Klaaslinn. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli ennustada, millisesse hätta Jace võib sattuda, kui Klaav saab teada, et ta oli päästnud Simoni elu, ja kuuleb, kuidas ta seda oli teinud.

      „Ma ei mäleta laeval toimunust midagi,” ütles Simon. „Arvan, et Valentine uimastas mind millegagi.”

      Aldertree vajus näost ära. „See on kohutav uudis. Kohutav. Mul on nii kurb seda kuulda.”

      „Minul ka,” ütles Simon, ehkki see ei vastanud tõele.

      „Sa ei mäleta siis kohe mitte midagi? Mitte ainsatki värvikat üksikasja?”

      „Mäletan ainult seda, et kaotasin teadvuse, kui Valentine mind ründas, ja tulin teadvusele Luke’i autos, kui olime juba teel kodu poole. Midagi muud mulle küll meelde ei tule.”

      „Oh heldeke, oh heldeke.” Aldertree tõmbas mantlihõlmad keha ümber koomale. „Olen aru saanud, et Lightwoodid on sinu suhtes üsna sõbralikult meelestatud, aga teised Klaavi liikmed nii… mõistvad ei ole. Valentine võttis sind vangi, aga sa pääsesid tema käest ning ühtäkki oli sul eriline võime, mida varem polnud. Ning nüüd oled sa korraga leidnud tee Idrise südamesse. Saad ju ometi isegi aru, mis mulje see jätab.”

      Kui Simoni süda oleks veel löönud, pekselnuks see praegu rinnus nagu pöörane. „Te peate mind Valentine’i nuhiks.”

      Aldertree näis olevat šokeeritud. „Mu kallis poiss – mina usaldan sind. Usaldan tingimusteta! Aga Klaav – oo, Klaav, tema võib olla väga umbusklik. Me nii kangesti lootsime, et saad meid aidata. Sest kas tead – ma õigupoolest küll ei tohiks sellest sulle rääkidagi, aga mu süda tunneb, et võin sinu peale kindel olla –, Klaav on kohutavates raskustes.”

      „Klaav?” Simon ei saanud millestki aru. „Aga mis on sellel pistmist…”

      „Asi on selles,” jätkas Aldertree, „et Klaav on lõhestunud. Võib öelda, et nüüd, sõja eelõhtul ollakse isekeskis sõjajalal. Eelmine inkvisiitor tegi vigu – ja teisedki pole patust puhtad –, kuid sellesse pole praegu mõtet süüvida. Aga mõistad: Klaavi autoriteet, konsuli ja inkvisiitori võimutäius on seatud kahtluse alla. Valentine näib olevat meist kogu aeg sammukese ees, nagu teaks ta meie plaane juba ette. Pärast seda, mis juhtus New Yorgis, ei võta nõukogu meie soovitusi enam kuulda.”

      „Minu arvates langetas otsused inkvisiitor…”

      „Ja Malachi oli see, kes ta ametisse kinnitas. Mõistagi ei osanud ta toona arvata, et see naine nii hulluks läheb.”

      „Aga,” sõnas Simon pisut pahuralt, „küsimus on selles, kuidas see kõik väljastpoolt vaadatuna tundub.”

      Veresoon Aldertree laubal paisus jälle. „Oled tark poiss,” ütles ta. „Tõsi mis tõsi: väline mulje on tähtis – ja ennekõike kehtib see poliitika kohta. Kui sul on massidele välja pakkuda hea lugu, tulevad nad sinuga alati kaasa.” Seirates Simonit ainitise pilguga, kallutas inkvisiitor ennast tema poole. „Luba ma räägin sulle ühe loo. See on niisugune. Lightwoodid kuulusid kord Ringi. Nad pöörasid sellele selja ja kahetsesid oma tegu ning neile anti armu tingimusel, et nad ei tõsta enam jalga Idrisesse, vaid lähevad New Yorki ja asuvad sealse Instituudi etteotsa. Nad pidasid ennast laitmatult ülal ja võitsid pikapeale taas Klaavi usalduse. Paraku teadsid nad seejuures ometi kogu aja, et Valentine on elus, ja olid tema ustavad teenrid. Nad võtsid oma tiiva alla tema poja…”

      „Aga nad ei teadnud…”

      „Ole vait,” kähvas inkvisiitor ja Simon pani suu kinni. „Nad aitasid tal leida surma tööriistad ja korraldada infernaalse muundamise rituaali. Kui inkvisiitor oli nende salaplaanidele jälile saanud, kandsid nad hoolt, et ta laeval lahingus hukkuks. Nüüd on nad tulnud siia, Klaavi südamesse, et nuhkida välja meie plaanid ja kanda neist Valentine’ile ette, niipea kui need on sündinud, et too võiks meid alistada ja allutada lõpuks kõik nefilimid oma tahtele. Lightwoodid on võtnud endaga kaasa sinu, vampiiri, kes talub päikesevalgust, et juhtida meie tähelepanu kõrvale oma tõelisest plaanist – soovist taastada Ringi endine hiilgus ja kummutada Seadus.” Seasilmade hiilates kummardus inkvisiitor Simoni poole. „Mida sa sellest loost arvad, vampiir?”

