Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga. Maarja Yano

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saan varsti aru, et varajane hämardumine on kergendus. Siis saab õues ringi liikuda, ilma et peaks päikesepiste ja punase naha pärast muretsema. Õhtul on õhk ikka sama tüüne ja soe nagu päeval, aga ei põleta, vaid paitab leebelt nahka.

      Ma väntan ringi oma linnarattal. Tunnen tuult põski paitamas ja kuigi kõik mu ümber on uus ja võõras ning mu pangaarvel on naeruväärselt vähe raha, pole ma kunagi veel olnud nii vaba kui nüüd.

      TOKYO ON TOKYO

      Tahaks kalale pai teha, mõtlen, ja kükitan tiigi äärde. Sirutan kaks sõrme ja libistan üle ligase kalaselja.

      Karpkalad on nagu kassid. Nad on parajalt suured, osa on oranžid, teised valged ja kolmandad mudakarva, ja kui neil oleksid käpad, siis nad tiirutaksid su ümber ja hõõruksid end jalgade vastu.

      Ostsime Tanjaga saia ja tulime koolihoonete vahele tiigi äärde kalu söötma. Viskame saiatüki vette ja ootame, kuni kalad märkavad. Kulub vaid hetk ja juba nad tunglevadki jalgade juures, suured kalasuud saiatükke matsutamas ja uusi palasid nurumas.

      „Tule minuga Kalinkasse,” ütleb Tanja oma ilusas eesti keeles. Kalinka on ülikooli vene kultuuri klubi nimi. Ülikoolis on palju klubisid. Ühe õige Jaapani üliõpilase elu ongi eelkõige seotud kas taiko-trummide või kalligraafia- või nō-12 või karate- või ükskõik millise teise klubiga. Klubi on koht, kus tekivad sõbrad ja tegutsetakse üheskoos. Klubitegevusele tuleb vahel pühenduda põhjalikumaltki kui õppetööle. Õhtuti jalgrattaga ringi tiirutades olen näinud, kuidas parkidesse, tänavanurkadele ja koolihoonete vahele on kogunenud erinevate klubide liikmed kas ühises rütmis tantsu harjutama või kendō-võitluskunsti praktiseerima. Või peavad nad pargis lihtsalt lõbusat piknikku, grillides kanaliha ja praadides yakisoba’t – nuudleid, mida on kombeks tihti piknikel süüa.

      Ma ei suuda välja mõelda põhjust, miks peaksin just vene kultuuri klubiga ühinema. Tõsi, klubi juhataja on Katō-sensei, ülimalt tagasihoidlik hiigelsuurte silmadega pisike naine, kes armastab siile. Ta on määratud nii minu kui ka Tanja akadeemiliseks nõustajaks. Olen temaga korra kohtunud. Paar päeva pärast Tsukubasse jõudmist käisime lätlase Reinisega kahekesi ennast tutvustamas. Oi, kui sarnased on eestlased ja lätlased tegelikult, avastasin tookord ühtaegu üllatudes ja ärritudes. Läti poiss, pikk volask heleda pea ja suure ninaga, omadused, mis Jaapanis viibides veelgi võimenduvad, sai mulle vaikimisi suureks konkurendiks tähtsas küsimuses, et kumb meist oskab paremini jaapani keelt. Mina suhtlen oma tuutoriga jaapani keeles – üks punkt minu kasuks. Ja mul ei ole seda kohutavat aktsenti (teine punkt mulle). Lisaks saavutasin parema tulemuse taseme määramiseks korraldatud jaapani keele testis (kolm punkti), mispeale lätlane rängalt solvus ja lubas mind terve aasta kummardada. Aga tookord, Katō-sensei’ga esimest korda kohtudes, ei hoidnud Reinis end sugugi tagasi ja kasutas õppejõuga suhtlemiseks täiesti sobimatut robustset kõneviisi, samas kui mina kõrval intelligentselt vaikides jätsin mulje, nagu ma jaapani keelest üldse aru ei saaks. Lisaks oskab Reinis vene keelt. Aga mina ei oska, pole seda kunagi õppinudki.

      „Ma ei tea … Ma ju ei oska vene keelt,” ütlen Tanjale.

      „Aga sellest pole midagi. Üldse, sa ei pea Kalinkas käima hakkama, tule ainult täna,” püüab Tanja mind veenda. Oleme vestlema jäädes kalad unustanud ja see pole hea. Üks koi otsustab end meelde tuletada ja sooritab hüppe, mis mu kingad läbimärjaks pritsib. Anname kaladele kähku järgmised saiatükid matsutada.

      „Hästi,” vastan Tanjale. Võin ju minna ja vaadata, mõtlen.

