Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga. Maarja Yano

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuleb ainult Kentarōga hüvasti jätta ja ülikooli poolt saadetud minibussi astuda. Kas ma kuidagigi saaks nihverdada nendest põsemusidest? Aga ei. Näen, kuidas proua Den meid endiselt silmanurgast kõhkleval ilmel põrnitseb, teen Kentarōle lahkumismusi ja tirin oma kohvri bussi juurde.

      Astun bussi nagu uude maailma. Sellisesse, kus on ülikool ja vahetusõpilased, viksid, närvilised, püüdlikud. Otse minu ees istub newyorklane, pikk ja kena pruunisilmne poiss, kes kohe minu poole pöördub ja suudab huvitaval kombel kogu oma pehme nägususe juures juba esimesest silmapilgust jätta endast mulje kui tõelisest hädapätakast. Asi on tema ühtaegu nõrgas vinguvas häälekõlas ja õnnetus monoloogis, mida ta mind kuulama sunnib ja mis kõlab umbes nii: „Kas mul oli keeleõpik terve suve laual? Jah, oli. Kas ma kordagi avasin seda? Jah, avasin. Kas ma ka midagi õppisin? Mitte midagi ei õppinud.” Ikka samas vaimus jätkab ta, kuni lõpuks on buss vahetusõpilasi täis ja valmis meid ühiselamutesse viima.

      Minu peatus on Hirasuna ühiselamukompleks. Selle keskel asub kogukonnakeskus, kus täidan väriseva käega hulga dokumente ja siis jään ootama oma tuutorit. Möödub mitu pikka minutit, enne kui uksest astub sisse armas neiu Hikari. Ta on noor, kõvasti noorem kui tuutorid tavaliselt – ülikooli astus ta alles sel kevadel –, ja ta ei paista tuutoritööst palju teadvat.

      Ta juhatab mind 5. ühika neljandale, viimasele korrusele ja avab minu toa ukse. Ma ei pea end sugugi nõudlikuks inimeseks ja olen juba ette püüdnud end harjutada mõttega, et ühiselamu ei ole luksushotell. Siiski ei saa ma parata – pisar tuleb silma, kui vaatan närust kopitanud kuumast õhust täidetud ruumi, kus ma pean terve aasta jagu päevi elama. Minu uus voodi on metallist ja niisamuti minu laud, ja seinad on määrdunudbeežid. Ukse kõrval on kraanikauss. Ja see on kõik. Ülejäänu on lihtsalt läppunud õhk. Isegi õhukonditsioneeri ei ole. Rõõmustan, kui Hikari kutsub mind Tsukubasse saabumist õhtusöögiga tähistama – saab sellest hirmsast, hirmsast kohast minema.

      Pärast söömaaega pisikeses hubases restoranis, kus kustumatu naeratusega teenindaja pomiseb viisakusväljendeid iga kord, kui taas meile midagi toob või me veeklaase täidab, kus Hikari-chan10 muutub iga hetkega järjest nunnumaks ja kokk komplimenteerib meid magustoiduga, pean siiski tagasi pöörduma oma hirmuäratavasse uude „kodusse”. Kell on napilt kuus, aga õues on juba hämar, ja see ei aita sugugi kaasa mu ajavahega harjumise protsessile. Nii umbes täpselt kell kuus õhtul on tunne, et nüüd on käes öö ja uneaeg. Enne magama heitmist võtan kohvrist välja suure Jaapani kaardi ja kleebin seinale. Teises seinas olevale konksureale riputan hulga oma riideid. Niiviisi, kui olen suure osa koledast seinast katnud, läheb tunne paremaks ja uinudes on mu süda juba pisut rahulikum.

      Tsukuba on ülikoolilinn – õpilased tulevad ja lähevad ja neist jääb hulk vajalikku maha. Saan kardinad Tanja käest, sest temal õnnestus kuskilt kahed hankida. Ühest garaažipoest soetan külmkapi ja riiulid. Lepime poepidajaga kokku, millal ta need mulle koju toob.

      Hiljem ta helistab: „Ma olen kohal.”

      „Hästi, tulen alla.”

      Ta ütleb veel midagi, mille peale vastan väga viisakalt: „Ma ei saanud midagi aru, aga ma tulen ikka alla.”

      „Hästi, tule alla,” naerab ta.

      Mees toob mulle külmkapi, tassib selle seljas neljandale korrusele ja suudab veel enne tuppa sisenemist jalanõud ära võtta.

      Sama mehe käest muretsen veel odavalt tuttuue Mitsubishi riisikeetja ja tuutor Hikari õpetab mind seda kasutama. Tassin koju viiekilose riisikoti, leian ühikakoridorist paar kaussi ja hüljatud poti, millega räpakas ühisköögis süüa teha. Hikari toob mulle oma vana veekeetja. 99jeenipoest11 soetan söögipulgad ja pisikese kohvipuu.

