[buzz]. Anders de la Motte
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу [buzz] - Anders de la Motte страница 11

Название: [buzz]

Автор: Anders de la Motte

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Триллеры

Серия:

isbn: 9789949273690

isbn:

СКАЧАТЬ eneseaustuse tagasi saamiseks oli ta meelsasti nõus seda ohverdama. Suveniiripoes valis ta psühhedeelilise Araabia mustriga roosa turistisärgi ega punninud vastu, kui müüja seda omalt poolt pearätiga täiendas.

      Kui ta valmis oli, istus ta ühe madala laua äärde patjadele, tellis õlut ja ootas, millal ülejäänud seltskond oma liivakastimängud lõpetab.

      Vincent ja Anna tulid tagasi alles siis, kui väljas juba hämarduma hakkas. Nad kõndisid lähestikku, nende kehad riivasid ühtepuhku teineteist ja nad lobisesid omavahel usalduslikult prantsuse keeles.

      Tegelikult peaks see talle ükskõik olema. Ta pole ju naisesse armunud ega midagi – üldsegi mitte. Aga kõigest hoolimata on ju mingid reeglid. Anna oli tema kaaslane, kelle tema siia kaasa oli võtnud.

      Ka teiste pilgud ei jäänud tal märkamata. Kuid tema võimalused olid üsna piiratud. Ta oli keset kõrbe ja ehkki kipitav alandusetunne kasvas pikkamööda sulaselgeks vihaks, ei saanud ta eriti midagi ette võtta. Nad olid Vincentiga küll umbes ühte kasvu, kuid tüüp oli tunduvalt sitkem ja suutis vajaduse korral kahtlemata end maksma panna. Pealekauba oli prantslasel taustajõududeks kogu ta kamp, nii et mingi fight-club’i korraldamine poleks sugugi hea mõte.

      Pealegi on ta ise tunduvalt enam lover kui fighter…

      Ei, jäi üle ainult ükskõiksust teeselda, hoolitseda võimalikult kiiresti enda täis joomise ja/või pilve tõmbamise eest ning esimese kaamelikaravaniga siit kaduda.

      Ta otsustas kogu oma energiaga selle ülesande kallale asuda.

      Kõhutantsushow ei teinud tema õhtut sugugi lõbusamaks. Kui ülinapilt riietatud daam oli seal natuke aega üksi väänelnud, kutsus ta ka publiku põrandale, ja peagi oli tantsupõrandal ligi seitsekümmend turisti. HP oleks tahtnud miss Mari-Annaga oma nurka istuma jääda, kuid teda vedas endaga kaasa üks prantsuse tüdrukutest, kes oli liiga ilus, et keelduda.

      Joobest hoolimata tundis ta end kirjeldamatult nõmedalt. Pearätik, turistisärk ja teeseldud naeratusega tantsiv white man’s overbite võltsmaa võltslaagris. Tema välimus on enesetundest kindlasti veelgi naeruväärsem – kui sihuke asi üldse võimalik on!

      Anna ja Vincent kuivkeppisid teineteist kõigest mõni meeter eemal. Mehe reis oli naise jalgade vahele surutud, Anna käed mehe kaela ümber põimitud ja nende puusad liikusid Araabia popi taktis.

      Kena prantslanna, kelle juures löögile pääsemiseks oli ta loomulikult liiga purjus, liiga pilves ja liiga nõmeda välimusega, tantsis koos semudega eemale, nii et ta otsustas oma kohale tagasi tuikuda ja oma enesehaletsust veel ühe õllega turgutada.

      Laua ääres polnud kedagi, kõik olid nähtavasti tantsupõrandal, aga klaaside ja taldrikute vahel märkas ta midagi kuldset.

      See oli Vincenti edev välgumihkel.

      Sweet!

      Ta vaatas ringi, teeskles õllepurgi järele sirutamist ja haaras aarde välkkiirelt enda kätte. See oli peos jahe ja raske, tema enda plekk-Zippost tunduvalt kobedam.

      Kindlasti ehtsast kullast, ja kindlasti hakkab lohakas konnasööja sellest puudust tundma.

      Võib-olla oli see koguni rikka vanaisa pärandatud või midagi sinnakanti?

