Tõde ja õigus. IV jagu. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      „Ja siis võttis Miia Arnol pea otsast ära, sest et Arnol oli teine jalg ja teine käsi katki, ja Miia ütles, et ei sest poisist pole enam asja ühti, kui tal pole teist jalga ja teist kätt.”

      „Ja siis sai Arno pea Maarale?” küsis Indrek.

      „Jah,” vastas Tiki, „Tiina aitas otsa panna, tema oskab seda. Võtab tüki kummipaela ja ongi valmis. Silmad käivad ka kinni ja lahti.”

      „Aga miks sa siis nüüd tahad selle pea puruks lüüa?” küsis Indrek.

      „Kas sa siis seda ei tea?” küsis Tiki peaaegu põlgusega sellepärast vastu, et täiskasvanud inimesed on nii hirmus taibuvaesed ja arusaamatud. „See on ju poisi pea! Arno on ju poiss, aga Maara on tüdruk ja käib Portugali lasteaias, seal räägitakse ainult prantsuse keelt.”

      Soo, nüüd oli siis Indrekul lõpuks kogu asi selge: poisi pea ei kõlvanud tüdrukule ja sellepärast tuli jalust kinni võtta ning vastu põrandat, seina või lauda taguda, et ta aga vabaneks võimalikult ruttu sellest ebasobivast kolust. Asja selgumise silmapilgul ilmus Tiina esise uksele ja ütles:

      „Lapsed, tulge nüüd ära, te segate papat, papa tahab tööd teha.”

      „Mina ei taha minna Tiinaga,” ütles Tiki ja võttis Indrekul kuuehõlmast kinni.

      „Tiina!” hüüdis Indrek. „Tulge siia! Mis te seal olete teinud, Tiki kaebab teie peale.”

      „Ma pole oma teada midagi halba teind, härra,” ütles Tiina ja astus kabineti uksele, kus jäi oma suurte pruunide silmadega tõsiselt Indrekule otsa vahtima.

      „Kuis nii ei ole,” vastas Indrek nagu etteheitvalt. „Teie olete pannud Maarale Arno pea – tüdrukule poisi pea, kas siis see pole teie arvates kuritegu?”

      Nüüd kiskusid tüdruku kahvatud huuled naerule ja see andis kogu tema kollakale, pisut nagu haiglaselt kõhnale ja kurnatud näole omapärase armsuse ja truuduse ilme, mis oli Indrekule meeldinud algusest saadik. Võib-olla just selle ilme tõttu Tiina saigi siin aasta tagasi koha, hoolimata oma noorusest, vilumatusest ja näivast kehalisest nõrkusest. Eriti üks asjaolu pani Karini Tiinat kaubeldes mõtlema: tüdruk kõndis pisut teisiti kui kõik muud inimesed. Tema niuded olid nagu liiga painduvad või nõrgad. Karin ei saanud tol korral muidu, kui pidi sellest Tiina endaga juttu tegema. Aga see vastas üsna lihtsalt:

      „Seda ei maksa proual karta, sest see on nõnda loodud. Ma ise ei tunne sugugi, et ma oleks teisiti kui muud inimesed. Kui proua muidu ei usu, siis võtku mind mõneks päevaks proovile, ma selle eest palka ei tahagi.”

      „Milleks siis ilma palgata ” oli Indrek vahele öelnud, kes tüdruku sõnu pealt kuulanud. Ja nõnda Tiina tuligi esiteks ainult proovile. Proovist oli saanud juba enam kui aasta ja Tiina oli muutunud majas peaaegu oma inimeseks. Indrek ja Karin olid lootnud, et ta ehk nende juures pisutki kosub, aga ei – Tiina oli endiseks jäänud: ta sõi kui lind ja magas kui lind ning tubades liikus ta vaikselt, nagu poleks teda olemaski. Lapsedki olid tema seltsis nagu vaiksemaks muutunud.

      „Poisi pea mõttele tuli Miia, mitte mina,” ütles Tiina viimaks Indrekule, „mina aitasin ta ainult Maarale otsa panna.“

      „Jah, papa, see on minu mõte!” kinnitas nüüd ka Miia. „Mina võtsin Arnol pea otsast, aga ma ise ei saand teda hästi Maarale külge.”