      „Sa elad Hirasuna ühikas, jah?” küsib Kōichi-nimeline poiss minult. Me oleme ühel järjekordsel välisõpilaste tutvumispiknikul koolimajade vahel tiigi ääres ja mina olen juba kergelt armunud poissi, kellega viimased pool tundi vestelnud olen. „Selline jutult küll rõõmsameelne, ent sisult natuke traagiline inimene, kelle puhul võib ilu näha viisis, kuidas ta suitsetab,” kirjeldan Kōichit veebipäevikus.

      „Jaah …” vastan virilat nägu tehes.

      „Sa ju tead, et siin on kõik majad nummerdatud?” jätkab Kōichi.

      „Jah, ma elan viiendas.”

      „Kas oled tähele pannud, et maja number kahte on võimatu leida? Maja number kahte ei ole.”

      Ta jutustab mulle loo poisist ja tüdrukust. Kord vaatab poiss oma ühikatoa aknast välja ja märkab vastasmaja, maja number kahe aknal kaunist tütarlast, kes üksisilmi taeva poole vaatab. Poiss silmitseb tüdrukut ja tüdruk taevast. Ka järgmisel õhtul avastab poiss tüdruku aknal, pilk endiselt taeva poole. Sedasi ka ülejärgmisel ja sellele järgneval päeval ja seni, kuni poiss, niiviisi iga päev tüdrukut silmitsedes, temasse ära armub. Viimaks otsustab ta julguse kokku võtta ja neiu uksele minna. Ta koputab, aga tüdruk ei vasta. See teeb poisile muret ja ta kutsub valvuri kohale, kes ukse lahti teeb. Toast leitakse tüdruk pooduna, pea köie otsas viltu, nägu taeva poole.

      „Jaapanlastel on komme, et kohti, kus keegi on end tapnud, enam ei kasutata. Nii suleti ühikas number kaks,” lõpetab Kōichi.

      Ma ei oska seepeale midagi öelda. „See on ainult legend,” naeratab Kōichi suunurgast. „Tegelikult on maja olemas, aga see ei ole nummerdatud, sest seal peatuvad külalisõppejõud.”

      Me suhtleme inglise keeles ja tema keeleoskus on laitmatu. „Kas sa oled välismaal elanud?” küsin.

      „Ei, aga ma olen Ameerika filme vaadanud ja peegli ees harjutanud.” Ta teeb vist nalja. Ta ütleb, et on Tsukubas juba üheksa aastat õppinud ja teab Tsukuba kohta kõike. Ülikooli hoonete all olla kilomeetrite viisi tunneleid, kus ta vanasti seiklemas käis. Ta ütleb, et Tsukuba on ehitatud selleks puhuks, kui Tōkyōga midagi juhtub ja pealinn peab ümber kolima.

      „Seepärast ongi teed siin laiad ja sirged, et lennukid saaksid maanduda. Tollest tiigiäärsest majast saab parlamendihoone,” näitab ta näpuga ja minu naiivset ilmet nähes peab taas täpsustama: „See on ka legend.”

      Tsukuba pole mitte tavaline väikelinn Tsukuba mäe jalamil. See on linn, mis ehitati ühekorraga. Alguses oli mitu küla, mis Tsukuba linnaks koondusid. Jaapani valitsus tahtis aga luua üht teaduskeskust, paika, kuhu oleks kogunenud kõikvõimalikud teadusasutused, ja korraldas konkursi, mille Tsukuba võitis. Tsukuba Science Citysse, nagu seda nimetatakse, kerkis mõne aasta jooksul terve hulk rahvusliku ja rahvusvahelise tähtsusega teadusasutusi, Tsukuba ülikoolile lisaks muu seas ka Jaapani kosmoseuuringute agentuur ja elementaarosakeste kiirendi. Teedevõrgustik, elumajad, supermarketid, koolimajad … Kõik see ei valminud mitte pika kaootilise protsessina, vaid plaani järgi mõne lühikese aasta jooksul.

      Ühekorraga planeeritud linnal on oma voorused. Otse läbi Tsukuba lookleb kõnni- ja jalgrattatee. See algab kaugematest ühiselamutest, läbib ülikoolihoonete kompleksi, veel rea ühiselamuid, möödudes haiglast ja mitmest pargist, Tsukuba Expo muuseumist ja planetaariumist, suundub üle sildade ja autoteede, jõudes välja linna keskusesse – kaubamajade ning rongi- ja bussijaama juurde. Sealt edasi viib tee majade ja parkide äärest linna teise otsa välja. Seejuures ei puutu rada kokku autoteedega rohkem kui aeg-ajalt mõnd ületades, peamiselt sillana tee kohal.

      Mõnus СКАЧАТЬ