Klaaslinn. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pöörama sellest paremale või vasakule. Ta pööras vasakule ja sattus kitsaste tänavate rägastikku. Need kõik olid äravahetamiseni sarnased ja varsti oli Clary lootusetult eksinud.

      Lõpuks jõudis tüdruk välja laiemale tänavale, mida ääristasid poed. Mõlemal pool sagivad jalakäijad ei pööranud talle mingit tähelepanu. Mõni neist kandis samuti lahingurõivaid, kuid enamikul oli seljas midagi muud: väljas oli jahe ning pikad vanamoelised mantlid olid hoopis asjakohasem rõivastus. Tuul oli lõikav ja Clary mõtles kahetsustundega oma rohelisele sametmantlile, mis rippus Amatise külalistetoas.

      Luke oli rääkinud tõtt, öeldes, et tippnõupidamisele on kohale tulnud kogu maailma varjukütid. Clary möödus ühest indialannast, kes kandis imeilusat kuldset sarit ning kelle vööl rippus keti otsas paar kõverat nuga. Kandilise asteeginäoga pikka kasvu valge mees uuris poeakent, millel oli välja pandud arvukaid relvi; tema randmeid ümbritsevad ohtrad käevõrud näisid olevat samast sätendavast materjalist, mis deemonitornid. Kaugemal märkas Clary valges nomaadirüüs meest uurimas paberit, millel näis olevat linnaplaan. Seda nähes sai ta julgust astuda ligi mööduvale rasket brokaatmantlit kandvale naisele ja küsida temalt teed Princewater Streetile. Just praegu näis olevat see aeg, kui linnas teed otsivad võõrad inimesed ei tekita siinsetes elanikes umbusku.

      Tal oli õigus; hetkegi kõhklemata jagas naine talle kiiresti juhatusi. „Kui jõuad Oldcastle’i kanali lõppu, pööra paremale, mine üle silla ja leiadki Princewateri.” Naine naeratas Claryle. „Kas lähed kellelegi külla?”

      „Penhallow’dele.”

      „Aa. Suur kuldsega ääristatud sinine maja otse kanali ääres. See ei saa sul kahe silma vahele jääda.”

      Naisel polnud päris õigus. Maja oli küll suur, aga Clary kõndis sellest esimese hooga mööda, enne kui märkas oma eksimust ja pöördus tagasi, et seda lähemalt silmitseda. Maja oli tema meelest pigem indigokarva kui sinine, aga küllap nägi igaüks värve isemoodi. Enamik inimesi ei teinud vahet isegi sidrun- ja safrankollasel ning need polnud teineteisega ligilähedaseltki sarnased. Ning ääreliistud ja nurgalauad ei olnud kuldsed, vaid pronksivärvi – kena tume pronks laskis paista, nagu oleks maja seisnud seal juba palju aastaid, nagu see arvatavasti oligi. Siin tundus kõik nii ennemuistne.

      Aitab, kutsus Clary ennast korrale nagu alati, kui oli närviline ja mõtted kiskusid igasse kanti harali. Ta nühkis käsi vastu pükse – peopesad olid higist niisked. Materjal tundus pihkude all kare ja kuiv nagu ussinahk.

      Clary kõndis trepist üles ja asetas käe raskele koputile. See kujutas endast inglitiibu ja kui ta laskis sellel langeda, kajas kõlksatus majas vastu nagu hiigelsuure tornikella kumin. Hetk hiljem tõmmati uks lahti ja lävel seisis Isabelle Lightwood, silmad ehmatusest pärani.

      „Clary!”

      Clary naeratas põgusalt. „Tere, Isabelle.”

      Isabelle nõjatus uksepiidale ja tema näost peegeldus masendus. „Oh sa kurat!”

      Jälle kongis, vajus Simon jõuetult voodile ja kuulis valvurite samme eemalduvat. Nood läksid minema ja teda ootas ees veel üks öö – teine vanglaöö, mille vältel inkvisiitor lootis tema mälu „paranevat”. Saad ju ometi isegi aru, mis mulje see jätab. Simon poleks osanud eales aimata, et keegi võib kahtlustada teda Valentine’iga kokkumängimises. Seda võimalust polnud ta näinud isegi kõige hirmsamates unenägudes. Oli ju teada, et Valentine vihkab allilmlasi. See mees oli tal kõri läbi lõiganud, lasknud temast vere välja ja jätnud ta surema, kuid seda inkvisiitor arvatavasti ei teadnud.