      „Aga näe, Tiki pole teie tööga sugugi rahul, tema tahab nüüd Maaral jaiust kinni võtta ja ta pea purustada,” rääkis Indrek. „Teie töö haavab tema loomulikke tundmusi.”

      „Härra ei peaks laste kuuldes nõnda rääkima,” ütles Tiina nüüd, nagu oleks ta Indrekust palju vanem ja jagaks talle elulist õpetust. „Pealegi pole see asi sugugi nõnda, vaid Tiki tahab uut nukku ja arvab, et ega muidu ikka saa, kui peab vanad ära purustama.”

      „Jah,” oli ka Tiki ise sellega nõus, „mamma ütleb ikka, et las vanad saavad enne eest otsa, siis ostame uued. Aga vanad ei saa ju otsa, kui tüdrukule pannakse poisi pea.”

      „Tõsi ta ju on,” kiitis Indrek Tikile järele, „sest nuku poistel on pea tugevam ja tüdrukutel keha, nii et kui need kaks tugevat kokku panna, siis saab otse igavene nukk.”

      Indrek mõtles veelgi midagi öelda, aga tema omad sõnad poiste pea tugevusest meenutasid talle tema kadunud poja. Sellel ei olnud vististi pea küllalt tugev, sest miks muidu tabas kuri haigus teda just sealt ja viis hauda ilusa, terve kehagi. Äkki kadus Indrekul himu lastega lobisemiseks ja ta ütles:

      „Soo, minge nüüd Tiinaga, papal pole enam aega.”

      Aga Tiki, selle asemel et järgneda Tiina kutsele, ronis laua äärde toolile ja ütles:

      „Tiki jääb siia, Tiki jääb papaga.”

      Kui Tiina tahtis teda sülle võtta, haaras ta oma väikeste käekestega kramplikult toolist kinni ja hakkas karjuma. Kummarduva teenija ja karjuva lapse nägusid kõrvu nähes Indrekule viirastus hetkeks, et need kaks on ema ja tütar: mõlemal pruunid silmad ja suurevõitu suud, mis räägiksid nagu lähedasest sugulusest.

      „Laske ta jääda natukeseks,” ütles Indrek veidikese aja pärast, kui oli vabanenud lummutisest.

      Tiina läks. Indrek võttis Tiki sülle ja istus temaga laua äärde toolile, ise ikka veel oma hiljutiste mõtete paelus kadunud pojast ja kõrvuti nähtud kahest sarnasest näost.

      „Mis raamatud need on?” küsis Tiki ja ronis rinnuli lauale, otsides oma pisikeste põlvedega Indreku sülest tuge.

      „Las need seista, ega seal pilte ei ole,” ütles Indrek.

      „Mis seal siis on?” päris Tiki, aga sellisel toonil, nagu ei puutuks asi põrmugi teniasse. Ta tahtis muidu niisama oma käekestega katsuda ja silmadega vaadata, mis kuski on. Ning äkki ta sattus millegi pärast oma endisele mõttele, nii et küsis:

      „Kus on mamma?”

      „Ema on väljas,” vastas Indrek.

      „Mamma ei taha, et tema on ema,” ütles Tiki nüüd. „Mamma on mamma.”

      Sellega laps puudutas küsimust, mis oli millalgi olnud siin katuse all sagedaseks kõneaineks ja mille arutamisest olid osa võtnud mitte ainult Indrek ja Karin, vaid ka omaksed, isegi sugulased ja tuttavad, sest see oli nagu mingisugune kultuuri ja seisuse küsimus. Karin arvas nimelt, et neilgi juba kodu olnud papa ja mamma, mitte isa ja ema, peab siis tema nüüd hariduses tagasi minema, mõeldes haridusega vististi arenemist. Sellepärast lapski tuletas Indrekule meelde, et ei tohi „hariduses” tagasi minna.

      „Üsna õige, mamma on mamma,” oli Indrek Tikiga nõus.

      „Aga miks sa ütled siis ema?” päris laps.

      „Kogemata, ei tulnud meelde,” seletas Indrek.

      „Kas kogemata võib seda teha, mis ei tohi?” küsis Tiki nüüd.

      „Mis sa siis tahaksid kogemata teha?” küsis Indrek vastu.

      „Maara pea puruks lüüa,” vastas Tiki.

      „Kas siis sul sugugi temast kahju ei ole?” küsis Indrek haletsevalt.

      „On СКАЧАТЬ