Klaaslinn. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõrge ametikandja olid kuuldeulatusest väljas, jäi inkvisiitor vait. Simon sammus tema järel mööda ruunikivist valgustatud kitsast rada, püüdes hoiduda vaatamast otse nõiavalgusesse. Ta nägi Gardi kõrguvat enda ümber nagu ookeanist kerkivat laeva. Selle akendest kiirgas valgust, mis heitis taevasse hõbedast kuma. Maapinna tasandil olid reas väiksemad aknad. Mitme ees olid trellid ja nende tagant vaatas vastu pimedus.

      Lõpuks jõudsid nad hoone külgseinas oleva võlvini, mille all oli puidust uks. Aldertree avas luku ja Simoni kõht tõmbus krampi. Sellest ajast peale, kui temast oli saanud vampiir, eristas ta hästi inimeste lõhna ning oli avastanud, et see muutub koos nende meeleoluga. Inkvisiitorist hoovas nüüd midagi kibedat ja vänget, mis tuletas meelde kohvi, aga oli märksa ebameeldivam. Simon tundis lõualuus pakitsevat valu, mis andis märku, et tema kihvad tahavad välja tungida; ta põrkas inkvisiitorist eemale, kui nad uksest sisse astusid.

      Sees avanes tema ees pikk valge koridor, mis meenutas valgesse kaljusse õõnestatud tunnelit. Inkvisiitor tõttas edasi, ruunikivi heitis seintele hüplevat valgust. Ehkki lühikeste jalgadega, liikus mehike hämmastavalt kiiresti, pöörates minnes aeg-ajalt pead kahele poole ja kirtsutades nina, nagu nuusutaks õhku. Simon pidi lisama tempot, et temaga sammu pidada. Nüüd möödusid nad uksest, mille kaks poolt olid tiibadena laiali paisatud. Sellesse pilku heites nägi Simon enda ees avanemas amfiteatrit täis astmetena kerkivaid tooliridu. Igal toolil istus musta rüütatud varjukütt. Nende hääled kajasid seintelt vastu, paljud kõlasid vihaselt ja kui Simon korraks käiku aeglustas, puutusid tema kõrvu kõnekatked, ehkki räägiti läbisegi ja sõnu oli raske eristada.

      „Aga meil ei ole Valentine’i plaanide kohta mingeid tõendeid. Ta ei ole kellelegi mingeid soove edastanud…”

      „Mis tähtsust on tema soovidel? Ta on mässaja ja petis; kas arvate tõesti, et saavutame midagi, püüdes talle vastu tulla?”

      „Kas teate, et patrull leidis Brocelindi kandist libahundilapse surnukeha? See oli verest tühjaks lastud. Tundub, nagu oleks Valentine viinud muundamisrituaali lõpule siin, Idrises.”

      „Nüüd, kui tema valduses on kaks surma tööriista, on Valentine’i kätte koondunud suurem võim, kui ühelainsal varjukütil tohiks olla. Meil ei pruugi olla mingit valikut…”

      „Mu sugulane hukkus New Yorgis tema laeval! Me ei saa mingil juhul jätta Valentine’i karistamata selle eest, mida ta korda on saatnud. Teda peab tabama kättemaks!”

      Simon peatus, lootes kuulda veel midagi, aga inkvisiitor sumises tema kõrva ääres nagu paks tige mesilane. „Astu edasi, astu edasi,” ütles ta ja vibutas nõiavalguse kivi. „Aega on vähe, ma pean jõudma tagasi enne, kui koosolek lõpeb.”

      Vastu tahtmist laskis Simon inkvisiitoril ennast mööda koridori edasi lükata, kõrvus ikka veel sõna „kättemaks”, mis tuletas talle meelde laeval toimunut – see mälestus oli külm ja ebameeldiv. Jõudnud ukseni, millele oli uuristatud üksainus süngelt must ruun, võttis inkvisiitor taskust võtme, keeras ukse lukust lahti ja andis Simonile laia käeviipega märku sisse astuda.

      Tuba oli tühi. Selle ainsaks ehteks oli seinal rippuv gobelään, millel oli kujutatud järvest väljaastuvat inglit, ühes käes karikas ja teises mõõk. Tõik, et ta oli näinud nii karikat kui ka mõõka, juhtis Simoni tähelepanu hetkeks kõrvale. Alles siis, kui ta kuulis klõpsatust, taipas Simon, et inkvisiitor on riivistanud ukse ja nad on kahekesi luku taga. Simon vaatas ringi. Toas ei olnud ühtki mööblieset peale pingi ja selle kõrval oleva madala laua. Laual seisis ilus hõbekelluke. „Kas portaal… Kas siin see ongi?” küsis ta ebalevalt.

