[buzz]. Anders de la Motte

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aju ei suutnud ühendada, mis õieti toimub.

      „Sul pole aimugi, kutt,” pomises ta ja avastas järsku, et räägib rootsi keelt.

      Ta kordas lauset inglise keeles. Need vennad ei teagi, kellega nad piipu jagavad… Ta on fucking legendaarne mees!

      Õhukesed valged kardinad paviljoni avatud küljes liikusid jahedas kõrbebriisis aeglaselt edasi ja tagasi.

      Edasi…

      …jaaaa…

      …tagasi.

      „Mis sa siis teinud oled, Thom, räägi!”

      Seekord oli küsijaks üks tüdrukutest, võib-olla see kenake, kellega ta tantsis?

      Ta raputas aeglaselt pead ja kulus natuke aega, enne kui ta taipas, et nad ei näe pimeduses tema liigutust.

      „Ei, ma ei räägi sellest kunagi kellegagi. Pean kinni reeglist number…”

      „Üks!”

      Ta oli päris kindel, et seekord polnud see ettekujutus. Sama tasasne sosin kuskilt paremalt, ja ta ajas end ebakindlalt istuli. Maailm kõikus ja tal oli raske keskenduda.

      „Kuidas sinuga on, Thommy, vana sõber, kas sul on halb?”

      See hääl oli tuttav – Vincent. Aga mida kuradit ta siin teeb? Kas ta polegi autode vahel Anna Argosega boksisõitu harjutamas?

      Prantslane potsatas patjadele ja pani talle käe ümber.

      „Vaata siiapoole, sõber, võta üks mahv, siis läheb kõik paremaks.”

      Ta sirutas shishapiibu pitsi HP poole, too võttis selle pärast paarisekundilist kõhklemist vastu.

      Vesipiibu mulin rahustas ja ta lasi suitsu aeglaselt läbi nina välja.

      Ta kuulis, kuidas Vincent midagi ütles, kuulis naeru, aga kui mehe käed ta ettevaatlikult patjade vahele panid, magas HP juba sügavalt.

• 

      Vari lähenes kiiresti ja ta teadis juba, kes see on. Käsi kobas vöörihma, aga unes polnud tal relva ja ta tundis kasvavat paanikat. Siis astus mees tolmupilvest välja.

      Mehe käsi oli ette sirutatud ja läikiv revolver sihtis otse tema suunas.

      Relv oli suurem, kui ta mäletas – selle toru oli nagu süsimust sügav kaev.

      Ta pigistas silmad kinni, keha tõmbus jäigaks ja ta jäi pauku ootama.

      Kuid midagi ei juhtunud.

      Miks mees ei tulista?

      Kui ta uuesti silmad avas, oli kõik muutunud.

      Nagu poleks tolmupilve, meest ja relva kunagi olnudki.

      Uni unenäos…

      Selle asemel seisis ta keset kõrbe.

      Ükskõik, kuhu ta ka ei vaadanud, laiusid kuni silmapiirini igal pool ühesugused liivaluited.

      Kaugel eemal tiirutasid tumedad linnud aeglaselt ringiratast. Nad tiirlesid mingi sama punkti kohal kõrbeliivas.

      Kui ta ihu külge kleepunud linade vahel ärkas, oli pilt mustadest lindudest tal ikka veel silme ees.

      „Õnnetuseronk,” pomises ta endamisi, teadmata isegi õieti, miks.

• 

      Paviljon oli tühi, ta lamas üksi patjade vahel ja vesipiip oli kustunud.

      Kogu laager oli heledast valgusest üle ujutatud.

      Suured prožektorid olid põlema pandud ja ta nägi, kuidas inimesed laagri keskväljakul edasi-tagasi jooksid. Muusika oli vaikinud, ta kuulis mitmes keeles hüüdeid, kuid mõte liikus aeglaselt ja ta ei saanud sõnadest aru.

      Siis kostis lähenevat mootorimürinat – tuhmi pulseerivat heli. Tundus, nagu oleks see helikopter, või võib-olla koguni mitu helikopterit. Pea oli nagu betoonkamakas, keel kleepus suulakke ja kui ta tõusta püüdis, ei tahtnud keha õieti sõna kuulata.

      Mootorimürin läks aina tugevamaks ja ootamatu tuuleiil pani kardinad tema ümber metsikult lehvima. Ta lükkas kanga eemale ja tegi paar ebakindlat sammu väljapääsu suunas.

      Samal silmapilgul avastas ta üllatusega, et turistiürp on kadunud ja tal on jälle seljas oma läbimärg Tai siidist särk.

      Mõneks silmapilguks tekkis tal kahtlus, et kõik laagris toimunu oli ainult fantaasia.

      Et tants, õnnetuselind, sosinad ja kõik muu olid vaid detailid hašiuimast, millest ta äsja ärkas.

      Alles siis, kui ta komistades valguse kätte jõudis ja inimesed kätega tema poole hakkasid vehkima, avastas ta, et särk on verest läbi imbunud.

      KUUS | Double dealing

      Ühiskonna alustalade foorum

      Postitatud: 11. november 09:13

      Saatja: MayBey

      Kõik head politseinikud satuvad varem või hiljem sisejuurdluse alla…

      Postitusel on

      „Politseiinspektor Rebecca Norméni ülekuulamine; kahtlustatav ametialases lohakuses või jämedas ametialases lohakuses seoses Darfuri provintsis Lääne-Sudaanis 8. novembril aset leidnud sündmustega.

      Ülekuulamise eesmärgiks on selgituste andmine, kohal viibivad inspektorid Walthers ja Westergren riigi politseiameti sisejuurdluse osakonnast ning Norméni poolse tunnistajana komissar Ludvig Runeberg.”

      Walthers – ümar, umbes viiekümneaastane vidukil silmadega sõbralik onkel – nõjatus toolil tagasi ja kohendas nende vahel laual seisvat mikrofoni.

      Niisiis, ametialane lohakus – kutset saades pidi ta karistusseadustiku välja võtma, peaaegu nagu kontrollimiseks, kas tegemist pole mingi absurdse naljaga.

      Aga ei, karistusseadustiku kahekümnenda peatüki esimene paragrahv polnud hoopiski nali.

      Tahtlikult või hooletusest oma ametikohustuste täitmata jätmist teo või mittetegutsemise tagajärjel karistatakse rahatrahviga või kuni kaheaastase vabadusekaotusega.

      Ja veidi allpool samal leheküljel:

      Kui esimeses lõikes nimetatud kuritegu on toime pandud tahtlikult ja toob kaasa raske tagajärje, on tegemist jämeda ametialase lohakusega, mille eest karistatakse vabadusekaotusega kuuest kuust kuni kuue aastani. Kuriteo raskusastme hindamisel tuleb arvesse võtta, kui suures ulatuses on kurjategija oma ametiseisundit kuritarvitanud või kas teoga on tekitatud üksikisikule või ühiskonnale tõsist kahju või on teo tulemusel saadud olulist ebaseaduslikku tulu.

      Algul polnud takavatsenud ülemusele eriti midagi rääkidagi, tatahtis vaid ülekuulamisega ühele poole saada ja see unustada. See peaks olema vaid puhas formaalsus – kõigest hoolimata oli ta ju oma tööga hakkama saanud ega teinud midagi valesti. Vähemalt püüdis ta СКАЧАТЬ