      Kongi seina tagant kostis mingit kahinat. „Pean tunnistama, et ootasin huviga, kas sind ikka tuuakse tagasi,” kostis kähe hääl, mida Simon mäletas eelmisest ööst. „Võib siis arvata, et inkvisiitoril ei õnnestunud sinult välja pigistada seda, mida ta tahtis.”

      „Küllap vist,” vastas Simon ja astus seina juurde. Ta vedas sõrmedega üle kivipinna, nagu otsiks selles pragu, lõhet, millest oleks võimalik läbi vaadata, aga ei leidnud seda. „Kes sa oled?”

      „Aldertree on kangekaelne mees,” jätkas hääl, nagu poleks Simon midagi öelnud. „Tema juba jonni ei jäta.”

      Simon nõjatus vastu niisket seina. „Küllap tuleb mul siin kongis siis päris kaua viibida.”

      „Ega sa vist soovi mulle rääkida, mida ta sinust tahab?”

      „Miks see sind huvitab?”

      Mehe naer kõlas nõnda, nagu kriibitaks raudnaelaga mööda kivi. „Mina olen kongis viibinud kauem kui sina, Valguses Kõndija, ning nagu sa näed, pole siin midagi, mis mõtetele tegevust annaks. Igast võimalusest tuleb kinni haarata.”

      Simon pani käed süles kokku ja põimis sõrmed vaheliti. Hirveveri oli kustutanud suure nälja, aga sellest polnud kaugeltki piisanud. Tema keha valutas ikka veel piinavast janust. „Miks sa mind nõnda kutsud?” küsis ta. „Valguses Kõndijaks.”

      „Kuulsin valvureid sellest rääkivat – vampiirist, kes ei karda päikesevalgust. Midagi selletaolist pole kunagi varem nähtud.”

      „Ja ometi on teil selle kohta sõna kohe käepärast. Kas pole mugav?”

      „See ei ole Klaavi, vaid allilmlaste sõna. Nende seas liigub sinusuguste olendite kohta legende. Imelik, et sina nendest kuulnud ei ole.”

      „Ma ei ole just teab kui kaua allilmlane olnud,” ütles Simon. „Ja sina näid minu kohta päris palju teadvat.”

      „Valvuritele meeldib lobiseda,” lausus hääl. „Ja see, et Lightwoodid ilmuvad läbi portaali kohale, kaasas verest tühjaks joosta ähvardav vampiir, on magus kõneaine. Ega ma seda küll arvanud, et sa siia satud, enne kui nad hakkasid sinu tarvis kongi ette valmistama. Imelik, et Lightwoodid lasksid sellel sündida.”

      „Mis see neile korda peaks minema,” vastas Simon kibestunult. „Kes ma siis olen? Tühipaljas allilmlane.”

      „Konsuli silmis see ehk ongi nõnda,” kostis võre tagant. „Aga Lightwoodide meelest…”

      „Mis siis nende puhul teisiti on?”

      Mõnda aega valitses vaikus. „Väljaspool Idrist elavad varjukütid, iseäranis need, kes seisavad Instituutide eesotsas, kipuvad olema sallivamad. Kohalik Klaav seevastu on sootuks… kitsarinnalisem.”

      „Ja sina?” küsis Simon. „Kas sina oled samuti allilmlane?”

      „Allilmlane?” Simon ei olnud kindel, aga teise häälest näis kostvat viha, otsekui oleks võõras Simoni küsimust pahaks pannud. „Mu nimi on Samuel. Samuel Blackburn. Ma olen nefilim. Aastaid tagasi kuulusin koos Valentine’iga Ringi ja nottisin Mässu ajal allilmlasi maha. Ei, ma ei pärine sinutaoliste seast.”

      „Aa.” Simon neelatas. Tema suus oli soolane maitse. Need, kes olid kuulunud koos Valentine’iga Ringi, olid tema mäletamist mööda kinni nabitud ja Klaav oli määranud neile karistuse. Erandi moodustasid üksnes Lightwoodid: nendele oli andestatud ning piirdutud nende puhul üksnes Idrisest pagendamisega. „Kas oled olnud siin sellest ajast peale?”

      „Ei. Pärast Mässu õnnestus mul Idrisest põgeneda, enne kui mind jõuti kinni nabida. Aastaid elasin mujal, kuni viimaks – kas ei või inimene olla rumal – arvasin, et olen jõudnud unustusse vajuda, ja pöördusin tagasi. Muidugi nabiti mind otsekohe kinni, Klaavil on vaenlastele jälile jõudmiseks oma meetodid. Mind veeti inkvisiitori СКАЧАТЬ