Tõde ja õigus. IV jagu. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on noorpõlve armastus,” ütlesid inimesed, aga Indrek arvas, et nad ei tea, mis nad räägivad.

      Nõnda sai alguse see elu, mida nad jätkavad veel praegu. Aeg murendas ühe raasukese võluvust teise järele olematusse. Aga midagi oli ikka veel, mis köitis neid. Olid need lapsed? Ühised mälestused? Harjumus? Laiskus pöörde tegemiseks? Või ehk ikka veel pisut seda, mida nimetatakse armastuseks? Omaksed? Ühised tutvused? Võib-olla pisut kõigest sellest ja paljust muustki, millele ei osata anda nimetust – palju sellist, mis sööbub mürgina hinge ja verre ja mida märkad ainult siis, kui katsud seda ära võtta.

      Vesiroos oli pulmapäeval tütrele põlle pannud sama maja dokumendid, milles nad elavad praegugi.

      „Sellest aitab esiotsa,” oli ta öelnud Karinile ja lisanud nagu lohutuseks: „Peale selle jääd tütreks edasi, sest pole ühti, et lähed mehele.”

      Indrek oli tol korral tundnud, et vana Vesiroos mõtles öelda: „sest pole ühti, et lähed niisukesele mehele,” oli aga ometi viisakuse pärast sõna „niisuke” vahelt välja jätnud. Hea seegi!

      Vesiroos oli kõik oma mitmekesised tehingud, alates salapiirituse ja karjajaaguga ning lõpetades takkudega, toiminud ilma ühegi raamatupidamiseta. Sel ajal, kui ta tõusis jõukaks ja lõpuks rikkaks meheks, oli ta vormilikult endine vürtspoodnik, kuigi ta juba ammugi enam ise ei mõõtnud inimestele petrooli ja kartuleid ega kaalunud heeringaid ja leiba. „Virma” eest muretseb mul „naesterahvas” –. nõnda armastas Vesiroos öelda – mina ise ajan äri. Ja äri ajas ta niiöelda kotimehena, kes ei lunasta patenti ega tasu makse, sest need toredusasjad olevat tarvilikud lollidele. Sõjaajal ja selle järelaastail igasuguste ainete ja kaupade puudus, alaline hindade kõikumine ja igasugused keelud ning load või kitsendused olid selleks taimelavaks, millel võrsus Vesiroosi ja paljude tema ametivendade nisu. Tema teadis ja uskus, et valitsusvõimu ülesandeks on uusi määrusi maksma panna, kodaniku kohuseks aga neist mööda hiilida ja teha, nagu poleks neid olemaski. „Mis siis sellest kasu, et me sõdisime omale täielise vabariigi ja kulduura ning et puht eesti mehed istuvad landstoal, kui ikka peab kuulama seadust ja paragrahvi,” ütles Vesiroos veenvalt ja otsis seaduses mulku ning ametnikkude peres inimest, kellele võiks „pista”. Ja ühe kui ka teise oli ta tänini ikka leidnud, nii et Vesiroos oli Eesti vabariigi seadustega ja ka ametnikega üpris rahul. Tema arvates polnud asi Venega võrreldes põrmugi halvemaks läinud, vaid ennem lahedamaks muutunud. Pimeda keskajana oli tundunud ainult okupatsiooniaeg, kuid seda ei pannud ta imeks, sest siis istusid ju saksad landstoal.

      Viimaks saabusid millegi pärast ajad, kus Vesiroosi äriasjad kippusid seletamatuil põhjusil sassi minema ja äparduma. Tal nagu nihkus kindel põhi jalge alt. Ostis küll hästi, aga kui läks edasi müüma, siis ei saanud loodetud „prohviiti”, nagu ta ütles. Olenes see õnnest või Eesti vabariigist, seda Vesiroos ei teadnud, kuulis ainult, et ka Köögertal ja teised sõbrad hakkasid kaebama halbu aegu ja maailma „konktuuri”. Tähendab – ei olnud viga Vesiroosi õnnel ega ka Eesti vabariigil, ainult see „sindri konktuur”. Nüüd oligi silmapilk, kus ta võttis kuulda oma väimehe nõuannet ja laskis seda hakata korraldama mingisugust raamatupidamist, et saaks isegi oma äriasjust paremat ülevaadet ja et võiks teha mingisuguseidki kalkulatsioone, kuigi ta ise oma südamepõhjas pidas seda kõike ainult mängimiseks ja tühiseks ajaviiteks. Sest Köögertälil oli ju raamatupidamine ja kalkulatsioonid, aga ikkagi ei pääsenud ta „konktuurist”. Vesiroosi arvates oli äris peaasi, et „riskeerid” õige kombinatsiooni. Kes kombineerib õieti, sellele ei tähenda „konktuurgi“ midagi, olgu ta eesti või maailma oma.

