Tõde ja õigus. IV jagu. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ purustada, kui uus käes,” arvas Indrek. „Kui mammal pole ehk raha uut osta, siis jääd nõnda hoopis ilma nukuta.”

      „Ei jää,” vaidles Tiki veendunult vastu, „mammal on raha.”

      „Kas tal siis otsa ei lõpe, kui ta aina uusi nukke hakkab ostma?” küsis Indrek.

      „Kui otsa lõpeb, siis toob pangast jällegi,” kõlas lihtis vastus.

      „Ja pangast ei lõpe otsa?” huvitus Indrek.

      „Papa!” hüüdis Tiki imestunult. „Kuis siis pangast võib otsa lõppeda, vanapapa viib ju sinna.”

      „On siis tema nii rikas?”

      „Aga muidugi!” ütles Tiki imestunult, et Indrek seda ei tea. „Vanapapa raha ei lõpe ilmaski otsa, mamma teab seda. Kui vanapapa ära sureb, saab mamma kõik raha omale. Tema on siis ka rikas ja ostab mulle iga päev uue nuku.”

      „Aga mis sa vanadega teed?” küsis Indrek.

      „Vanad müün ära vaestele ja saan palju raha, siis olen mina ka rikas,” seletas Tiki.

      „Ainult mina ja Miia jääme vaeseks,” tähendas Indrek.

      „Miia ongi juba rikas,” vastas Tiki. „Temal on suur kassa raha täis, topib iga päev august juurde. Kui mina rikkaks saan, siis annan ma sinule ka nii palju raha, et sa rikas oled. Tahad sa niipalju raha, et sa rikas oled?”

      Indrek ei teadnud, mis vastata. Pealegi muutus äkki kõik vastikuks. Ta tahtis üksi jääda ja sellepärast ütles ta lapsele:

      „Mine nüüd teiste juurde, Miial ja Tiinal hakkab muidu igav. Kas lähed? Mamma tuleb siis ka varsti koju. Papal pole enam praegu aega.”

      Aga Tiki ei tahtnud veel minna ja küsis:

      „Millal sul aega on?”

      „Pärast, siis,” vastas Indrek.

      „Siis, kui oled rikas, siis on aega,” arvas Tiki.

      „Siis, kui olen rikas,” kiitis Indrek lapsele järele ja saatis ta uksest välja.

      Ta jäi keset tuba seisma ja katsus mõelda, aga peas virvendas ainuke sõna – raha. Aastate kaupa polnudki ta nagu midagi muud kuulnud ei alaealistelt ega täiskasvanuilt. Temas endaski oli see sõna millalgi sellist vastukaja leidnud, et ta arvas tema kaudu saavutavat eluõnne. See oli siis, kui õhku tiinestas inimeste vereaur ja iharus.

      Alguses oli tundmus, nagu peaks minema ühes teistega, et võidelda või lihtsalt surragi. Aga aegamööda rahunes meel, leppides tapatalguga kui mõttetusega, mis olnud, on ja võib-olla jääb, kuni leidub elu maakeral. Aga milleks siis oma südant ja pead vaevata lahendamatute küsimustega? Eks ei ole targem mõelda iseendale? Las tappa, kes tapma peavad, häda ootab võidetuid ja ka võitjaid, kui kõik võitlevad kõigi vastu. Päästku end, kes päästa võib.

      Aastaid Indrek oli ühes paljude teistega tahtnud päästa maailma – kogu inimsugu. See õilis aeg lõppes hirmsa teoga, mida ta ei suutnud unustada tänapäevani ja millele järgnes kohe redutamine metsades ja heinaküünides. Aga inimsugu jäi lunastamata. Nüüd paljud tema endisist kaasvõitlejaist ja kaaskannatajaist lootsid lunastust üldisest verevalamisest. Nii mõnigi hõõrus peaaegu rõõmu pärast käsi ja ütles: „Soo, ometi läheb kord lahti! Ometi hakkab peale!” Inimsoo lunastus nimelt! Aga nagu pärast selgus, ei hakanud midagi ega lõppenud midagi, oli lihtsalt tapmine, verevalamine, mis aina suurendas inimese häda. Nagu varemgi! Nagu ikka!

      Nõnda sai inimsoo lunastusest isikliku mugavuse küsimus. Rindel tapetagu kas või kogu inimsugu, kui muidu ei osata teda lunastada, aga mind lubatagu ehitada oma pesa, teda vooderdada võimalikult pehmelt ja soojalt. Teisendatult mõtles sõdur lõpuks samuti: vaenlane võtku või kogu maailm, ainult mind laske koju.