      „Ma arvan, et see on jabur,” vastas Simon. „Ja selles on rohkem suuri auke kui Brooklyni Kent Avenue sillutises – olgu öeldud, et seda pole juba aastaid parandatud. Ma ei tea, mida te sellega saavutada loodate…”

      „Loodan?” kordas Aldertree. „Mina ei looda midagi, allilmlane. Ma tean seda oma südames – tean, et minu püha kohus on päästa Klaav.”

      „Vale abil?” küsis Simon.

      „Loo abil,” vastas Aldertree. „Suured poliitikud on ühtlasi suured sõnameistrid – nende lood innustavad inimesi.”

      „Mida innustavat võiks olla selles, kui te kogu süü Lightwoodide kaela veeretate?”

      „Keegi tuleb ohvriks tuua,” ütles Aldertree. Tema higine nägu hiilgas. „Kui nõukogul on ühine vaenlane ning neil on alust Klaavi jälle usaldada, koonduvad nefilimid ühise lipu alla. Mis tähtsust on kõige selle palge ees ühe perekonna saatusel? Tõtt-öelda ei usu ma, et Lightwoodide lastega midagi erilist ette võetaks. Nendele kahtlus ei lange – välja arvatud ehk vanemale pojale. Aga teised…”

      „See ei lähe teil läbi,” lausus Simon. „Keegi ei usu teie lugu.”

      „Inimesed usuvad seda, mida nad tahavad uskuda,” ütles Aldertree, „ja Klaav ihkab leida patuoinast. Ma annan selle talle – selleks on mul vaja ainult sinu abi.”

      „Minu? Kuidas mina siia puutun?”

      „Sa esined pihtimusega.” Inkvisiitori nägu oli nüüd erutusest tulipunane. „Tunnistad, et seisad Lightwoodide teenistuses ning te kõik olete Valentine’i käpa all. Tunnista seda ja ma osutan sinu suhtes armulikkust. Vannun, et saadan su tagasi perekonna juurde, aga enne vajan sinu ülestunnistust, et Klaavi veenda.”

      „Te tahate, et vannuksin valet,” ütles Simon. Ta teadis, et üksnes kordab seda, mida inkvisiitor oli äsja öelnud, aga tema peas valitses nii kohutav segadus, et ta ei suutnud millelegi keskenduda. Poisi silme eest jooksid läbi Lightwoodide näod – Alec ahmimas tema jutu peale üllatusest õhku, kui nad olid teel Gardi poole, Isabelle vaatamas teda oma tumedate silmadega, Max kummardumas raamatu kohale.

      Ja Jace. Jace kuulus Lightwoodide hulka, just nagu oleks ta nendega ühte verd. Tema nime polnud inkvisiitor maininud, aga Simon teadis: temalgi tuleb maksta. Ning kõik, mida tuleb kannatada Jace’il, langeb ka Clary õlule. Kuidas võis see juhtuda, mõtles Simon, et ta on ühtäkki nende kõigiga nii tihedalt seotud – seotud inimestega, kes suhtusid temasse kui alaväärtuslikku allilmlasesse, parimal juhul poolinimesesse?

      Ta tõstis pilgu ja vaatas inkvisiitorile otsa. Aldertree silmad olid mustad ning Simonile tundus, nagu vaataks ta öösse. „Ei,” vastas ta. „Ma ei tee seda.”

      „See veri, mille ma sulle andsin,” lausus Aldertree, „jääb viimaseks, kuni sa ei anna mulle teistsugust vastust.” Lahkus, isegi võlts lahkus oli tema häälest nüüd kadunud. „Sa ei oska arvatagi, kui suur janu sul tekib.”

      Simon ei vastanud.

      „Ega siis muud kui sul tuleb veeta veel üks öö vangikongis,” ütles inkvisiitor. Ta tõusis ja sirutas käe kellukese poole, et kutsuda valvurid. „Seal all on üsna rahulik, eks? Mina olen ikka olnud seda meelt, et rahulik õhkkond aitab väikestest mäluhäiretest üle СКАЧАТЬ