      Aga muidugi, korraliku raamatupidamise sisseseadmine oli Vesiroosi ärides väga raske asi, seda taipas Indrek õige pea. Sest Vesiroos ütles enne kui ka pärast, et milleks raamatupidamine, kui äri läheb hästi? Milleks veel kalkuleerida, kui kasu on niikuinii käega katsutav ja silmaga nähtav? Raamatupidaja ülesandeks oleksid pidanud õieti jääma need „otsad”, mis tõid kahju. Siin oleks pidanud kalkuleerima, kuidas „riskeerida” nõnda, et kahjudest saaksid kasud.

      Nõnda oli Indrek juba mõni aeg tegelnud äiapapa äriasjadega, aga edasi oli ta nendega vähe jõudnud. Mitu korda oli ta kõik maapõhja vandunud ja kõigele käega löönud, aga siis pöördus ta uuesti oma algatuse juurde tagasi ja lootis jällegi, et ta toob lõpuks korra majja. Mida rohkem ta nõnda end vaevas, seda rohkem hakkas ta oma ülesannet armastama, nagu tõestuksid siingi Vargamäe Andrese sõnad, mis see ütles oma esimesele pojale, kui ta saatis teda kroonuteenistusse, omal surmamaik suus: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus”.

      Indreku püüdes oli midagi kunstniku taotlusest, kes tahaks anda vormi vormilagedale. See pole äriküsimus, vaid vaimu võitlus ainega, ümbritseva ollusega. Vesiroos ei tundnud seda kirge. Temal oli äri tõepoolest ainult äri. Sellepärast mõistsidki nad Indrekuga teineteist nii halvasti. Ka Karin ei taibanud hästi, milleks Indrek jändab nende raamatutega, kui isal endal pole neist õieti sooja ega külma. Tema arvates ainukeseks tõsiseks põhjuseks võis olla – leida viisakas ettekääne, et nosida omaette ja mitte pühendada oma aega temale, Karinile, kes pidi selle tõttu seltsi ja ajaviidet otsima mujalt, kui ei tahtnud oma noort elu raisata laste, teenija, supipottide ja tolmulappide peale.

      Üldse ähvardas kogu elu nagu mingisugune kuri sassiminek. Inimesed hakkasid siblima nagu kanad takus. Nõnda tundus Indrekule siin laua ääres istudes. Tema mõtted oleksid ehk veelgi tumedama värvingu omandanud, aga äkki hakkas seina tagant kostma suur hädakisa, mis lähenes uksele. See lõi kogu meeleolu ja mõtted segi ning äratas unelmast tõsiellu.

      III

      „Mamma! Maamma!” karjuti ukse taga nutuse häälega.

      „Mammat ei ole?” hüüdis Indrek vastu ja läks avas ukse.

      „Kus ta siis on?” küsis noorem tütar Tiki ja vahtis märgade silmadega isale otsa.

      „Kas ta seal ei ole?” küsis Indrek vastu.

      „Ei ole,” vastas Tiki. „Seal on ainult Tiina. Tema läks nüüd kööki.”

      „Kus siis on Miia?” küsis Indrek.

      „Miia on seal,” näitas Tiki käega.

      „Aga miks sa siis nutad?”

      „Miia ainult kiusab,” kaebas Tiki.

      „Soo, või ainult kiusab!” imestus Indrek ja hüüdis siis: „Miia, tule siia! Tule anna aru oma tegudest.”

      Nüüd ilmus ka vanem tütar noorema kõrvale ja nõnda seisid nad esises ukseavausel, tagapõhjaks varnas rippuvad üliriided ja peakatted ning põrandal kalosside rida, mis paistis nende peente säärte vahelt.

      „Miks sa Tikit kiusad, kui Tiina peab kööki minema?” küsis Indrek Miialt.

      „Ega ma ju ei kiusa,” vaidles Miia vastu, „aga Tiki tahab Maaral jalust kinni võtta, et ta pead vastu põrandat puruks virutada, ja kui mina ei lase seda teha, siis hakkab ta nutma ja tuleb kaebama.”

      „On see nii, nagu Miia räägib?” küsis Indrek Tikilt.

      Tiki vaatas vaheldamisi õele ja isale otsa, astus siis üle läve tuppa ja ütles:

      „Tiki ei armasta Maara pead.”

      „Ja sellepärast tahad puruks lüüa, mis? Mis sel peal siis on, et sa teda ei armasta?” päris Indrek.

      Miia tahtis midagi seletama hakata, kuid Indrek andis märku, et ta vaikiks, ja nõnda sai Tiki mahti öelda:

      „See pole ju СКАЧАТЬ