” ütles Cordelia. „Noh, ja peabki meeldima, kas pole? Ta on nii armas.”

      „Miks pidin mina olema paar sõpra? Kas ühest ei piisa?”

      „Loomulikult mitte,” vastas Cordelia. „Arvud lisavad usutavust.”

      „Ühel päeval saab ta meist teada. Eriti veel nüüd, kui ma siia elama kolisin. Kas poleks arukam talle rääkida? Lõppude lõpuks, mis halba see enam teeks?”

      „Ei, ei,” Cordelia raputas pead. „Veel mitte… liiga vara.”

      Mees surus ta tugevasti enda vastu ja naine libistas käed tema ümber, pea vastu mehe südant, ning hoidis teda kõvasti.

      Neljas peatükk

      Chadwickid olid elanud Kindluses üle saja kuuekümne aasta. 1840-ndate aastate alguses oli Edward Chadwick naasnud Inglismaale, olles veetnud veerandsada aastat Kaug-Idas märkimisväärset varandust kokku ajades. Ta vaatas läbi terve rea võimalikke investeeringuid ja otsustas hakata peaaktsionäriks ja direktoriks ühes äriettevõttes, mis oli moodustatud selleks, et omandada Lõuna-Devonis suur maatükk, millest hakata kaevandama maapinna all peituvat portselansavi.

      Kui see otsus oli tehtud, oli tema järgmiseks sammuks otsida sobiv maja. Tal ei vedanud. Kuid ta leidis ja ostis endale ühe vana mäekindluse varemed nõmmede ja mere vahel ning sealseid kive kasutades ehitas kolmekorruselise sakmelise kantsi, millele andis nimeks Kindlus.

      Ta abiellus kena, heast perekonnast tütarlapsega, kes oli temast poole noorem, aga tema meeletu energia oli põhiliselt suunatud portselansavi tehase edu kindlustamisele, nii et enne surma oli tema varandus kahekordistunud ning seejärel veel kord kahekordistunud.

      Tema meessoost järeltulijad, kes jäid endiselt firmasse, tegid karjääri kuninglikus mereväes – kuid jätkasid Kindluse säilitamist ja kaasajastamist. Kahe korruse kõrgused tiivad, mis algse maja kummaski küljes tahapoole kaardusid, lisati järeltuleva põlve poolt ning ehitati juurde kõrge kivimüür, et moodustuks sisehoov, millesse sai siseneda võlvja katuse alt, mis ühendas kaht väikest väravamajakest. Sisehoovi müüridel ja uuematel tiibadel ronisid vanaaegsed roosid ja visteeria, aga torni askeetlik hall kivimüür püsis kaunistamata. Kindlus ja sisehoov avanesid lõunasse, viljapuuaiaga piirnev aed aga laius läände. Põhja ja ida küljel langes maapind järsult alla; karmid rohtukasvanud nõlvad laskusid jõeni, mis kõrgetelt nõmmedelt alla tuhises. Kobrutades tormas külm turbane vesi läbi kitsa kaljusängi alla tasasele viljakale põllumaale. Liikudes seal palju aeglasemalt voogas jõgi edasi laia jõesuudmesse, kus soolase mereveega segunes.

      Istudes soojas vaikses köögis hommikusöögilaua taga, voltis Hal Chadwick kirja kokku ja torkas selle tagasi ümbrikusse, märgates, kuidas naine teda vaatab ning kehitas kergelt õlgu.

      „Nõndaviisi siis,” ütles ta pisut põiklevalt.

      Flissi näis see lõbustavat. „Sa tahad öelda et: „Kuidas me lahendame probleemi nimega Maria?” pakkus ta naljatlevalt. Kui mees kulmu kortsutas, muutus naine valvsaks, valmistudes ebameeldivusteks. Sellest ajast peale, kui Hali endine naine aasta alguses leseks jäi, oli saabunud temalt ebatavaliselt suur kirjade ja kaartide lasu. „Mida ta siis tahab?” küsis Fliss. Ta ei lisanud „seekord”, kuigi tema toonist võis seda selgesti välja lugeda ja mees reageeris sellele viivitamatult.

      „Oh, jäta nüüd, armas,” ütles ta. „Küllap on tal seal üksinda raske.”

      „Muidugi,” nõustus Fliss, määrides mett röstsaiale. „Sellest saan ma aru. Talle mõjus Adami äkiline surm kohutavalt, aga tal on Salisburys palju sõpru, kas pole? Mina tahaksin teada vaid seda, miks meie äkki nii populaarsed oleme?”

      Hal näis end ebamugavalt tundvat. „Noh, me oleme ju üks perekond.”

      Fliss surus alla terava vastuse. „Mida ta siis tahab?” kordas ta.

      „Ta küsib, kas võib Jolyoni sünnipäevale tulla.” Mehe toon oli õigustav. „Ta tahab teada, kas ta võib kaheks ööks jääda?”

      „Oleks vist kalk küsida, miks, pärast nii pikka aega – viitteist aastat? – tahab tema ema äkki temaga sünnipäeva tähistada? Mida Jo sellest kõigest arvab?”

      „Usun, et ta tahab enne minu seisukohta kuulda.” Hali näole kerkis lepitav ilme, mis näis lootvat, et Fliss nõusse jääb. „Ta ütleb, et talle nii meeldis see nädalavahetus, kui ta pärast Adami matuseid meie juures käis ning ta tahaks meid jälle näha. Ta arvab, et Jo sünnipäev võiks olla СКАЧАТЬ