      Veel praegu Indrek istub selles pesas, mille ta vooderdanud ligimese vereaurus, õppides toonitama sõna raha. Aga nüüd on ta sellest sõnast tüdinud, nüüd ta tahaks tema unustada. Ta ei ole temale andnud, mida ta temalt lootis. Võib-olla süü pole rahas, vaid temas endas. Ükskõik! Ainult vabaneda tema võimust kui ka võlust – see on saanud talle peaaegu uueks lunastusküsimuseks. Sest tema arvab olevat jõudnud tõetundmisele, et raha kas valitseb inimest ja siis pole teda vaja, või inimene valitseb raha ning siis ei ole teda varsti enam. Kes asuvad kolmandal teel, need nagu polegi inimesed, neil nagu polegi inimese südant ja meeli. See ongi see tee, mida Indrek kõndinud aastaid, maitstes magusaid ja uimastavaid jooke, kui ümberringi valitses puudus, ja süües ülearu, kui teistel oli nälg varaks. Aga viimasel ajal tal oli mõnikord tundmus, nagu maitseks nälg paremini kui rammusad toidud ja nagu vaimustaks ning lõbustaks puudus rohkem kui uimastavad joogid.

      IV

      „Nüüd on vanakurat ise lahti!” kirus Vesiroos, kui ta astus mõne päeva pärast Indreku kabinetti, kus laskus kogu oma raske kehaga sohvale, mille ta ise kord tütrele ostnud ühes maja ja kõigega, mis seal sees. „Mõistad sa, väimeespoeg, sinu äiapapa on läbi!”

      Rääkija nägu kiskus virilalt viltu ja kortsu, nagu katsuks ta naeratada või hoiaks kramplikult nuttu tagasi.

      „Sul on, väimeespoeg, ikka ka mõnikord nutti,” rääkis Vesiroos natukese aja pärast edasi, kui Indrek tema esimestele sõnadele midagi ei vastanud, „aga kas sina võisid kunagi uskuda, kas või silmapilgukski, et inimesed teevad minu ükskord puhtaks? Et omad sõbrad teevad su puhtaks!”

      „Kui teevad, siis ikka sõbrad, mitte vaenlased, sest need ei pääse ju sulle ligi,” ütles Indrek, et üldse midagi öelda ja küsimusest endast targu kõrvale põigelda.

      „Aga mis see siis nõnda on? Mis kulduura see on? Mis täieline eesti vabariik see on?” küsis Vesiroos arusaamatuses ja vahtis jõllitades Indrekule otsa, silmavalged kui vereklomp.

      Indrek kehitas ainult õlgu.

      „Mõistad sa seda vana Köögatsit” – nõnda nimetas Vesiroos oma kallimat sõpra Köögertali – „tema on aegsasti oma kaks maja eide nimele kirjutanud ja teistel majadel on nii rängad obligaatsiad, et pangad pühkigu suu puhtaks. Obligaatsiad on muidugi Köögatsi oma taskus. Ja minule, oma paremale sõbrale, sellest mitte mõhkugi!”

      „Tema arvas muidugi, et sina toimid enesestki mõista samuti,”ütles Indrek nüüd.

      „Aga ei!” hüüdis Vesiroos nagu haavunult vastu. „Mina tegin nagu õige ja aus eesti mees kunagi. Vürtspoodki pole mul eide nimel, nii et sellegi võivad nad haamri alla ajada ning siis oleme eidega paljamad kui kunagi varem.”

      „Aga see maja siin jääb ju ikka,” ütles Indrek.

      „See pole ju minu,” vastas Vesiroos nagu üllatatult.

      „Minu ta ka ei ole,” katsus Indrek naljatada.

      „Mehe sõna?!” hüüdis Vesiroos ja pidi peaaegu oma raske keha sohvalt üles hoovama.

      „Iseenesestki mõista,” kinnitas Indrek. „Maja on Karini nimel ja mina ei taha oma mõju siin kuidagi maksma panna. Kõik oleneb Karinist.”

      „Tead, väimeespoeg, aga seda poleks ma sinust mitte uskunud,” ütles Vesiroos liigutatult ja langes sügavamalt sohvale. Tema veretuvad silmavalged kilasid niiskelt. „Karin on hea laps, temal on pehme süda, tema pärast ei tee ma endale muret.”

СКАЧАТЬ