Tõde ja õigus. IV jagu. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pöörate kõik pahupidi!” hüüab Karin.

      „Võib olla,” vastab Indrek. „Aga kui te nii väga tahate inimestele õnne anda, siis on see praegu nii kerge: minge sõjaväljale halastajaõeks, seal jätkub tööd teile ja võib-olla kõigile naistele.”

      „Ma ei kannata verd, käisin tapamajas proovimas,” seletab Karin.

      „Seal on ju loomaveri, mitte inimeste,” vaidleb Indrek vastu.

      „Te olete kuri inimene,” ütleb Karin nüüd ja vaatab Indrekule oma hallide silmadega peaaegu nukralt otsa. Aga siis pöörab ta pilgu nagu häbelikult kõrvale ja lausub hoopis vaikselt: „Võib olla ka, et olete ainult õnnetu.”

      Nüüd ei vasta Indrek enam midagi ja nad kõnnivad vaikides teineteise kõrval. Indrek tunneb ainult vahetevahel Karini uurivat pilku endal ja millegipärast meenub talle Kristi, kelle haavade kohta millalgi teinud pilkavaid tähendusi ka Karin. Aga Indrek ei pane seda talle enam pahaks, sest võib-olla tegi ta seda ainult sellepärast, et ta oli Kristi õnnele kade. Jah, Kristi õnnele! Ning äkki ta näeb tema haavaarme sääremarjal ja ülalpool, mida ta oleks tahtnud tol korral suudelda. See kõik on selge kui lummutis. Aeg ei ole tumestanud nägemust ega tema veetlevust. Ja pimeda loomusunni ajel Indreku pilk langeb Karini sääremarjadele ja ülemistele kehaosadele, nagu otsiks ta ka sealt mingisuguseid haavaarme. Aga need sääremarjad on siidsukkade all täiesti siledad ja rikkumata, kuigi samuti peened, nagu olid Kristilgi. Aga ülaltpoolt tundub ta täidlasemana. „Õige!” mõtleb Indrek, „ta on ju Kristist hulga vanem. Siis oli ta temast noorem, aga nüüd vanem, sest elavad jõuavad surnuist aastatega ette.” Samal silmapilgul ta märkab, et Karinil on millegipärast hirmus piinlik, nagu aimaks ta tema mõtteid, nägemust ja pilgu tähendust. Ta jätab ilma igasuguse ettekäändeta jumalaga ja läheb, nagu katsuks ta põgeneda oma nägemuse ja mõtete eest.

      Aga nad puutuvad sagedasti kokku, lõpuks igapäev, sest nemad mõlemad töötavad kusagil tehases. Õigupoolest Indrek oleks pidanud marssima, püss õlal, või istuma kusagil väeosa kantseleis, kuid Karini sobitusel oma isa ja Köögertali kaudu ta tunnustati hädatarvilikuks tööjõuks sõjavarustuse alal, ja nõnda ta istub nagu vanajumala enda selja taga raskel sõjaajal. Karin oli nimelt hakanud hoolitsema Indreku õnne eest, sest tema polnud kaotanud lootust, et mõne teise inimese õnne kaudu pääseb ta ka ise õnnele lähemale.

      „Kas olete nüüd pisutki õnnelikum?” küsib ta kord Indrekult, kui see istub juba kindlal paigal.

      „Nagu oleks,” vastab see naljatades.

      „Mis on kõige suurem õnn?” küsib Karin natukese aja pärast uuesti.

      „Seda ei olegi,” vastab Indrek.

      „On,” kinnitab Karin.

      „Miks te siis minult küsite, kui te ise teate,” ütleb Indrek.

      „Ma tahtsin näha, kas ka teie teate,” vastab Karin ja pöörab silmad kõrvale.

      „Kõige suurem õnn on häbiasi,” ütleb Indrek nüüd.

      Selle peale pöörab Karin temale peaaegu selja ja ütleb nagu pahaselt:

      „Teie pöörate kõik rumaluseks.”

      „Ei, preili, minul on õigus, sest miks teie muidu pöörate silmad kõrvale, kui räägite kõige suuremast õnnest,” seletab Indrek.

      „Nüüd olete juba häbematu,” ütleb Karin.

      „Ja teie häbenete oma suurima õnne pärast, nii et kõrvalestadki punetavad,” vastab Indrek.