      Irvitades libistas ta välgumihkli püksitaskusse, tõusis siis püsti ja võttis suuna WC-baraki poole.

      Payback is a bitch mothafucker!

• 

      Kojusõit läks probleemideta ja nad maandusid Brommal veidi enne kella nelja.

      Neile oli vastu tulnud teine ihukaitsetiim, kes võttis arenguabiministri enda hooleks, kohe seejärel saabus väikebuss nende rühma ära viima. Juhi kõrval istus Ludde Runeberg.

      „Tore, et teiega kõik hästi on,” ütles ta tervituseks.

      „Kähku asjad autosse, siis sõidame politseimajja, anname varustuse ära ja peame koosoleku. Doktor Anderberg ootab…”

• 

      Laagri tagumises küljes oli taras mulk ja HP jäi uudishimulikult pimedust uurides WC-de juurde viiva betoontrepi alumisele astmele korraks seisma.

      Kui nüüd võrdlema hakata, siis on see üsna kõhedusttekitav…

      Temast ühele poole jäi valgustatud laager vilkuvate lampide, muusika, söögi, joogi ja üliküllusega. Teisel pool – kõigest mõni meeter eemal – laius pimedus. Miil miili järel ainult liiva ja kõrbe.

      Kui kaua olid nad siia sõitnud?

      Seda oli raske öelda, autojuht polnud kindlasti kõige otsemat teed valinud, aga oletatavasti kulus neil sõiduks vähemalt kaks tundi. Kui mitu tundi seda maad jala käiks? Kuus, kaheksa? Muidugi juhul, kui õiges suunas minema hakata… Viiekümnekraadises kuumuses, kus ainsaks seltsiliseks on maod ja skorpionid, on vist päris lihtne teelt eksida. Huvitav, mis tunne oleks täiesti mahajäetuna seal üksi olla?

      Ta tegi tahtmatult mõned kobavad sammud pimeduse suunas.

      Laager asus lohus, kuid valguskuma oli piisavalt tugev, et aimata veidi kaugemale jäävat luitetippu. Ülevalt paistis ähmaselt mingi viltuvajunud post, ja pärast mõnesekundilist kõhklemist võttis ta suuna sellele.

      Lähemale jõudes avastas ta posti otsas istuva linnu – kindlasti sama must lind, keda ta juba päeval oli näinud. Lind istus täiesti liikumatult, tundus, et tema kohalolek ei hirmutanud elukat sugugi. See sarnanes suure kõhna varesega, kuid erinevalt Euroopa sugulastest oli linnu tugev nokk kergelt kumer ja meenutas saablit.

      HP lähenedes keeras lind järsult pead ja vaatas otse tema poole.

      Pipraterasid meenutavates silmades oli midagi, mis HP olemise veel kõhedamaks tegi, ja ta jäi oma sihtpunktist mõne meetri kaugusel seisma.

      Lind vahtis teda vaikides ja mingil põhjusel ei suutnud HP oma pilku kõrvale pöörata. Ta hoidis hinge kinni.

      Tugev nokk avanes ootamatult mõne sentimeetri võrra ja HP-l oli silmapilguks tunne, nagu tahaks lind talle midagi öelda.

      Ta tundis, kuidas karvad käe peal püsti tõusevad.

      See on fucking

      „Ghourab Al-Bain!

      HP võpatas.

      Tema selja taga ilmus välja nende autojuht Emir.

      Raisk, kuidas ta ehmatas!

      „M-mida?”

      „Ghourab Al-Bain.” Mees osutas käega linnu poole.

      „Kõrberonk. Nad toovad õnnetust, bad things – you understand?

      Sel hetkel lind kraaksatas – tuhm rulluv heli, mis HP rinnakorvi vibreerima pani.

      Siis pani ronk pea viltu ja heitis HP-le viimase pilgu, enne kui mõne raske tiivalöögiga oma postilt lahkus.

      Paar sekundit hiljem oli lind juba kõrbeöösse kadunud.

      „Te ei peaks laagrist niimoodi kaugemale minema, boss. Siin võib kergesti ära eksida. Kergesti kaduda, you understand?

      Jah, СКАЧАТЬ