      „Simon, Simon.” Aldertree hõõrus pihkusid vastamisi, nagu ootaks sünnipäevapidu või mingit muud rõõmsat sündmust. „Kas sa tõesti kiirustad juba lahkuma? Ma oleksin nii kangesti tahtnud esitada sulle veel mõne küsimuse…”

      „Olgu,” kehitas Simon ebamugavust tundes õlgu. „Eks küsige siis, mis teid huvitab.”

      „Kui vastutulelik sinust! Kui rõõmustav!” Aldertree nägu säras. „Niisiis, kui kaua sa juba vampiir oled olnud?”

      „Umbes kaks nädalat.”

      „Ja kuidas see juhtus? Kas sind rünnati tänaval või ehk hoopis öösel voodis? Kas tead, kes sind vampiiriks muutis?”

      „Tõtt-öelda ei tea.”

      „Aga kulla poiss!” hüüatas Aldertree. „Kuidas on võimalik, et sa seda ei tea?” Pilk, millega ta Simonit uudistas, oli aval ja uudishimulik. Inkvisiitor näeb välja nii ohutu, mõtles poiss. Nagu kellegi vanaisa või naljakas vanaonu. Küllap ma kujutasin seda kibedat lõhna endale ainult ette, otsustas ta.

      „Noh, päris nii lihtne see ei olnud,” ütles Simon ja jutustas, kuidas ta kaks korda Dumortis oli viibinud – kõigepealt rotina ja teist korda kihutatuna takka nii tugevast loomusunnist, nagu oleks teda pihtide vahele võetud ja läbi linna vajalikku kohta veetud. „Ja nõnda juhtuski, et niipea kui olin hotelli uksest sisse astunud, tungiti mulle kallale. Ma ei tea, kes neist mind muutis – võib-olla tegid seda kõik.”

      Inkvisiitor naksutas keelt. „Oh heldus, oh heldus. See nüüd küll hea ei ole. See on lausa kurb lugu.”

      „Minule igatahes küll,” oli Simon temaga nõus.

      „Klaavile ei meeldi see mitte üks põrm.”

      „Mis?” Simon oli jahmunud. „Mis see Klaavile korda läheb, kuidas minust vampiir sai?”

      „Kuule, kui sind oleks rünnatud, poleks siin midagi arutada,” lausus Aldertree kahetsevalt. „Aga sina ju marssisid sinna sisse ja andsid ennast vabatahtlikult vampiiride kätte, kas pole? Tundub pisut sedamoodi, nagu oleksid sa tahtnud nendesuguseks saada.”

      „Ma ei tahtnud seda! Ega ma sellepärast hotelli läinud!”

      „Muidugi, muidugi,” rahustas Aldertree teda. „Räägime millestki muust, eks?” Vastust ootamata jätkas ta. „Kuidas juhtus, et vampiirid lasksid sul ellu jääda ja uuesti üles tõusta, Simon-poiss? Arvestades seda, et tungisid nende territooriumile, olnuks loomulik, et nad imevad su verest tühjaks ja põletavad seejärel su keha, et sa ei saaks üles tõusta.”

      Simon avas juba suu, et rääkida inkvisiitorile, kuidas Raphael oli tassinud ta Instituuti, misjärel Clary, Jace ja Isabelle viisid ta kalmistule ja ootasid, kuni ta end hauast välja kaevas, aga korraga lõi ta kõhklema. Tal polnud aimugi, mida näeb ette Seadus, aga ta kahtles, kas varjuküttidel on lubatud vaadata, kuidas vampiirid tõusevad, ning muretseda verd nende esimeseks söömaajaks. „Seda ma ei tea,” vastas ta. „Mul pole aimugi, miks nad otsustasid mind tapmise asemel endataoliseks muuta.”

      „Aga üks neist pidi laskma sul juua oma verd, vastasel korral ei oleks sa… ei oleks sa see, kes sa praegu oled. Kas tahad öelda, et sa ei tea, kes vampiiride seast on su isa?”

      Mu isa vampiiride seas? Simon polnud sellele kunagi mõelnud – Raphaeli veri oli sattunud tema suhu poolkogemata ja pealegi oli raske mõelda vampiiripoisist kui isast – Raphael nägi välja noorem kui Simon. „Ma tõesti ei tea.”

      „Oh heldeke.” Inkvisiitor ohkas. „Sellest on küll kahju.”

      „Millest?”

      „Eks ikka sellest, et sa valetad mulle, mu poiss.” Aldertree raputas pead. „Ja mina veel nii väga lootsin, et sa oled nõus koostööd tegema. See on hirmus, see on lihtsalt hirmus. Äkki mõtled ikka järele ja räägid tõtt? Osuta mulle see teene.”

СКАЧАТЬ