      Aga järgmisel silmapilgul ta kahetses oma üleannetuid sõnu, sest kui Karin pööras oma silmad tema poole, voolasid neist pisarad. See muutis Indreku natukeseks ajaks keeletuks. Siis aga sai ta meel härdaks, ta puutus korraks Karini kätt ja ütles:

      „Preili, andke andeks, aga ma ei tahtnud suurimat õnne nimetada, sest see tähendab surma.”

      Nüüd vaatas Karin talle oma märgade silmadega nagu etteheitvalt otsa ja vastas:

      „Kui surm, siis surm, mis sest, ainult et aga oleks suurim õnn.”

      „Suurim õnn on armastus,” ütles Indrek nüüd.

      „Ja see tähendab surma?” küsis Karin.

      „Jah, kui ta on suur,” vastas Indrek.

      „Kui ometi oleks nii suur armastus, et tuleks surm!” ohkas Karin.

      „Sõda on teil närvidesse hakanud,” arvas Indrek. „Treite seal asju, millega külvatakse surma, sellest see kõik. Kui te minu asemel peaksite ainult raamatuid, siis ei unistaks te kunagi surmast ega armastusest.”

      „Nii et teie olete ühe kui teise vastu kindlustatud?” küsis Karin.

      „Seda mitte,” vastas Indrek, „sest ma ei pea ju ainult raamatuid, vaid kõnelen näiteks ka teiega. Ja millega võiksin end siin surma ja armastuse vastu kindlustada? Selle kahe häda vastu on olemas ainus abinõu …”

      „See oleks?” küsis Karin uudishimulikult.

      „Abielu,” vastas Indrek.

      „Nüüd räägite jällegi rumalust,” ütles Karin nagu pettunult.

      „Ei sugugi,” vaidles Indrek vastu. „Abielu pistab surmale nina alla lapsed ja nii suurt armastust ei olevat kunagi olnud ega tulevatki, et abielu ei saaks temast võitu. Abielu on sellepärast parim kindlustus armastuse vastu.”

      „Nõnda võib iga inimese jaburaks ajada,” ütles Karin, „aga mind mitte, sest mina tean ja tunnen, et abielu võib ka teissugune olla.”

      „Kas te ei taha, preili, siis minu naiseks saada?” küsis Indrek nüüd.

      See tuli Karinile praegusel hetkel nii ootamata, ja kogu avaldusviis tundus nii võimatuna, et tal tõusid silmad uuesti vett täis ja ta vastas millestki aru andmata:

      „Teie olete tõepoolest arust ära!”

      „Andke andeks, preili, ka minusse on vist sõda ja veri hakanud!” ütles Indrek ja lahkus Karini kõrvalt.

      See rabas neidu veel hullemini, kui noormehe ootamatud sõnad. Ta läks üksipäinis mööda kõnniteed ja ei saanud pisaraist kuidagi võitu. Ta oli ju lootnud, et täna viib ta Indrekuga asjad ühele poole, aga nüüd oli kõik pahupidi pöördunud.

      Seda ja kõike muud, mis nüüd järgnes, mäletas Indrek täna siin laua ääres istudes oma minevikuna. Niipalju oli selles temale arusaamatut, millele ta ei leidnud seletust tänapäevgi. Eelkõige: milleks Karin abiellus just temaga? Tema, Indrek, polnud talle kuidagi õige paarimees. Rumalusest? Vaevalt. Ta oleks võinud parema partii teha, nagu isagi talle soovitas, aga ei teinud. Nagu oleks ta kannatanud mingi atavistliku tundmatu kompleksi käes. Kord oli ju ehk Karinil põhjust Indrekule silma heita, nimelt plikana oma isa vürtspoes, kui Indrekut looris peaaegu üliõpilase ja revolutsionääri aupaiste, aga nende abiellumise ajaks oli see kõik kustunud. Kristigi nimi, mida tol ajal seoti Indreku omaga, oli ununud. Või hoidsid need minevikuvarjud tõesti ikka veel Karini hinge? Aga tema isa oli ju mineviku oma ümbert maha raputanud, ainult oma paksust kehast polnud ta lahti saanud. Selleks puudus tal õieti tahegi, sest mis vürtspoodnikule liig, see suurärimehele paras. Nõnda СКАЧАТЬ