Klaaslinn. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võib vist öelda.” Ta torkas kruusi Claryle nina alla. „Joo see ära. Sul on tarvis natuke hingepidet.”

      Clary võttis hajameelselt kruusi ja rüüpas paar lonksu kuuma vedelikku. See oli rammus ja soolane – mitte tee, nagu ta oli arvanud, vaid supp. „Hästi,” lausus ta. „Mis siis juhtus?”

      Amatise pilk oli suunatud kaugusesse. „Kui Luke oli… Pärast seda, mis Luke’iga juhtus, vajas Valentine uut asetäitjat. Tema valik langes Stephenile – me olime mõlemad hiljaaegu Ringiga liitunud. Olles otsustanud Stepheni kasuks, leidis ta, et tema lähima sõbra ja nõuandja naiseks ei sobi keegi, kelle vend on…”

      „…libahunt.”

      „Valentine kasutas teist sõna,” vastas Amatis kibedalt. „Ta veenis Stephenit, et too meie abielu tühistaks ja võtaks endale uue naise – naise, kelle ta ise oli välja valinud. Céline oli väga noor ja täiesti sõnakuulelik.”

      „See on hirmus.”

      Amatis raputas pead ja naeris katkevalt. „See kõik juhtus ammu. Tuleb tunnistada, et Stephen oli minu vastu lahke: ta jättis mulle selle maja ja kolis Céline’iga Herondale’ide häärberisse. Pärast seda ei näinud ma teda enam kordagi. Ringist ma mõistagi lahkusin, sinna mind enam ei tahetud. Ainus, kes mind veel külastas, oli Jocelyn. Ta andis mulle ühtlasi teada, millal läheb Luke’i vaatama…” Amatis lükkas hallisegused juuksed kõrva taha. „Stepheni surmast kuulsin alles mitu päeva hiljem. Olin Céline’i seniajani vihanud, aga nüüd tundsin talle kaasa. Räägitakse, et ta lõikas oma veenid läbi – kõik kohad olid olnud verd täis…” Naine tõmbas sügavalt hinge. „Imogeni nägin pärastpoole Stepheni matustel, kui nad panid tema surnukeha Herondale’i hauakambrisse. Ta ei teinud mind märkamagi. Mõne aja pärast määrasid nad ta inkvisiitoriks. Klaav oli otsustanud, et ei leidu kedagi teist, kes jälitaks Ringi liikmeid nii halastamatult kui tema, ning nõnda see oligi. Kui tal oleks õnnestunud Stepheni mälestust varjuküttide verega maha pesta, oleks ta seda teinud.”

      Claryle meenusid inkvisiitori külmad silmad, tema kalk ja terav pilk ning ta proovis tollele naisele kaasa tunda. „Küllap ajas see ta hulluks,” lausus ta. „Päriselt hulluks. Inkvisiitor oli kuri ka minu vastu, aga kõige rohkem näis ta vihkavat Jace’i. Tundus, nagu soovinuks ta Jace’i surma.”

      „Seda võib arvata,” ütles Amatis. „Sina näed välja nagu Jocelyn ja sind kasvatas ema, aga su vend…” Ta laskis pea viltu. „Kas tema meenutab sama palju Valentine’i, kui sina meenutad Jocelyni?”

      „Ei,” vastas Clary. „Jace on Jace – ta ei ole mitte kellegi moodi.” Jace’ile mõeldes tundis ta, kuidas teda läbistab värin. „Ta on siin Alicantes,” mõtles ta endalegi aru andmata kuuldavalt. „Kui ma saaksin teda näha…”

      „Ei,” katkestas Amatis teda otsustavalt. „Sa ei tohi majast lahkuda ega kellegagi kohtuda. Kõige vähem tohid sa kokku saada oma vennaga.”

      „Ma ei tohi välja minna?” Clary oli kohkunud. „Kas tahad öelda, et pean olema siin luku taga? Nagu vang?”

      „See kestab ainult mõne päeva,” manitses Amatis teda. „Pealegi pole sa veel terve ja pead kosuma. Selle järve vesi oleks su äärepealt tapnud.”

      „Aga Jace…”

      „Tema kuulub Lightwoodide sekka. Sina ei tohi sinna minna, sest sind nähes teatavad nad sellest kohe Klaavile ja siis ei ole sa ainus, kes on Seadusega vastuollu läinud – Luke võetakse samuti pihtide vahele.”

      Aga Lightwoodid ei annaks mind Klaavile ära. Millegi niisugusega ei saaks nad hakkama…

      Sõnad surid tema huultel. Kuidas õnnestuks tal Amatisele selgeks teha, et neid Lightwoode, keda oli viisteist aastat tagasi tundnud tema, enam ei eksisteeri – Robert ja Maryse ei ole enam Klaavile pimedalt ja fanaatiliselt lojaalsed. Ehkki Luke’i õde, oli see naine Claryle ometi võõras. Luke’ile endalegi oli ta võõraks jäänud nende kuueteistkümne aastaga, kui nad polnud teineteist näinud. Luke ei olnud kogu selle aja jooksul teda isegi maininud. Clary laskis end patjadel seljakile, nagu oleks väsinud. „Sul on õigus,” ütles ta. „Ma ei tunne end hästi. Peaksin vist natuke magama.”

