[buzz]. Anders de la Motte

Чтение книги онлайн.

      Ühiskonna alustalade foorum

      Postitatud: 7. november 21:28

      Saatja: MayBey

      Politseiniku jaoks on kõige hullem asi see, kui ta ei saa oma kolleege usaldada…

      Postitusel on

      WC-st välja tulles jooksis ta Anna Argosele peaaegu otsa.

      Naine seisis seljaga tema poole ja ilmselt ootas kedagi.

      Ju vist konnaneelaja paneb enne väikest sexytime’i autode vahel kangi maha.

      Kuradi idioodid!

      Siis märkas ta naise kõrva ääres läikivat telefoni ja kõhust käis läbi väike tuttav jõnks. Juba maha jahtunud raev lahvatas järsku uuesti, ja ta astus paar vihast sammu ettepoole.

      „Ei, keegi pole mind jälitanud, kõik on okei. Ma olen teisel pool maakera,” kuulis ta enne naise käest kinni haaramist ingliskeelset pominat.

      Anna pilk oli täpselt nii hirmunud, nagu ta endale üleval lounge’is oli ette kujutanud, ja täpselt nagu fantaasias, lahtus ka nüüd tema viha silmapilkselt. Kulus kõigest mõni sekund, enne kui naine enesevalitsuse tagasi sai ja ennast haardest vihaselt lahti raputas – kuid HP oli jõudnud juba taibata.

      Kes Anna Argos ka ei olnud, kui kuradi cool ja savy ta püüdis olla, ometigi hirmutas miski – või tõenäolisemalt siiski keegi – isegi teiselt poolt maakera teda surmani ära.

      „Lase lahti, kuradi jäledik!”

      „Sorry,” pomises ta ja astus mõne ebakindla sammu tagasi, käed ette sirutatud.

      „Ma olen vist natuke liiga palju… Peace!”

      Anna heitis talle tigeda pilgu ja keeras siis uuesti selja.

      „You know, mu õde elas koos ühe… naisepeksjaga,” lisas ta juurde, kui Anna esiteks ei reageerinud.

      Naine pööras pead ja vaatas teda uurivalt. Kui ta mõne sekundi pärast suu avas, polnud tema toon enam nii ebasõbralik.

      „Ja siis?”

      „Ma lõin selle raisa maha,” irvitas HP ja hakkas komistades tagasi laagri poole minema.

      Nad olid raadiod ja turvavestid ära andnud, relvad relvakappi lukustanud ja erariided selga pannud. Anderberg oli kohustusliku debriifingu jaoks konverentsiruumi kinni pannud ja nüüd ootasid kõik kannatamatult koosoleku algust.

      Kogu vahejuhtumi läbi arutamiseks kulub vähemalt tund, seejärel veel üks, enne kui nad saavad koju oma perede juurde sõita.

      Aga ehkki Rebecca oli vähemalt sama väsinud kui kõik teised, ei kiirustanud ta koju.

      „Me ootame Runebergi,” ütles rühmas valitsevat kannatamatust märganud Anderberg.

      „Näe, siin ta ongi.”

      Runeberg astus sisse.

      „Teeme mõned muudatused,” ütles ta lühidalt.

      „Normén, sinu debriifing tuleb hiljem eraldi, kui kõik teised on valmis. Sel ajal võid sündmuste kohta raporti valmis kirjutada.”

      Ta võpatas ja avas suu vastu vaidlemiseks. Tavaliselt asjad nii ei käinud ja talle ei meeldinud sugugi, et ta oma rühma ees niimoodi avalikult välja pukseeritakse.

      Aga enne, kui ta midagi öelda jõudis, lõikas Runeberg vahele.

      „Hakka minema, Normén, mida kiiremini me valmis saame, seda kiiremini pääseme koju…”

      Mõni sekund hiljem sulgus konverentsiruumi uks tema selja taga.

      Lõpuks ometi!

      Ta lamas shishapaviljonis siidpatjade vahel ja hingas lõdvestavaid mahve sügavalt sisse. Vesipiip tema ees mullitas mõnusalt, jahe niiske suits levis ta suulaes ja keerles hingetorus allapoole, igatsusega ootavatesse kopsudesse.

      Sweet!

      Keegi prantslastest – ta ei mäletanud enam, kes neist – oli segu valmis teinud. Alla natuke rohtu, selle peale parajalt tubakat, siis fooliumi peale puusöed. Kes segumeister ka ei olnud, asja ta nähtavasti tundis. Tripp oli peaaegu täiuslikult tasakaalustatud.

      Compliments to the chef!

      Ta oli nüüd rahulikum, tunduvalt rohkem lõdvestunud.

      Ta lihtsalt pidi oma turistisärki vaatama ja järsku ajas see teda kohutavalt naerma.

      Kurat, kui tobe see särk on ja kui naeruväärne ta sellega välja paistab, ja lisaks oli ta ostnud veel selle totaka laudlina ja ümber pea kerinud.

      Ta luksus naerust ja tema lõbusus kandus nähtavasti ka teistele paviljonis viibijatele üle.

      „Hey Thomäss! Mis sulle niimoodi nalja teeb?”

      „Ei midagi erilist, ei midagi erilist,” itsitas ta ega suutnud lõpetada. „Lihtsalt see kuradi maa. Kõik on nii fucking feik, saad aru?”

      Ta tõmbas veelkord sügava mullitava mahvi, hoidis suitsu paar sekundit kopsudes ja vajus siis patjade vahele tagasi.

      „Muidugi saame aru, Thommy,” pomises keegi prantslastest. „Kõik on feik, miski pole päris, d’accord?”

      Ta ütles midagi prantsuse keeles ja kõik kihistasid naerda.

      „Täpselt…” ümises HP lae poole, samal ajal ilmus lõpuks ometi välja Stasiagent 007 Unemati, vabastas lihased ta silmalaugude ümber ja tõmbas ruloo aeglaselt ette.

      „Miski pole päriselt. Kõik on lihtsalt…”

      „Mäng?”

      Ta lõi silmad lahti. Sosin oli kostnud paremalt, kuskilt telgiukse lähedalt, aga nõrgas valguses suutis ta hägune pilk eristada vaid tumedaid varje.

      „Mida? K-kes ütles midagi…?”

      Vastust ei tulnud, taas kostis ainult itsitamist. Oli ta kuulnud valesti, lasknud abstinentsiosakonna väikesel poistekooril jälle sõna võtta?

      Ta pilgutas paar korda silmi ja püüdis pilku klaarida, kuid peas valitsev udu ei tahtnud lahtuda. Võib-olla oli suitsusegu siiski natuke liiga kange olnud…

      „Kas sa oled kunagi midagi tõelist teinud, Thomäss?”

      Seekord oli küsijaks prantslane tema kõrval.

      „Mida sa sellega mõtled?” kähistas HP ja sügas kaela.

      „Midagi sellist, mis paneks sind üleni kogu kehast ja hingest täiesti elavana tundma.

      Nagu jääks kogu maailm seisma, et ainult sind vaadata?”

      Taas СКАЧАТЬ