      Katō-sensei kohta liigub ringi legend, kuidas ta Venemaalt salaja siili Jaapanisse smugeldas ja seda oma ülikoolikabinetis pidas. Selles samas kabinetis me nüüd Kalinka klubi liikmetega kogunemegi. Ruum on pisike ja segamini, täis raamatuid vene kultuurist ja Venemaa ajaloost, sõnastikke, postkaarte, pilte Potsatajast ja Genast. Lisaks mahutab see nüüd tosin inimest, Kalinka klubi uusi ja vanu liikmeid. Kas nemad korraldasidki minu jaoks korjanduse, kui ma Jaapanisse olin tulemas? Ma ei saa kunagi teada.

      Palavus on lämmatav, aga kõik joovad kuldäärega portselantassikestest kuuma teed. Nad vaatavad piltpostkaarte Vladivostokist ja ahhetavad. Postkaardid on kaasa toonud Hiroshi – klubi värske president. Hiroshi on 22-aastane noormees, kes õppis aasta Moskvas ja saabus äsja Jaapanisse Trans-Siberiani rongiliiniga risti üle Venemaa sõites. Ta on poiss, kelle kohta klubi tüdrukud õpetavad Tanjat ütlema „dan-dan baka ni naru”13 – Hiroshi on nii tark, et hakkab vaikselt lolliks minema. Ta on ühtaegu naljakas ja tõsine. Võimatu on aru saada, kas ta vürtsitab oma sõnu ja tegusid kõrgtasemel irooniaga või on tegemist hoopis ülima siirusega. Olgu üks või teine, aga igatahes paistab, et kaval säde tema silmis peente kuldraamidega prillide taga ei kustu hetkekski.

      Ta naudib vene keeles rääkimist ja teeb seda minu meelest väga ilusti, Tanja jutu järgi veel ka veatult – kõike seda vaid pärast üht Moskva-aastat.

      „Eestist?” pöördub ta minu poole inglise keeles. „Ütle midagi eesti keeles. Ütle „lennuk lendab lennujaama”. Nii ma ütlengi. Hiroshi kordab minu järel. Kogu vene kultuuri klubi kordab minu järel. Lennuk. Lendab. Lennujaama.

      „Tõsi,” nendib Hiroshi. „See pole tõesti üldse nagu vene keel. Aga miks sina, Tanja, seda räägid?” jätkab ta küsimustega.

      „Aga miks mitte,” jääb Tanja napisõnaliseks.

      Veel pisut liiga kuuma teed, vene- ja jaapanikeelset jutumula. Mul on igav ja palav, nii kohutavalt palav. Lõpuks teeb keegi ettepaneku korraldada Kalinka klubi piknik, et tähistada koolivaheaja lõppu tõeliste venelaste kombel viina juues.

      On laupäev ja kell on pisut pärast keskpäeva, kui me Tanjaga linna suurimas pargis helesinisel kilel istuva piknikuseltskonnaga ühineme. „Tõeliste venelaste kombel” on nad juba pudeli viina ära joonud. Kulub veel tunnike, kuni Korea poiss viskab murule pikali, et siis, ise näost lilla, kogu ülejäänud piknik maha magada. Libe-kavala naeratuse ja helesiniste silmadega juudi-vene mees ja tema surfari-tüüpi sarmiga venelasest sõber, lätlane Reinis ja hulk Jaapani poisse ja tüdrukuid veedavad lõbusat aega.

      Aga mina eestlasena olen ikka, vähemalt Vene poiste meelest, haruldane nähtus, nii et järgmine toost võetakse Eesti naiste auks. Seejärel küsib sarmikas surfaripoiss minult, kas ta võib ühe eestlase-anekdoodi rääkida. „Hästi,” ütlen. „Aga ole ettevaatlik.” Poiss jutustab, et raudteel sõidab dresiin ja selle peal mees. Masina järel jookseb teine mees ja hüüab: „Kuule, kuule, võta mind ka peale! Kas Tallinn on siit väga kaugel?” „Ei ole väga kaugel,” vastab teine ja jooksja hüppab peale. Sõidavad tunni, teise ja kolmandagi. Muudkui sõidavad ja sõidavad. Mees küsib teiselt: „Noh, kui palju veel? Kas Tallinn on väga kaugel?” „Jah,” vastab teine mees. „Nüüd on väga kaugel.”

      Pidu kerib tuure üles. Tunnid mööduvad ja kogu seltskond jääb üha enam purju. „Kauaks sa Jaapanisse jääd?” pöördub klubipresident Hiroshi minu poole.

      „Aastaks,” vastan.

      „Eestis sul poissi pole?”

      „Ei ole.”

      „Sul on vaja Jaapani poissi,” jätkab Hiroshi talle omase otsekohesusega.

      „Miks?”

      „Jaapani keele õppimiseks muidugi! СКАЧАТЬ