      „Õige mõte.” Amatis kummardus ja võttis talt tühja kruusi käest. „Kui tahad duši alla minna, siis vannituba on üle koridori. Ja voodijalutsi juures riidekirstus on minu vanu rõivaid. Tundub, nagu oleksid umbes sama kasvu, mis mina sinuvanusena – võib olla sobib sulle sealt midagi – mitte nii nagu see pidžaama,” lisas ta põgusalt naeratades. Clary ei vastanud tema naeratusele. Ta püüdis talitseda tungi klohmida suurest pettumusest rusikatega madratsit.

      Kohe kui uks oli Amatise järel sulgunud, ronis Clary voodist välja ja seadis sammud vannitoa poole, lootes, et soe dušš lööb tal pea natuke klaarimaks. Tal oli hea meel, et kogu oma vanamoelisusest hoolimata näisid varjukütid lugu pidavat moodsast veevärgist ning majas voolas kraanidest kuuma ja külma vett. Vannitoas leidus koguni terava tsitruselõhnaga seepi, millega sai pesta ikka veel Lyni järve järele lõhnavaid juukseid. Käterätti mähituna vannitoast välja tulles tundis ta ennast juba palju paremini.

      Taas magamistoas, võttis ta käsile Amatise riidekirstu. Rõivad lebasid korralikult kokkupanduna krabiseva paberi kihtide vahel. Osa neist nägi välja nagu koolivorm: meriinovillast sviitrid, mille taskul olev embleem meenutas nelja selgapidi koos olevat C-tähte, volditud seelikud ja eest nööbitavad kitsaste mansettidega pluusid. Siis tuli valge kleit, ümber mitu kihti pehmet paberit. Ilmselt pruutkleit, mõtles Clary ja tõstis rõiva ettevaatlikult kõrvale. Selle all lebas veel üks kleit. See oli õhkõrnast hõbedakarva siidist, mille olematut raskust hoidsid ülal kalliskividest sätendavad kitsad õlapaelad. Clary ei suutnud ette kujutada, kuidas võinuks see välja näha Amatise seljas, aga… Niisugust kleiti oleks võinud kanda minu ema, kui läks Valentine’iga ballile, mõtles ta tahtmatult. Ta laskis kleidil kirstu tagasi libiseda, tundes sõrmede vahel selle jahedat siledust ja pehmust.

      Ja siis, kõige all oli korralikult kokkupakitud varjukütivarustus.

      Clary tõmbas need riided välja ja laotas uudishimulikult enda süles laiali. Talle meenus, kuidas ta oli näinud Jace’i ja Lightwoode esimest korda kandmas lahinguvarustust – tugevast tumedast materjalist liibuvaid särke ja pükse. Nüüd lähedalt nägi ta, et nende materjal polnud veniv kangas, vaid jäik õhuke nahk, mis oli pehmitatud nii lamedaks, et seda andis vormida. Ülikond koosnes tõmblukuga jakist ja pükstest, millel olid keerukad vööaasad. Varjuküttide vöörihmad olid laiad ja toekad, et nendele saaks riputada relvi.

      Muidugi peaks ta panema selga sviitri ja seeliku – arvatavasti oli Amatis silmas pidanud just seda. Ometi tõmbas lahinguvarustus teda vastupandamatult enda poole; ta oli alati vaadanud neid rõivaid suure huviga ja mõelnud, mis oleks…

      Mõne minuti pärast rippusid käterätid voodiotsal ning Clary silmitses ennast peeglist – üllatunult ja väikese sisemise muigega. Rõivad olid talle parajad. Need liibusid kehale, aga ei pigistanud, vaid järgisid kenasti tema puusade ja rinna kumerusi. Kui tõele au anda, lasksid need paista, et tal ikka on kumerused, ja see tundus talle mõneti uudne. Hirmuäratavaks see ülikond teda ei teinud – Clary kahtles, kas seda miski teha suudaks –, aga igatahes tundus ta pikem ning tema juuksed leegitsesid tumedate rõivaste taustal iseäranis eredalt. Ma olen oma ema moodi, tabas Clary end ootamatult mõttelt.

      Sarnasus oli tõesti suur. Jocelyni nukutaolise välimuse all oli alati olnud peidus raudkindel südamik. Clary oli sageli endamisi mõelnud, mis pidi tema ema elus olema juhtunud, et Jocelyn oli selline, nagu ta oli – tugev, järeleandmatu, otsusekindel ja kartmatu. Kas su vend meenutab sama СКАЧАТЬ